Harilik käokuld
Harilik käokuld | |
---|---|
Harilik käokuld | |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Anthophyta |
Klass |
Päriskaheidulehelised Eudicotyledonae |
Selts |
Astrilaadsed Asterales |
Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
Perekond |
Käokuld Helichrysum |
Liik |
Harilik käokuld |
Binaarne nimetus | |
Helichrysum arenarium Linné, Moench, 1794 |
Harilik käokuld (Helichrysum arenarium) on korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik. Seda kasutatakse nii ravim- kui ka ilutaimena. Harilik käokuld kasvab looduslikult Euroopas ja Kesk-Aasias.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Taime vars on püstine, kasvab 30–40 cm pikkuseks, monopodiaalne (kasvab varre peaharu, mis annab külgharusid, kuid need ei kasva enamasti kõrgemaks kui peaharu), rohkelt lehistunud. Käokuld moodustab kasvukohas tiheda taimkatte.[1][2]
Juur on lühike, puitunud, läbimõõduga 5–7 mm (kuni 15 mm).[1]
Lehed on terveservalised, mõlemal poolel kaetud valge villaga, vanemas eas enam-vähem paljad. Alumised lehed on pigem elliptilised, paiknevad kodarikuna ja kinnituvad rootsudele, varrelehed lineaalsüstjad ja rootsudeta.[1][2]
Õied on kuldkollased ja asetsevad kännasjalt pööristes, mille läbimõõt on 6–7 mm. Kattelehed on munajad või piklikud, nahkjad, asetsevad väga hajusalt, värvuselt kollakad või pruunid. Õitseaeg kestab juulist septembrini.[3] [1][2][4]
Levila ja kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Taim on levinud Euroopas ja Kesk-Aasias. Eestis leidub harilikku käokulda peamiselt Lõuna-Eestis, harva võib teda leida ka Põhja-Eestis.
Kasvab kuivades rohke päikesevalgusega kohtades, liivastel küngastel, sageli nõlvadel ja põlluservadel.[3]
Droog
[muuda | muuda lähteteksti]Droogina kasutatakse hariliku käokulla õisikuid, ladina keeles floes Helichrysi arenarii. Neid kogutakse õitsemise ajal (juulis ja augustis). Samalt kohalt võiks õisi koguda 3–4 korda. Õisi korjatakse 5–7 päeva tagant.[3][5] Eestis ei tohi neid taimi loodusest koguda.[4]
Õisikuid kuivatatakse tavaliselt varjus. Kuivades õisikud murenevad. Õisikud võivad laguneda ka soojas ja päikesepaistelises kohas. Standardtingimustel kuivatades peab õhu niiskus olema alla 12%. Pöörised võiksid olla pikema kui 1 cm pikkuse varrega, väikseid osakesi, mis läbivad sõela 2 mm² avasid, võiks olla kuni 5%. Kuivatatud õisi võib säilitada kuni kolm aastat.[3]
Keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Käokulla õisikud sisaldavad flavonoidseid glükosiide, C- ja K-vitamiini, ka ftaliide, kõrgemolekulaarseid alkohole ja steroide.[5]
Õisikus on makroelementidest kaaliumit 16,3; kaltsiumit 7; magneesiumi 1,2; rauda 0,13 mg/kg. Mikroelementidest leidub selles mangaani 0,38; vaske 0,51; tsinki 0,39; kroomi 0,08; alumiiniumit 0,03; seleeni 17,1; niklit 0,71; strontsiumi 0,38; pliid 0,02 ja boori 85,2 μg/g.[5]
Kasutamine ravimtaimena
[muuda | muuda lähteteksti]Käokuld on antibakteriaalse toimega.
Taimest valmistatud galeenilised preparaadid stimuleerivad sapphapete sünteesi kolesteroolist ja suurendavad bilirubiini sisaldust sapis. Käokulla ekstraktil on spastiline toime. Need omadused on tingitud taimes leiduvatest flavonoididest.[5]
Taime preparaadid piiravad stafülokokkide ja streptokokkide kasvu, leevendavad oksendamist ja iiveldust.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika instituut "Eesti taimede määraja", Tallinn 1966
- ↑ 2,0 2,1 2,2 В. К. Лавреров, Г. В. Лавренова "Полная энциклопедия. Лекарственных растений" том 1 А—Л, Москва 1999
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste "Eesti NSV ravimtaimed" (3., parandatud trükk), Tallinn 1973
- ↑ 4,0 4,1 "Helichrysum arenarium - harilik käokuld". eseis.ut.ee. Vaadatud 31.01.2020.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 По данным книги «Универсальная энциклопедия лекарственных растений» (см. раздел Литература).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Губанов И. А. и др. 1342. Helichrysum arenarium (L.) Moench — Цмин песчаный, или Бессмертник //Иллюстрированный определитель растений.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harilik käokuld andmebaasis eElurikkus
- Harilik käokuld – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis