Götterdämmerung

Ooperi lõpustseen, mis kujutab Valhallat leekides. Max Brückneri lavakujunduse eskiis

"Götterdämmerung" ('Jumalatehämarik', eesti keelde tõlgitud "Jumalate hukk"), WWV 86D, on Richard Wagneri ooper, neljas osa eeplisest ooperitetraloogiast "Nibelungide sõrmus". Ooper esietendus Bayreuthi kontserdimajas 17. augustil 1876.

Ooperi pealkiri on saksakeelne tõlge vanapõhjakeelsest Ragnarökist, mis vanapõhja mütoloogias kirjeldab ette ennustatud sõda erinevate olendite ja jumalate vahel ja mille tulemus on maailma põlemine ja üleujutus ning selle käigus uuenemine. Nagu eelnevate tsükli ooperite puhul eemaldub Wagner selleski teoses märgatavalt vanapõhja pärimusest ja kirjalikest allikatest.

Käsikirja originaal on Richard Wagneri Fondi valduses.

Rollid

Osa	Hääl
Siegfried	tenor
Brünnhilde	sopran
Gunther	bariton
Gutrune	sopran
Hagen	bass
Alberich	bariton
Waltraute	metsosopran
esimene norn	kontraalt
teine norn	metsosopran
kolmas norn	sopran
Woglinde	sopran
Wellgunde	sopran
Flosshilde	metsosopran
Vasallid, koor	naishääled

Nornid saatuseköiega. Franz Stasseni (1869–1949) illustratsioon "Nibelungide sõrmuse" tsüklile. 1914.

Sisu

Proloog

Proloogi avamäng

I stseen

Kolm norni, loodusjumalanna Erda tütred, kogunevad Brünnhilde kaljul, kududes saatuseköit. Sealt loevad nad minevikku, olevikku ja ka tulevikku, mil Valhalla põleb ja jumalad hukkuvad ("Welch' Licht leuchtet dort?"). Kui nad jõuavad jutustuses korrani laulda Alberichi sõrmuse saatusest ja selle needusest ning Siegfriedi osast selles, katkeb köis. Kaevates oma tarkuse kaotuse üle nornid kaovad, pöördudes tagasi Erda juurde maa alla ("Zu End' ewiges Wissen!").

Orkestri vahemäng – Tagesgrauen (Koidik)

II stseen

Koidikul astuvad Siegfried ja Brünnhilde välja oma asupaigast kõrgel mäetipus, mida ümbritseb võlutuli ("Zu neuen Thaten, theurer Helde"). Brünnhilde saadab Siegfriedi uutele kangelastegudele, õhutades teda nende armastust meeles pidama. Siegfried kuulutab end lihtsalt tema tahte täitjaks ja annab oma ustavuse märgiks naisele võimusõrmuse, mille ta võttis Faafniri aardest. Duetis ülistavad nad oma armastusesidet, mida miski ei suuda lahti siduda, isegi kui vahemaa neid lahutab ("O! heilige Götter!"). Kandes Brünnhilde kilpi ja tema ratsu Grane sadulas sõidab Siegfried minema.

Orkestri vahemäng – Siegfrieds Rheinfahrt (Siegfriedi teekond Reini äärde)

I vaatus

Waltraute külastamas Brünnhildet. Arthur Rackhami illustratsioon tsüklile raamatus "Siegfried & The Twilight of the Gods", 1912

I stseen

Vaatus algab Reini kaldal Gibichi rahva kojas. Gunther, kuningas Gibichi poeg ja pärija, istub troonil. Guntheri poolvend Hagen soovitab tal leida endale naine ja mõlema õele Gutrunele mees, et suurendada nende dünastia au ja väge ning kindlustada selle tulevik. Ta soovitab Guntherile sobivaks õilsaimat naist Brünnhildet ja Gutrune parimaks abikaasaks kangelast lohetapjat Siegfriedi. Gunther ja Gutrune ei tea, kuidas partnereid kosida, kuid Hagen tuletab Gutrunile meelde talle antud võlujooki, mille abil Siegfried unustab iga naise, keda ta tundnud, ja armub; seejärel oleks ta nõus tooma Brünnhilde, kes magab tulega ümbritsetud mäetipus, Guntheri juurde. Gunther ja Gutrune, teadmatuses Siegfriedi ja Brünnhilde suhtest, nõustuvad selle plaaniga entusiastlikult.

II stseen

Siegfried maabub oma paadiga Gibichi rahva koja lähedal, soovides kohtuda Guntheriga, kelle kuulsusest on kuulnud ("Heil, Siegfried, theurer Held!"). Gunther võtab kangelase külalislahkelt vastu ja Gutrune pakub talle jooki. Siegfried lausub toosti Brünnhildele ning nende armastusele. Mõne aja pärast kaotab ta mälu ja teda tabab iha Gutrune järele. Seejärel lubab Siegfried tuua naise Guntherile, kes räägib talle Brünnhildest ja võlutulest, millest saab üle vaid kartmatu. Nad vannuvad verevendlust, segades oma verd joogisarves ("Blühenden Lebens labendes Blut"), mida hoiab Hagen. Gunther ja Siegfried lähevad seejärel Brünnhilde kaljule. Valves olev Hagen rõõmustab, et nad toovad talle tahtmatult sõrmuse ("Hier sitz ich zur Wacht").

Orkestri vahemäng

III stseen

Brünnhildet külastab tema õde valküür Waltraute. Ta teatab, et Wotan on naasnud oma rännakutelt purustatud odaga. Oda oli ta autoriteedi sümbol ning tema jõu allikas ja tööriist, millele olid nikerdatud kõik seadused, mille abil ta valitses. Olemata enam võimeline sündmusi mõjutama, on ta käskinud Valhalla ümber kuhjata Maailmapuu oksad ja ootab, et tema rongad talle sõrmuse kohta uudiseid tooksid ("Höre mit Sinn, was ich dir sage!" - Waltraute monoloog). Waltraute palub, et Brünnhilde tagastaks sõrmuse Reini näkkidele, kuid Brünnhilde keeldub loobumast Siegfriedi armastuse pandist ja Waltraute lahkub meeleheitel olles.

Siegfried astub läbi tulerõnga Guntheriks maskeerituna, kasutades võlukiivrit Tarnhelmi, ja kosib Brünnhildet ("Brünnhild', ein Freier kam"). Ehkki tundmatu mehe ilmumisest ehmunud Brünnhilde üritab talle vastu seista, pole tal ilma jumaliku jõuta, millest ta armastuse pärast loobus, nüüd midagi, millega end kaitsta, peale sõrmuse, mille Siegfried aga temalt toorelt ära võtab ja oma sõrme paneb. Siegfried veedab Brünnhildega öö tem kaljul, pannud nende vahele võlumõõga Nothungi lojaalsuse märgina Guntherile ja lubaduse tõttu Brünnhilde puutumata jätta ("Nun Nothung, zeuge du").

II vaatus

Teise vaatuse avamäng

I stseen

Valves magavale Hagenile ilmub tema isa Alberich ja ärgitab teda sõrmust hankima ("Schläfst du, Hagen, mein Sohn?"). Unesegane Hagen tõotab seda teha ja Alberich kaob, paludes Hagenil talle truuks jääda.

Orkestri vahemäng - Koidukuma

II stseen

Siegfried saabub koidikul Gibichi rahva külla, taas oma endisel kujul, jätnud Guntheri koos Brünnhildega paadiga Reini jõel. Ta jutustab Gutrunele, kuidas tal õnnestus oma kuju muuta enne kui Brünnhilde pettust märkas.

III stseen

Hagen kutsub Gibichi vasallid tervitama Guntherit ja tema pruuti, kuid teeb seda häirehüüuga. Vasallid on üllatunud, kui saavad teada, et toimumas ei ole lahing, vaid nende isanda pulm ja pidu. Hagen teatab, et Gunther on naise võtnud ja käsib neil tappa ohvriloomi, et jumalad saaksid kindlustada õnneliku abielu. Seejärel kästakse vasallidel kaitsta oma uue kuninganna au, kui keegi peaks talle ülekohut tegema.

IV stseen

Gunther maabub Reini ääres Siegfriedi, Gutrune'i, Hageni ja jõe äärde kogunenud Gibichi meeste ja naiste ees ning näitab Brünnhildet oma trofeena. Seejärel teatab ta topeltpulmast ("Brünnhild', die hehrste Frau"). Brünnhilde on šokeeritud nähes oma kallimat, kes teda ära ei tunne, koos teise naisega. Ta näeb sõrmust Siegfriedi käes ja mõistab, et teda on reedetud ("Betrug! Betrug! Schändlichster Betrug!"). Kuulutades avalikult, et mees, kes ta kosis ja sõrmuse võttis, ei olnud Gunther, vaid Siegfried, paljastab ta Guntheri kui petturi. Raevus mõistab ta ka Siegfriedi hukka ja süüdistab valelikult teda vahekorda astumises ja Guntheriga verevendluse rikkumises. Siegfried eitab Brünnhilde süüdistust, kuid vasallid ärgitavad teda vande andmisega oma süütust tõestama. Hagen pakub oma oda relvaks, millega Siegfried seda teha saab. Siegfried nõustub ja vannub Hageni oda nimel, et ta võidakse sellega tappa, kui ta on kunagi Brünnhildet armastanud ("Helle Wehr, heilige Waffe!"). Brünnhilde haarab sama oda ja vannub, et Siegfried võidakse sellega tappa valevande andmise eest. Taas jälgib Hagen vaikselt, kuidas vannutakse tema kasuks. Naiivselt kergemeelne Siegfried, soovides, et tema pulmapäev oleks rõõmus, juhatab Gutrune ja kõrvalseisjad ülevoolavalt pulmapeole, nagu poleks midagi juhtunud.

Orkestri vahemäng

V stseen

Brünnhilde, Hagen ja Gunther ei ühine peoga, jäädes üksi kaldale. Alamate ees häbistatud ja autoriteedi kaotanud Gunther nõustub Hageni ettepanekuga Siegfried tappa, et Gunther saaks oma positsiooni taastada. Gunther õigustab kavatsust ka verevendluse püha sideme lõhkumisega, milles Brünnhilde Siegfriedi süüdistas, ja mis seaduse järgi nõuab õiglast surmanuhtlust. Kättemaksu ihalev Brünnhilde liitub vandenõuga ja ütleb Hagenile, et Siegfriedi saab haavata vaid seljast. Hagen ja Gunther otsustavad Siegfriedi jahiretkele meelitada ja seal mõrvata. Trios (nn kättemaksutertsett) tõotavad Brünnhilde ja Gunther Wotani nimel Siegfriedi tappa, samal ajal kui Hagen kordab Alberichile antud lubadust omandada sõrmus ja valitseda selle jõu kaudu maailma.