Mine sisu juurde

Eutanaasia

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib inimese halastussurmast; teiste loomade suremisabi kohta vaata artiklit Loomade eutanaasia

Abistatud eutanaasia (tumesinine) ja passiivne eutanaasia (helesinine) on lubatud pea kõikides lääne ja põhja Euroopa liikmesriikides.
Austraalias aastatel 1995–1997 kasutusel olnud nn eutanaasiamasin, mis süstis inimesele pärast arvutis mitmetele küsimustele vastamist surmava lahuse

Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega.[1] Eutanaasia (kr eu + thanatos = hea + surm) tähendab surma saabumise tahtlikku kiirendamist valu ja muude kannatuste vältimiseks. Seda tehakse inimese huvides ja otsus põhineb tema enese põhjendatud soovil.[2]

Eutanaasia pooldajad nimetavad eutanaasiat „väärikaks surmaks“ kannatavale inimesele.[3]

Eutanaasias kasutatakse peamiselt barbituraatide gruppi kuuluvaid ravimeid, st kesknärvisüsteemi depressante, mida manustatakse seaduste järgi.

Arvatakse, et eutanaasia sai alguse Vana-Kreekas ja Roomas 5. sajandil eKr. Eutanaasia sai alguse abordi tegemisest, aga see oli vastuolus Hippokratese vandega, mille järgi oli keelatud anda kellelegi surmavat ravimit, kui seda küsitakse.

1870. aasta oli eutanaasia ajaskaalal väga oluline. Sel aastal soovitas Samuel Williams kasutada morfiini ja valuvaigisteid sisaldavaid ravimeid, et abistada kiiret ja valutut surma. See tõi Ameerika Ühendriikides taas esile arutelu eutanaasia kohta. Eutanaasia ajaloos oli läbimurdeks piirata valuvaigistite kättesaadavust inimeste seas, et patsient ei saaks valuvaigistite abil enesetappu sooritada.[4]

1940. aastal oli esimene kord, kui praktiseeriti mittevabatahtlikku eutanaasiat Saksamaal, selleks et kõrvaldada haigeid ja puudega sakslasi, kellel olid psühholoogilised probleemid. Seda tehti suletud gaasikambrites. Aastaks 1945 oli tapetud 300 000 sakslast. Hiljem kasutasid natsid sama meetodit, et kõrvaldada venelasi, juute ja mustlasi.[4]

20. sajandi teises pooles levis läänes liberaalne individualism, mis toetas indiviidi õigust langetada otsuseid oma elu, elukvaliteedi ja tervise üle. Varem paternalistlikult toiminud meditsiinis võeti ette olulisi muudatusi: pärast teise maailmasõja aegseid kuritarvitusi (näiteks Natsi-Saksamaa meditsiinitöötajate „uurimistööd“) said meditsiinieetikas keskseteks mõisteteks patsientide informeeritud nõusolek ja autonoomia.[2]

Arutelu eutanaasia kohta jätkub siiani ja käib kindlasti veel lähiaastatel edasi. Eutanaasial on nii eeliseid kui ka puudusi, aga pole veel selgelt selgusele jõutud, kas olla eutanaasia poolt või vastu. 60-80% lääneriikide inimestest pooldab abistatud enesetappu.[4]

Eutanaasiast räägitakse järjest rohkem seoses ühelt poolt meditsiini arenguga, oskusega hoida inimesi masinate ja rohtude abil kauem elus (nt palliatiivravi); teisalt tekib vananeva elanikkonnaga riigis või ka surmaeelses seisundis haigete puhul mõistlike ravipiirangute küsimus.[2]

  • Aktiivne eutanaasia – eutanaasiavorm, kus arst võtab patsiendi surma tagamisel aktiivselt osa. Surm tagatakse ravimite üleannustamise teel, aktiivne eutanaasia on valutu, see sulgeb inimese füsioloogilise süsteemi kuni inimene justkui uinub.
  • Passiivne eutanaasia – eutanaasiavorm, kus patsiendi nõusolekul loobutakse surija elu kunstlikust pikendamisest, vähendades vajaduse korral valuraviga tema piinasid.
  • Abistatud enesetapp – inimesele antakse võimalus ja vahendid, et ise kontrollitud keskkonnas enesetapp sooritada. Kindel reegel on, et patsient peab ise ravimeid manustama. [5]

Eutanaasia kaalumiskohad

[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt enesetapust eeldab eutanaasia teiste abi ja osalust (näiteks surmava ravimi kättesaamiseks), mis teeb eutanaasia eetiliselt keeruliseks – see ei ole vaid ühe inimese vabaduse ja otsustuse küsimus, vaid legaliseerimise korral oleks see ühiskondlikult sanktsioneeritud surmamise viis, millega on ühtlasi seotud teised inimesed, kindlaksmääratud tegutsemisviisid, juhtnöörid, juriidilised karistus- ning kontrollimehhanismid.[2]

  • Piinade lõpetamine ehk haigena või vanana valu vältimine.
  • Väärikas surm ehk haigena või vanana teiste hoole alla jäämise vajaduse vältimine.
  • Oluline raha ja ressursside kokkuhoid; ravivahendid jäävad vabaks teistele patsientidele.
  • Võimalus ravimetoodika sisuliseks edasiarenemiseks, keskendudes elu pikendamise asemel elu toetamisele.
  • Võimalus valida oma saatust.[6]
  • Inimtsivilisatsioon ei ole käesoleval ajal võimeline lahendama religioosseid ega eetilisi probleeme, mida eutanaasia käsitlus erinevates inimtüüpides esile kutsub.
  • Puuduvad tugitegevused, mis seotud surmakultuuriga modernses maailmas: teraapiavõimalused (ja -teadmised) on kättesaamatud või puuduvad.
  • Oht ajaloost rakendada eutanaasiat finantsilistel, poliitilistel, veendumuslikel eesmärkidel ja seda ilma üksikisiku nõusolekuta.[6]

Kus on eutanaasia lubatud?

[muuda | muuda lähteteksti]

Aktiivne eutanaasia on seaduslikult lubatud viies riigis. Need on Uruguay, Belgia, Holland, Luksemburg ja Colombia. Teatud tingimustel on Jaapanis eutanaasia lubatud, kuigi seal ei ole eutanaasia kohta ühtegi seadust.

Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastal. Belgias on eutanaasiat puudutavad seadused liberaalsed – surma abi on õigus saada – nii lastel kui ka vaimse tervise probleemidega inimestel.

Hollandis legaliseeriti eutanaasia 2001. aastal. Hollandis on aktiivne eutanaasia lubatud alates 12. eluaastast.

Luksemburgis legaliseeriti eutanaasia 2008. aastal.

Colombias on eutanaasia lubatud vaid vähi, AIDSi ning maksa- ja neerupuudulikkuse käes kannatajatel.[5]

Abistatud enesetapp on lubatud Šveitsis, mitmes USA osariigis[5], näiteks Washingtoni, Oregoni ja Montana osariigis.[7] Näiteks Soomes ja Saksamaal pole abistatud enesetapp otseselt keelatud, aga arstidel pole eetiliselt lubatud abistada kellegi enesetappu.[5] Soomes ja Saksamaal on võimalik saada kriminaalkaristus abivajaja ravita jätmise eest. Esimene abistatud enesetapu vastane seadus loodi 1828. aastal New Yorgis.[4]

Organisatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguses said inimesed teadlikuks abistatud tapmisest ja eutanaasiast. Samuti hakati moodustama organisatsioone eutanaasiaga seotud murede käsitlemiseks. 1935. aastal moodustati esimene ühing eutanaasia legaliseerimiseks, Voluntary Euthanasia Legislation Society (VELS), asutajateks olid Londoni arstid.

1938. aastal asutati sarnane organisatsioon National Society for the Legalization of Euthanasia (NSLE).

1980. aastal asutati eutanaasia toetamiseks World Federation of Right to Die Societies ja Hemlock Society. Hemlock Societys on registreerinud rohkem kui 60 000 osalist.[4]

Surmaturism

[muuda | muuda lähteteksti]

Surmaturism tähendab seda, et potentsiaalne patsient reisib abistatud enesetapu sooritamiseks välismaale. Reisitakse mujale, sest enda riigis pole eutanaasia legaalne. Peamised surmaturismi sihtmärgid on Belgia ja Šveits. Šveitsi MTÜ Dignitase andmete järgi on nende käe all oma elutee lõpetanud inimesed peamiselt sakslased.[5]

  1. "Meditsiinisõnastik" 195:2004.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Bioeetikud vaidlevad elu ja surma üle | ajakiri.ut.ee". www.ajakiri.ut.ee. Vaadatud 9. juunil 2024.
  3. Wiesen, G (27. september 2019). "What is Active Euthanasia? WiseGEEK". Vaadatud 09.10.2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "The Long History of Euthanasia Will leave You Truly Suprised". Vaadatud 29.10.2019.[alaline kõdulink]
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Maran, Kaur (25. jaanuar 2+19). "Põhjalik ülevaade: kus on surmaabi lubatud ja kuidas seda tehakse?". Heureka. Vaadatud 09.10.2019. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  6. 6,0 6,1 "7 Important Euthanasia Pros and Cons". FLOW psychology. 2015. Vaadatud 09.10.2019.
  7. "Mercy Killing Facts". Vaadatud 29.10.2019.[alaline kõdulink]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]