Demagoogia

Demagoogia on kõnedes, diskussioonis, vaidluses, arutluses, propagandas jm toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine. Enamasti mõjutatakse uskuma asja, mille kohta esitaja teab, et see ei ole õige, et auditoorium jääks valearvamusele ja võtaks vastu sellest tulenevad valed otsused. Ausas diskussioonis, vaidluses või arutelus püütakse demagoogiat vältida ning tugineda üksnes faktidele ja loogikale. Sõna tähendus on läbi aja muutunud.

Demagoogia on tihedalt seotud retoorika ehk kõnekunstiga. Retoorika võib sisaldada demagoogiat, kuid retoorika abil püütakse eeskätt sõnumit ilmekalt, arusaadavalt ja mõjusalt esitada.

Tahtmatu demagoogia võib tuleneda kas sellest, et kõneleja on ise demagoogia ohver, või siis tema emotsionaalsest kontrollimatusest, puudulikest teadmistest ja nõrgast loogikast. Tahtlik demagoogia võib neid kolme teeselda.

Demagoogiavõtted jagunevad järgmistesse gruppidesse:

• Puuduliku loogika peale mängimine
• Puudulike teadmiste peale mängimine
• Emotsionaalsete reaktsioonide peale mängimine

Demagoogiavõtteid

Järgmiste võtete puhul oodatakse emotsionaalset reaktsiooni tingimusteta nõustumise kujul:

• Argumentum ad hominem (inimesest lähtuv argument): viitamine inimese isiklikele omadustele. Teine variant: viidatakse autoriteetsele isikule või tekstidele, kelle/mille arvamuses ei tohi kahelda.
• Argumentum ad populum (enamusele viitamine): viitamine enamuse arvamusele, üldistele hoiakutele, eelarvamustele, stereotüüpidele.

Järgmiste võtete puhul oodatakse emotsionaalset reaktsiooni, mille puhul inimene leiab, et tal on meeldivam ja lihtsam uskuda seda, mida räägitakse, isegi, kui see tõde ei ole:

• Isikliku hinnangu saavutamine: Hirmutamine, lipitsemine (kiitmine ja meelitamine), kuulajate kasu rõhutamine, kaastunne, lihtrahvalikkus, lõbustamine, mitteverbaalsed hinnangud jne.

Järgmiste võtete puhul oodatakse emotsionaalset reaktsiooni, mille puhul inimene leiab, et ta on halb inimene, kui ei usu seda, mida räägitakse, isegi, kui see tõde ei ole:

• Kaotuspositsiooni peale mängimine: "ma lasen ennast maha, kui sa mind ei usu", "ma tunnen ennast nii halvasti, kui sa mind ei usu", "ma nii tahtsin head, ja nüüd sa ei usugi mind"
• Uskumise mõjude peale mängimine: "mu väide võib isegi vale olla, aga kui kõik teavad, et see on vale, siis juhtub halbu asju". (vaidlus teisendatakse lahenduse otsimiselt demagoogiale teiste inimeste suhtes, mida näidatakse hädavajalikuna)

Järgmised võtted mängivad puudulike teadmiste peale:

• Valetamine: valede, ebaõigete või ebatäpsete andmete esitamine, faktide sihipärane moonutamine või faktide ebaaus valik.
• Unustamine: unustatakse juba toimunud vestluse komponente ja muudetakse selle sisu, mängitakse vastase puuduliku mälu peale või teeseldakse puudulikku mälu.

Järgmised võtted mängivad puuduliku loogika peale:

• Arutelu aluse vahetamine: arutelu käigus hakatakse samade argumentidega arutlema hoopis teise küsimuse üle või muudetakse sõna tähendust peale mõne selle sõna objektiga seotud asja tõestamist.
• Möödarääkimine: vastuargumentidega mittearvestamine, teema vahetamine jmt.
• Arusaamatuse teesklemine: keeldutakse vastase võtmeargumente mõistmast, kinnitatakse, et need on arusaamatult ja ebaloogiliselt esitatud.
• Keelamine: arutelu käigus mõne argumendi või väite esitamise ebaaus keelamine ("selle üle me ei arutle!", "see on juba otsustatud" vms).
• Ringtõestus: soovitav esitatakse tegelikkusena, väide esitatakse eeldusena jne.
• Väljajätteline infoesitus: võetakse arvesse ainult osa argumente või tehakse infokaoga üldistus, mida hiljem eelistatakse selle alusinfole. Esitatakse väide ilma erandite, piirangute, kitsenduste ja ebatäpsuste mainimiseta.
• Müra: tuuakse sisse ülearuseid argumente, et muuta teema raskemini hoomatavaks.
• Sildistamine: paari vastase argumendi põhjal liigitatakse vastane mõnda tuntud koolkonda ja käitutakse, nagu vastane esitaks ka muus selle koolkonna põhitõdesid (näiteks: A: "minu arvates on tootmine inimese jaoks hädavajalik", B: liigitab A ultraparempoolseks ja sellest tulenevalt üdini destruktiivseks ning ebaausaks inimeseks ja hakkab talle rääkima monopolidest, looduskaitsest ja maksusüsteemist, võib-olla veel üdini emotsionaalsel ja vihasel toonil, A: "ma tahan ainult öelda, et inimene peab sööma ja jooma ikkagi ju", B: jätkab oma teemat veel vihasemalt).

Vaata ka

• demagoog
• libauudis

Kirjandus

• Vooglaid, Ülo 1987. Juhtimise ja valitsemise eetikast. Vikerkaar, nr. 4: 42–45; 5: 37–40; 6: 47–51; 7: 39–45; 8: 49–53. [Selle viieosalise artikli neljadas osas (nr. 7) esitab Ü. Vooglaid demagoogia vormide põhjaliku tüpoloogia, eristades 111 vormi.]