Mine sisu juurde

Costa Rica kodusõda

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib 1948. aasta sõjast. 1823. aasta sõja kohta vaata artiklit Ochomogo sõda. 1835. aasta sõja kohta vaata artiklit liigasõda.

Costa Rica kodusõda
Osa külmast sõjast
Kodusõjas langenute mälestusmärk
Toimumisaeg 12. märts – 24. aprill 1948
(1 kuu, 1 nädal ja 5 päeva)
Toimumiskoht Costa Rica
Tulemus

Mässuliste võit

Osalised
Costa Rica Costa Rica valitsus
Calderóni jõud
Rahva Avangardi Partei
Nicaragua Nicaragua rahvuskaart
Rahvuslik Vabastuspartei
Ulatista jõud
Toetus:
 Ameerika Ühendriigid
 Guatemala
Väejuhid või liidrid
Costa Rica Teodoro Picado Michalski
Rafael Ángel Calderón Guardia
Manuel Mora
Nicaragua Anastasio Somoza García
José Figueres Ferrer
Frank Marshall Jiménez
Otilio Ulate Blanco

Kokku u 2000 hukkunut

Costa Rica kodusõda oli Costa Rica 20. sajandi ohvriterohkeim sündmus. Vaid 44 päeva väldanud konfliktis (12. märts – 24. aprill 1948) hukkus umbes 2000 inimest.

Konflikti esimene eelaste oli 1. märtsil 1948, kui Cosa Rica seadusandlik assamblee, milles olid enamuses valitsusmeelsed, otsustas tühistada 8. veebruaril toimunud presidendivalimiste tulemused. Esialgsete tulemuste järgi koalitsioonikandidaat positsioonikandidaat Rafael Ángel Calderón Guardia ees esikoha saanud Otilio Ulate Blancot süüdistati valimispettuses.[1] Selle tulemusel algas relvastatud ülestõus president Teodoro Picado Michalski vastu. Opositsioonivägesid juhtis ettevõtja José Figueres Ferrer, kes ise ei olnud valimistel osalenud.

Costa Rica armee oli väike ja kehvasti varustatud, peamine jõud mässuliste tõrjumiseks tuli kommunistliku Rahva Avangardi Partei omakaitseväelastest. Rahva Avangardi Partei kuulus parlamendis koalitsiooni ning oli hääletanud valimistulemuste tühistamise poolt. Mässuliste pealetung oli kommunistide vastuhakust hoolimata Figuerese juhtimisel kiire, president Picado oli sunnitud tagasi astuma ning võimu ekspresident Calderón Guardiale üle andma.

Pärast sõda juhtis Figueres riiki ajutise valitsushunta eesotsas 18 kuud, riigi sõjavägi saadeti laiali ning detsembris korraldati asutava kogu valimised. Asutav kogu võttis 1949. aastal vastu uue põhiseaduse, seejärel andis hunta võimu üle Otilio Ulatele. Pärast neid sündmusi on Costa Rica poliitika olnud võrdlemisi rahulik.

  1. Holzhauer, Ian (2004). The Presidency of Calderón Guardia (B.A.). Florida Ülikool. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2016. Vaadatud 10. oktoobril 2021.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]