Burano

Vaade Buranole Mazzorbo saarelt

Burano värvilised majad

Neli maja Buranol

Burano on saar Itaalia põhjaosas Veneta laguunis. Sarnaselt Veneetsia endaga võib ka Buranot nimetada pigem arhipelaagiks: see koosneb neljast sildadega ühendatud saarest. Burano asub laguuni põhjapoolses osas Torcello saare lähedal ja on kuulus seal valmistatud pitsi ja sealsete erksavärviliste majade poolest.

Geograafia

Burano asub Veneetsiast 7 kilomeetri kaugusel ja Veneetsia mootorpaadid (vaporetti) läbivad vahemaa 40 minutiga.

Saar on silla abil ühendatud Mazzorbo saarega ja Buranol elab praegu ligikaudu 2800 inimest. Algselt koosnes Burano viiest saarest ja olemas oli ka neljas kanal, kuid viimasest sai täitmise järel endisi San Martino Destra ja San Martino Sinistra saari ühendav via e piazza Baldassare Galuppi.

Sarnaselt ajaloolise Veneetsia keskusega on ka Burano olnud ajalooliselt jaotatud sestieredeks. Burano viis osa vastavad viiele algsele saarele ja kuuendaks sestiereks loetakse naabruses asuvat Mazzorbo saart.

Sestiere	Pindala (ha)	Elanikke	Tihedus		Kaart
San Mauro	6,8	818	12 029
Giudecca	2,5	255	10 200
San Martino Sinistra	4,4	586	13 318
San Martino Destra	5,1	759	14 882
Terranova	2,3	359	15 609
Burano kokku	21,1	2777	13 176
Mazzorbo	51,8	329	635

Burano rahvastikutihedus on väga suur – rohkem kui 13 000 in/km², mis on naabruses asuva Mazzorbo rahvastikutihedusest üle 20 korra suurem. Burano on pea täies ulatuses kaetud hoonetega ja sinna on jäänud vaid üksikud rohelised alad.

Ajalugu

Burano asustasid tõenäoliselt vanad roomlased ja 6. sajandil hõivasid saare Treviso lähedalt Altinumist tulnud venetid, kes andsid kohale nime ühe oma endise kodulinna värava järgi. Kohanime kohta käib kaks legendi: neist esimese järgi sai Burano nime sealse asustuse rajanud perekonna Buriana järgi ning teise legendi kohaselt tulid Burano esimesed asukad väikeselt Buranello saarelt, mis asub Buranost umbes 8 kilomeetrit lõunas.

Kuigi saartest sai peagi õitsev asundus, valitseti seda Torcello saarelt ning sel puudusid privileegid, mis olid olemas Murano saarel. Saare tähtsus tõusis alles 16. sajandil, mil sealsed naised hakkasid õmblusnõeltega pitsi valmistama – need oskused pärinesid Veneetsia valitsemise all olnud Küproselt. Kui Leonardo da Vinci külastas 1481. aastal Küprose Lefkara väikelinna, ostis ta sealt Milano toomkiriku peaaltari jaoks kaasa tüki riiet ja sel viisil jõudis see oskus ka Buranole.

Pitsi hakati peagi eksportima üle kogu Euroopa, kuid 18. sajandil hakkas kaubavahetus vähenema ja sealne pitsitööstus ei taastunud enne kui aastal 1872, mil avati pitsi valmistamise kool. See tõi pitsi valmistamises kaasa uue õitsengu, kuid tänapäeval teevad vaid vähesed traditsioonilisel viisil pitsi, kuna tegemist on väga aeganõudva ja seega ka kalli tööga.

Peamised vaatamisväärsused

Lisaks pitsile teatakse Buranot ka sealsete väikeste eredavärviliste majade poolest, mis on populaarsed kunstnike seas. Majade värvid järgivad kindlat süsteemi, mis pärineb juba piirkonna hiilgeaegadest. Kui keegi soovib oma maja värvida, peab ta saatma omavalitsusele vastavasisulise palve ning seejärel saab ta vastuse, kus on märgitud kindlad värvid, mis on sellel krundil lubatud.

Lisaks on Buranol viltuse kellatorni ja Giambattista Tiepolo maaliga ("Ristilöömine", 1727) San Martino kirik, Oratorio di Santa Barbara ja pitsivalmistamise ajaloo muuseum ning kool.

Raamatuid

• Lorenzetti, Giulio. "Venezia e il suo Estuario".