Ba Jin

Ba Jin (1938)

Ba Jin (巴金 (Bā Jīn)); sünninimi Li Yaotang (lihtsustatud kirjas 李尧棠, traditsioonilises kirjas 李堯棠 (Lǐ Yáotáng)); viisakusnimega Li Feigan (李芾甘); 25. november 1904 Sichuan, praegune Chengdu Shi – 17. oktoober 2005 Shanghai) oli hiina kirjanik ja anarhist, üks olulisemaid ja loetumaid 20. sajandi hiina kirjanikke. Kirjanikunimi arvatakse olevat moodustatud Mihhail Bakunini nime (巴枯宁) esimesest silbist ja Pjotr Kropotkini nime (克鲁泡特金) viimasest silbist; kirjanik ise on seda eitanud.

Elulugu

Ta pärines rikkast mandariinide perekonnast. Tema isapoolne vanaisa valitses autokraatlikult viie põlvkonnaga suurperet. Li tajus seda lämmatavana ning kujutas seda kogemust hiljem romaanis "Perekond". Lugema ja kirjutama õpetas teda algul ema, hiljem koduõpetajad. Kui vanaisa 1917 suri, sai pärast võimuvõitlust perekonnapeaks üks vanematest onudest. See võimaldas Li'l maailma avastama minna.

Poiss luges palju. 15-aastaselt luges ta Pjotr Kropotkini "Üleskutset noortele", mis teda sügavalt mõjutas. Tohutut muljet avaldas talle Emma Goldman, keda ta hiljem nimetas oma vaimseks emaks. Neil sugenes eluaegne kirjavahetus.

Aastal 1920 astus Li koos ühe vanema vennaga Chengdu Võõrkeelespetsialistide Kooli inglise keelt õppima. Seal hakkas ta organiseerima kirjandusajakirja Poolkuu ning kirjutas vabavärsse. Ta astus anarhistlikku organisatsiooni Võrdsuse Ühing ning temast sai selle väljapaistvaim liige, kes levitas propagandalendlehti.

Aastal 1923 asus Li elama Shanghaisse. Hiljem läks ta õppimise eesmärgil Nanjingi Dongnani ülikooli, kuid tema peamine eesmärk oli, nagu ta ise ütles, pääseda oma perekonna fengjian'likust mõjust. Seal omandas ta aastase hoolika õppimisega esperanto keele ning osales vasakpoolsete sotsialistide streikides. Ta jäi tegevaks ka anarhistlikus liikumises, kirjutades pamfleti Chicago anarhistlikest märtritest.

Pärast ülikooli lõpetamist astus ta 15. veebruaril 1927 reisilaeva, et sõita Pariisi edasi õppima. Pariisis elas ta 5. linnajaos (kolm kuud Rue Banville'l, seejärel Rue Tournefort 2). Ta on kirjeldanud oma elu seal igava ja monotoonsen. Pärastlõunati käis ta Jardin du Luxembourgis jalutamas ja õhtuti õppis Alliance Française. Tal jäi meelde eriti Rousseau kuju Panthéonil ("Ma peaaegu põlvitasin ... tema ees, keda Tolstoi nimetas 18. sajandi südametunnistuseks"), Seine'i jõge ja Notre-Dame'i kellasid.

"Kevadel 1927 elasin viiekorruselise korteri ülakorrusel Pariisi Ladina kvartalis, toakeses, mis oli täis gaasi- ja sibulalõhna. Ma olin üksildane, mul oli valus, päevavalgus vaevalt paistis mu tuppa: ma igatsesin oma kodumaad ja oma perekonda." (一九二七年春天我住在巴黎拉丁区一家小小公寓的五层楼上，一间充满煤气和洋葱味的小屋子里，我寂寞，我痛苦，在阳光难照到的房间里，我想念祖国，想念亲人。)

Prantsusmaal tõlkis Li hiina keelde palju anarhistlikke teoseid, sealhulgas Kropotkini "Eetika". Need saadeti postiga Shanghaisse anarhistlikes ajakirjades avaldamiseks. Ta tutvus Alexander Berkmani ning paljude teiste tippanarhistidega.

Itaalia immigrantide Sacco ja Vanzetti protsessid täitsid kirjaniku vihaga ning tegi väsimatult tööd nende vabanemise nimel. Vanzetti saatis talle Ameerikast anarhistlike tekstide paki. Nende lühike kirjavahetus kestis kuni Sacco ja Vanzetti hukkamiseni 23. augustil 1927.

Aastal 1928 naasis Li Shanghaisse, kus ta jätkas kirjutamist ja tõlkimist. 1930ndatel töötas ta toimetajana mitmes juhtivas kirjastuses ja ajakirjas.

Teise Hiina-Jaapani sõja ajal tegi ta Jaapani sissetungi vastast propagandatööd, töötades koos Mao Duniga väljaande Nahan (hilisem nimi Fenghuo) juures.

Aastatel 1958–1972 oli ta Hiina Kirjanike Liidu Shanghai osakonna esimees.

Kultuurirevolutsiooni ajal kuulutati ta 1972 rahvavaenlaseks ja kontrrevolutsionääriks. Aastal 1977 ta rehabiliteeriti. Tema abikaasa Xiao Shan suri kultuurirevolutsiooni ajal arstiabist ilmajäetuna; see jättis kirjanikule eluaegse trauma.

Aastal 1975 oli ta Nobeli kirjandusauhinna kandidaat.

Alates 1981. või 1983. või 1984. aastast kuni surmani oli ta Mao Duni järglasena Hiina Kirjanike Liidu esimees.

Ta kõneles ja propageeris esperanto keelt. 1980ndatel oli ta Hiina Esperantoliiga asepresident.

Aastal 1983 haigestus Ba Jin Parkinsoni tõppe. Viimased eluaastad veetis ta haiglas, suutmata kõndida ja kõnelda. Ta suri vähki.

Looming

Ta alustas kirjutamist 1920ndate lõpus.

Tema teostele on iseloomulik romantiline idealism. Enamik neist kirjeldab tundeliselt ja kergesti loetavalt põlvkondade konflikti: noorsoo mässu konfutsiaanlike normide vastu. Samuti on ta kujutanud revolutsioonilise noorsoo püüdlusi ja sotsiaalseid ümberkorraldusi Hiinas.

Tema esimene romaan "Allakäik" (Miewang), mille ta kirjutas Prantsusmaal, oli väga menukas. Ta hakkas seda kirjutama osalt igavusest, kasutades selleks vihikut. See ilmus 1929 Hiina juhtivas kirjandusajakirjas.

Aastal 1931 ilmunud "Perekond" (Jia), osalt autobiograafilise triloogia "Voolukeerised" esimene raamat, tegi ta kuulsaks. See selgelt autobiograafiline raamat arvatakse 20. sajandi hiina kirjanduse suurte romaanide hulka. Triloogia kujutab vanade ja noorte konflikti hiina suurperes. Haritud noored peavad valima traditsiooni ja modernsuse või armastuse ja revolutsiooni vahel (triloogia "Armastus" teema).

Aastal 1932 avaldas Li jutustuse "Elektritool" (电椅), millega ta protestis Sacco ja Vanzetti hukkamise vastu.

Novell "Puhkuse aed" (1944) on mõtisklus olendite näivusest ja tegelikkusest. Novell "Jäine öö" (1946) on üksinduse ja meeleheite karje.

Aastatel 1927–1946 kirjutas ta 19 romaani, 13 novellikogu ning kolm köidet esseesid, autobiograafilisi jutustusi ja reisikirju. Kirjandus oli tema jaoks maailma tundmaõppimise vahend progressi teenistuses.

Aastal 1949 loobus ta ilukirjanduse kirjutamisest, kuid avaldas eriti pärast 1979. aastat avameelseid mälestusi ja publitsistikat. Ta tegi reportaaže Nõukogude Liidust, Vietnamist ja Auschwitzi koonduslaagrist ning kirjutas anarhismi propageerivaid kapitalismivastaseid esseesid.

Aastatel 1978–1986 valmis viieköiteline "Suixiang Lu" (Juhuslikud mõtted), milles ta muuhulgas mõtiskles valusalt ausalt kultuurirevolutsiooni üle ja pani ette rajada kultuurirevolutsiooni muuseum tulevastele põlvedele hoiatuseks.

Ta tõlkis hiina keelde muu hulgas Pjotr Kropotkini kirjutisi.

Ba Jini loomingut on tugevasti mõjutanud välismaa kirjanikud, sealhulgas Émile Zola, Ivan Turgenev, Aleksandr Herzen ja Emma Goldman.

Tema stiil on lihtne, väldib keerulisi sõnu. Enamik tema teoseid on igale keskharidusega lugejale hõlpsasti arusaadavad. Ta on üks kergesti loetavaid uuema aja hiina kirjanikke.

Teosed

Romaanid ja novellid

• "灭亡" (Miewang, Allakäik, 1929)
• "死去的太阳" (Surnud päike, 1931)
• "Kui jumalad lahkuvad" (1931)
• romaanitriloogia "Armastus" (爱情的三部曲)
  • "雾" (Udu, 1931)
  • "雨" (Vihm, 1932 või 1933)
  • "电" (Välk, 1934 või 1935)
• "新生" (Uus elu, 1933)
• "砂丁" (Kaevurid, 1933)
• "海的梦" (1932)
• "春天里的秋天" (1932)
• romaanitriloogia "Voolukeerised" (激流三部曲)
  • "家" (Jia, Perekond, 1933)
  • "春" (Kevad, 1938)
  • "秋" (Sügis, 1940)
• "利娜" (Lina, 1940)
• "火" (Tuled, kolm köidet, 1940–1945)
• "星", "Stars" (Tähed, inglise ja hiina keeles, 1941)
• "憩园" (Puhkuse aed, novell või lühiromaan, 1944)
• "第四病室" (Palat nr 4, 1946)
• "寒夜" (Jäine öö, novell, 1947)

Lühiproosakogumikud

• "复仇" (Fuzhou, Kättemaks, 1931)
• "光明" (Heledus, 1932)
• "电椅" (Elektritool, 1933)
• "抹布" (1933)
• "萌芽" (Mengya, Idanemine, 1933)
• "将军" (Kindral, 1934)
• "神·鬼·人" (Shen, gui, ren, Jumalad, vaimud, inimesed, 1935)
• "沉落" (Vajumine, 1936)
• "发的故事" (Juuste lugu, 1936)
• "雷" (Kõu, 1937)
• "还魂草" (Ülestõusmise rohi, 1942)
• "小人小事" (Väikesed inimesed, väikesed sündmused, 1943)
• "英雄的故事" (Kangelasjutud, 1953)
• "猪与鸡" (Sead ja kanad, 1953)
• "李大海" (Li Dahai, 1961)
• "Maalood", 1992

Lastekirjandus

• "长生塔" (Surematuse pagood, 1937)
• "明珠和玉姬" (Pärl ja jaspiskonkubiin, 1957)

Autobiograafia ja memuaarid

• "巴金自传" (Ba Jin: Autobiograafia, 1934)
• "忆" (Ma mäletan, 1936)
• "童年的回忆" (Mõeldes tagasi lapsepõlvele, 1984)

Publitsistika

• (kaasautor) "无政府主义与实际问题" (Anarhism ja selle praktilised probleemid, 1927)
• "Mõtteniidi juures" (1980; esseed)

Tunnustus

• 1983 Auleegioni orden
• 1990 Fukuoka Aasia kultuuri auhind

Mälestuse jäädvustamine

Ba Jini järgi on nimetatud asteroid 8315 Bajin.

Isiklikku

8. mail 1927 abiellus ta Xiao Shaniga. Abikaasa suri 13. augustil 1972, olles kultuurirevolutsiooni ajal arstiabist ilma jäetud.

Neil sündisid lapsed Li Xiaolin (16. detsembril 1945) ja Li Xiaotang (28. juulil 1950).