Australopithecina

Australopithecina on triibuse Hominini 2 perekonda:

• Australopithecus
• Paranthropus

4 miljonit aastat tagasi hargnesid australopiteegid kahte eraldi rühma - graatsilisteks ja robustseteks vormideks. Australopithecus'eid nimetatakse "graatsilisteks ehk saledateks australopiteekideks" ja Paranthropus'eid "robustseteks ehk jõulisteks australopiteekideks".

Vanasti nimetasid teadlased perekonda Paranthropus't Australopithecus'eks. Nüüd on uuesti elustatud vana nimetus Paranthropus ("kõrvalinimene"), kes olid Lõuna-Aafrika jõulised vormid. Jõulised australopiteegid on Paranthropus robustus ja Paranthropus boisei. Ida-Aafrika jõuline australopiteek on Paranthropus aethiopicus. Jõulised australopiteegid elasid samal ajal kui Homo habilis ja Homo erectus. Kuna jõulised australopiteegid on välja surnud, siis teadlased arvavad, et nad võisid saada tubli küti Homo habilis'e saagiks.

Australopiteegid arendasid välja algelise sümbolsüsteemi. Keele edasiarengu teguriteks olid keeleliste vahendite selektsioon ja muutused ajus. Evolutsioon soosis organisme, kes olid keele kui lisakoormusega toimetulekuks paremini kohanenud.

Australopiteekide võrdlemine inimesega

Fossiilide klassifitseerimisel võrreldakse neid inimese tunnusjoontega, et vahet teha, kas on tegemist inimese või Aafrika inimahvi eellasega.

• Õlaliiges Inimesel on liigesepoolse pinna väiksem ümarus, mis osutab käe väiksemale liikuvusele võrreldes inimahvi õlaliigese liikuvusega. Inimahvil on ülespoole suunduv õlanuki ots, mis viitab sellele, et käed olid sageli sirutatud üles. Inimesel suundub õlanuki ots küljele. Õlaliigest on fossiilsete leidude hulgas harva, sest neid katvad lihased langesid lihasööjate toidulauale. Etioopiast leitud Australopithecus afarensis'e (Lucy) õlal on näha nii inimahvi kui ka inimese tunnusjooni.
• Küünarliigesega liigendub õlavarreluu alumine osa. Australopithecus anamensis’el ei ole näha inimahvidele omaseid kõrgeid harju, mis on sõrmenukikõndijatel. Algselt peeti seda mõne Homo perekonna omaks, sest fossiilne küünarnukk oli nüüdisinimese sarnane. Leid on rohkem kui 4 miljonit aastat vana ja seepärast ei saa see kuuluda mõnele Homo liigile.
• Käeluud (randme-, kämbla- ja sõrmeluud) on säilinud vähestel fossiilidel. Sõrmed on pikad ja kaarjad, mis viitab haaramiseks kohastunud käelabale nagu Aafrika inimahvidel. Lucy käe sarnasus inimkäega seisneb pöidla proportsioonides. Pöial oli suhteliselt pikk, inimahvil on pöial lühike.
• Puusaluu on tõendus kahel jalal käimise kohta. Inimahvide puusaluu on kõrge ja kitsas, inimesel palju laiem ja madalam ning paindunud keha külgede poole, et seismisel tuge pakkuda. Australopiteekide puusaluu sarnanes inimese omaga. Niudeluutiivad ja ristluu piirkond olid laiemad, paindunud puusi ei olnud ja seepärast oli neil raske ühe koha peal püsti seista.
• Reieluu koosneb peast, kaelast (reieluu ülemises osas) ja pikast toruluisest kehast. Reieluupea abil liigestub reieluu puusaga. Orrorin tugenensis'el oli lühem reieluukael ja suurem reieluupea. Hilisematel australopiteekidel on pikenenud reieluukael ja reieluupea läbimõõt on väike.
• Põlveliiges on kahel jalal kõndimise jaoks tähtis liiges. Reis moodustab põlveliigese kohal säärega nurga ja on täiesti erinev inimahvi omast. Inimahvid kõnnivad ja seisavad jalad ning põlved laiali nii, et jala üla- ja alaosad asuvad sirgjoonel. Australopithecus afarensis'e suurematel isenditel on suurem sarnasus inimesega kui väiksematel isenditel.
• Jalalaba ja sääre alaosa vaheline nurk on inimesel täisnurk. Australopithecus afarensis’el on nii inimahvi kui ka inimese tunnusjooni. Varbad on pikad ja kaarjad nagu sõrmed, jalalaba ja sääre vaheline nurk on täisnurk.
• Lõualuu ja kolju. Ardipithecus'e lõualuud on kerge ehitusega, kuid sarnaneb šimpansitega. Sahelanthropus'e ja Orrorin'i hambad on väikesed. Suuruse hindamisel arvestatakse kehasuurust, mis väheste leidude puhul on raske määrata. Australopithecus anamensis on tugevate lõualuude ja suurte hammastega, mis sarnanevad inimahvidega. Australopithecus afarensis'e lõualuud ja hambad on suured, kuid kolju on väike. Hammaste suurenemine jätkub hilisematel australopiteekidel.