Albert Ellis

See artikkel räägib psühhoterapeudist; Nauru ja Banaba saare fosforiidivarude avastaja kohta vaata artiklit Albert Fuller Ellis.

Albert Ellis (27. september 1913 Pittsburgh Pennsylvania – 24. juuli 2007) oli USA psühholoog ja psühhoterapeut, ratsionaal-emotiivse käitumisteraapia looja. Ta juhatas Albert Ellise Instituuti New Yorgis.

Algselt kandis Ellise loodud ja arendatud teraapia nimetust "ratsionaalne teraapia" (RT), hiljem "ratsionaal-emotiivne teraapia" (RET) ning lõpuks, 1990. aastate keskel võeti kasutusse nimetus "ratsionaal-emotiivne käitumistraapia" (REKT). Ta oli üks neist, kes tõid psühhoteraapiatesse kognitiivseks revolutsiooniks tingitud paradigmanihke. Ta on üks kognitiiv-käitumuslike teraapiate loojatest. Kui Aaron Becki peetakse kognitiiv-käitumusliku teraapia (KKT) isaks, siis Albert Ellist on nimetatud KKT vanaisaks. Uuringu järgi, mis viidi läbi 1982. aastal USA ja Kanada psühholoogide ja nõustajate seas, tunnistati Albert Ellis ajaloo kõige tähtsamate ja mõjukamate psühhoterapeutide seas kohale number kaks (esimene oli Carl Rogers ja kolmas Sigmund Freud). Seega Ellise mõju hinnati isegi suuremaks Freudi omast. Samal aastal (1982) tehtud suur USA psühholoogiaajakirjade analüüs näitas, et Ellis oli kõige enam viidatud autor pärast 1957. aastat. Enne Ellise surma viitas ajakiri Psychology Today talle kui "suurimale veel elus olevale psühholoogile".

Lapsepõlve mõjud

Ellis sündis juudi perre, olles pere kolmest lapsest vanim. Ellise isa oli ärimees, kes oli tihti kodust eemal ärireisidel. Ellise ema oli endassetõmbunud naine, kes kannatas bipolaarse häire käes. Ellis kirjeldab teda kui "sagiv latatara, kes kunagi ei kuulanud". Ema väljendas oma jäika arvamust kõigi asjade suhtes, kuid ta peaaegu mitte kunagi ei otsinud faktilist tõendusmaterjali, mis oleks ta tugevaid hoiakuid kuidagi põhjendanud. Nagu isagi, oli ema emotsionaalselt kaugel. Selle asemel, et kibedust tunda, hakkas Ellis ise hoolitsema oma õe ja venna eest.

Ellisel oli suured hirmud avaliku esinemise ees ning oma teismeeas oli ta tohutult häbelik naistega suhtlemisel. Kui ta oli 19-aastane, hakkas ta mõtlema kui kognitiiv-käitumuslik terapeut ning sundis end ühes pargis kuu aja jooksul kõnetama 100 naist. Kuigi tal ei õnnestunud minna kohtingule, eksponeeris ta end hülgamishirmule ning desensitiseeris end selle suhtes. Ta sai oma piinavatest hirmudest üle ning see kogemus andis olulise tõuke selleks, et oma edasise elu jooksul arendas Ellis hulga efektiivseid ärevushäiretest vabanemise võtteid. Samuti mõtles ta selle üle, miks mõned rasketes tingimustes muutuvad passiivseteks ning langevad depressiooni, samal ajal kui teised on aktiivsed ja hoolitsevad lisaks ka teiste eest (nagu ta ise lapsepõlves).

Haridus ja karjääri algus

Ellis sai bakalaureusekraadi 1934. aastal ärivaldkonnas, seejärel proovis kätt äritegevuses ja ulmekirjanikuna, kuid tal ei olnud edu. Edaspidi ta kirjutas ta inimese seksuaalsuse teemal ning hakkas otsima võimalust saada kliiniliseks psühholoogiks. 1942. aastal alustas ta õpinguid Columbia ülikooli Õpetajate Seminaris, kus kliinilist psühholoogiat vaadati psühhoanalüütilisest vaatenurgast. Magistrikraadi sai 1943. aastal ning seejärel alustas doktoriõpinguid, samal ajal avades oma erapraksise. 1946 avaldas juba artikli, milleks oli kriitika tol ajal levinud isiksusetestidele. Ta leidis, et testidest vaid MMPI vastab neile nõuetele, et testi võiks nimetada teaduslikuks uurimisvahendiks.

1947 sai ta doktorikraadi (PhD) Columbia ülikoolist kliinilises psühholoogias. Sel ajal ta uskus, et psühhoanalüüs on sügavaim ja efektiivseim teraapiavorm. Nagu enamik psühholooge sel ajal, oli ta väga huvitatud Sigmund Freudi teooriatest. Ta läbis psühhoanalüütilise treeningu ning pidas praksist, kus pakkus klassikalist psühhoanalüüsi.

Tasapisi hakkas ta usk psühhoanalüüsi murenema. Aastal 1953 oli lõplik läbimurre ning ta hakkas end nimetama ratsionaalseks terapeudiks (RT). Tema teraapia oli aktiivsem ja direktiivsem. Ratsionaalses teraapias püüab terapeut teha kõik selleks, et klient taipaks, et kliendi emotsionaalne valu on ta enda elufilosoofia ja sellest tulenevate uskumuste tagajärg. Teraapias töötatakse selle nimel, et seda jäika, ennasthävitavat ja ebamõistlikku usku ning vana käitumismustrit muuta. Ebamõistlikke ja ebaloogilisi vaateid elule nimetas ta irratsionaalseteks uskumusteks. Ta ütles, et paranemine tuleb sellest, et pärast uskumuste ratsionaalset analüüsi saavad kliendid oma irratsionaalsetest tuumuskumustest paremini aru ning seejärel saavad nad luua paremad ja ratsionaalsemad uskumused, mis on tegeliku eluga paremini kooskõlas.

1954. aastal alustas Ellis oma uute tehnikate õpetamist teistele terapeutidele. 1957. aastal esitas esimese kognitiiv-käitumusliku teraapia, öeldes et terapeudid eeskätt peavad inimestel aitama muuta oma mõtlemist ja käitumist. Ta väitis, et see ongi emotsionaalsete ja käitumuslike probleemide ravi. 1960. aastal esitles Ellis oma uut teraapiat Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) kokkutulekul, mis sai leige vastuvõtu osaliseks. Vähesed aimasid, et sellest lähenemisest saab revolutsioon kliinilises psühholoogias. Sel ajal oli eksperimentaalpsühholoogias levinud biheiviorism ning kliinilises psühholoogias psühhoanalüüs. Ellis viis läbi seminare, kus ta demonstreeris mõne kliendi peal oma meetodit, mistõttu ta sai kuulsaks oma karmi, direktiivse ja kliendile vastuvaidleva stiili tõttu. See erines tohtutlt senisest terapeudi rollist, kes lihtsalt kuulas kliendi suvalisi fantaasiaid ja veidrate unenägude mälestusi. Kuigi tol ajal vaid vähesed võtsid ta meetodi omaks, lõi ta 1959. aastal uue organisatsiooni The Institute for Rational Living, mis 1968. aastal sai ametliku õiguse koolitada välja psühhoterapeute ja ravida inimesi.

Töö seksuoloogi ja seksiuurijana

Seksuaalsus ja armastussuhted olid Ellise erialaseks huviks kohe ta karjääri algusest peale. 1960. aastateks oli ta üks Ameerika seksrevolutsiooni algatajaid. Ta töötas ka ühe tuntuima seksuaalsuse uurija Alfred Kinseyga ning avaldas hulga raamatuid ja artikleid. 1976 ütles ta raamatus "Sex and the Liberated Man", et mõned homoseksuaalsed käitumised võivad olla ravi objektideks, kuid homoseksuaalsus pole oma olemuselt ei hea ega halb, kui mitte arvestada religioonide dogmasid. Ta annab mitmekülgset nõu, kuidas parandada oma seksuaalelu ja armuelu raamatus "Sex Without Guilt in the Twenty-First Century". Ta vaated on humanistlikud, ta peatub eetikal ja moraaliteemadel.

Albert Ellis ja religioon

Ellis väljendab seisukohta, et religioossed piirangud ning seksuaalsuse mahasurumine ja tihti täiesti ebavajalik ja praktikas kahjulik emotsionaalsele tervisele. Ta vastandub mitmetele usklikele psühholoogidele, väites et religioon tihti toob kaasa psüühilise düstressi. Tänu neile vaadetele valis 1971. aasta Ameerika Humanistide Assotsiatsioon ta aasta humanistiks. Ellis ütles, et ta on tõenäosusest lugu pidav ateist, kes pole lõpuni kindel, kas jumal on olemas või mitte. Ta ütles, et tõenäosus, et jumal siiski eksisteerib, on nii pisike, et see pole väärt ei tema ega keelegi teise aega.

Ellis ütles, et ta teraapia on eraldiseisev tema usulistest vaadetest, rõhutades et paljud osavad REKTi kasutajad on usklikud, kaasa arvatud mõned kõrged vaimulikud. Kuigi ta pooldas tugevalt mitteradikaalset ateismi, mis ärgitab inimesi mõtlema, olema uudishimulik ning vaadetes ja käitumises paindlik, möönis ta fakti, et usk armastavasse jumalasse võib olla kergendav ning ta töötas välja mitmeid juhiseid, kuidas ravida usklikke kliente.

Hilisem elu

Ta töö mõju laienes psühholoogiast kaugemale, hõlmates haridust, poliitikat, äri ja filosoofiat. Ta sai tuntud kriitikuks ning avalikuks esinejaks, kes võttis sõna paljudel teemadel. Ta väitles avalikult oma vastastega. Üle 40 aasta pidas ta oma REKT seminare, mille osalejate arv küündis sadadeni. Ta esitles oma ratsionaalseid huumorilaule, mille sõnad kandsid edasi tervet maailmavaadet ja olid tõhusaks eneseabiks.

Kuni haiguseni, mis tabas teda 92 aasta vanuses, töötas ta vähemalt 16 tundi päevas, kirjutades raamatuid, kohtudes klientidega ja õpetades. Tema 90. sünnipäevaks saatsid talle õnnitlusi paljud teada-tuntud inimesed, näiteks tollane USA president George W. Bush, New Yorgi senaatorid Charles Shumer ja Hillary Clinton, USA ekspresident Bill Clinton, New Yorgi linnapea Michael Bloomberg ning dalai-laama, kes saatis talle sünnipäevaks õnnistatud siidsalli.

Enne oma surma 93 aasta vanuselt oli ta jõudnud kirjutada autori või kaasautorina üle 80 raamatu ja üle 1200 artikli, nende hulgas üle 800 teadusartikli.

Ellise raamatud eesti keeles

Kuigi Ellise mõju on olnud üüratu ning tema raamatud aitavad inimestel terveneda psüühikahäiretest, on eesti keelde Ellist tõlgitud vähe. Kuigi Eestis on eneseabikirjandus küllaltki populaarne, võib eesti keeles Elliselt leida (2011. aasta seisuga) vaid 2 raamatut:

"Kuidas saada jagu oma ärevusest",
"Kuidas saada õnnelikuks ja mitte lasta end häirida".

Välislingid