Francesco Datini

Francesco di Marco Datini (u 1335 – 16. august 1410) oli Itaalia renessansiajastu Prato kaupmees. Prato kaupmehe Francesco di Marco Datini partnerlussüsteem on esimene, mis on dokumenteeritud ja tänaseni säilinud.^[1]

Kaubandus

Rikkaks saamise lugu

Francesco oli igati keskpärane kaupmees, kuni ühel päeval oli ta tööreisil Kanaari saartel ja sealne kuningas kutsus ta õhtusöögile. Sealne tava nägi ette, et kui toit serveeritakse lauda, siis enne sööma hakkamist toob toidu lõhn kohale suure hulga hiiri, kes tuleb spetsiaalsete pulkadega kinni püüda ja surmata enne sööma hakkamist. Datini kinkis järgmisele õhtusöögile minnes kuningale kassi, kes püüdis kohe kõik hiired kinni. Kuningas oli Datinile nii tänulik, et kinkis talle vastutasuks juveele väärtuses 4000 rahaühikut ja aasta hiljem veel 6000 rahaühikut. Nii naasis Datini koju rikka mehena. Selline 1350. aasta paiku toimunud legend ongi väidetav lugu Datini algsest rikastumisest.^[2]

Tegevus Pratos

Datini alustas kaubanduse õppimist õpipoisina Pratos. Kaupmehena kehtestas ta ennast 1358. aastal Avignonis. Samal ajal asus ka paavstikuuria seal. Avignonis oli Datini kuni 1382. aastani, nähes nii Firenze sõda paavstiga, mis toimus aastatel 1375–1378, ja Ciompi mässu aastal 1378. Erinevalt teistest suurtest kaubandusäridest ei osalenud Datini suures pangandusäris, vaid ta teenis oma tulu kaubeldes mitmesuguste erinevate kaupadega. Datini partnerlussüsteem sai alguse hoopis Pratos, kuhu ta naasis 1382. aastal. Tema elukohaks/laoks oli Prato, kus ta lõi oma esimesed ettevõteharud. 1383. aastal asutas ta ettevõtte Pisas, mis tegutses kuni 1410. aastani, ja Firenzes, mis tegutses samuti 1410. aastani. Samal aastal rajas ta ka villatöötluse ettevõtte Pratosse, mis tegutses kuni 1399. aastani. Nendest edasi arendas Datini oma kaubavõrku, rajades harusid Genovasse (1392–1401), Katalooniasse (1396–1410). 1399–1401 tegutses Firenzes ka Datini loodud valuutavahetus pank. 1403. aastaks oli Datini Firenze kümne kõige rikkama elaniku seas.^[1]

Partnerlussüsteem. Tegevus väljaspool Itaaliat. Äristrateegia

Partnerlusi oli keskajal erinevat tüüpi. Paljud ettevõtted tegutsesid isa-poja vahelise liiduna, olid perekonnapõhised. Datini oli üks esimesi, kes viis ettevõtte harud perekonnast välja, kuigi ka tema ettevõte oli võrdlemisi perekonnapõhine, sest tolle aja tavade järgi jooksis ettevõte mööda perekonna meesliini põlvest põlve. 1376 hakkas Datini kaubitsema soolaga. Tal olid harud Hispaanias, Barcelonas, Mallorcal ja Ibizal. Datini töötas Prantsusmaal Avignonis. 1343 nägi ta pealt suuri pallazzo'de ja ladude rüüstamisi. Töölised moodustasid omi ühinguid, ei olnud enam nii kuulekad ja mässasid. Origo on väitnud, et Datini ei teeninud enamikku oma varast üksikute heade tehingutega, vaid kasvas aeglaselt. Tema strateegiaks oli riskide vältimine. Ta andis laene välja ainult omasugustele kaupmeestele. Ei andnud laene välja kuningatele ning ei finantseerinud seeläbi ka sõda. ^[3]

Isiklikku

1375. aastal sai Datini esimest korda isaks. Tegemist oli vallaslapsega. 1376. aastal Avignonis abiellus Datini, olles ise 41-aastane, 16-aastase Firenze aadliku tütre Margherita Bandiniga.^[4] Margherita isa oli saadetud eksiili, sest ta juhtis mässu linnavalitsuse vastu.^[5] Pärast isa surma asus Margherita oma perega elama Avignoni.^[4] 1390. aastal sai Datini teise vallaslapse isaks. Lapse ema oli Ghirigora, üks Datini teenritest. 1392. aastal sündis järgmine vallaslaps – Ginevra, kes oli ainuke ellujääv Datini laps. Lapse ema oli Datini ori Lucia. Laps jäi Datiniga samal ajal kui ema pidi abielluma ühe Datini teenriga.^[6] Kõigepealt elas Ginevra nn piimavanemate juures, kes kandsid ta eest hoolt kuni beljanda eluaastani. Kuigi Margherita ei olnud ise ema, oli ta sellel alal väga teadlik ja isegi soovitas Datinilt leida Ginevrale sobiva amme. 1398. aastal läks Ginevra ühte koju Datini ja tema naisega.^[6] Lõpuks võttis Margherita Ginevrat kui oma last ja nagu kirjadest välja tuleb hoolis väga kõikidest lastest, kes elasid tema majapidamises. Datini suri ilma ühegi meessoost järeltulijata.^[7]

Datinide abielu algusaastatel Avignonis oli õnnelik, aga kui paar Itaaliasse naasis, muutusid nende suhted keerulisemaks. Kummalgi ei olnud lihtne iseloom, Francescole oli ta töö kinnisideeks, kergesti ärrituv ja kahtlustav. Teisalt on Margheritat kirjeldatud kannatamatuna, emotsionaalsena ja kergesti solvununa. Samuti tekitasid pingeid nende suhtes Margherita viljatus ja mehe mitmed vallaslapsed. Margherita resideeris põhiliselt Datinide põhikodus Pratos. Francesco elas aeg-ajalt Firenzes. Datini oli küllaltki kontrolliv ja tahtis pidevalt kursis olla koduste asjadega, mistõttu pidi ka Margherita oskama kirjutada ja lugeda. Enne kui ta ei osanud veel täielikult lugeda, dikteeris ta kirjad Francesco töötajatele, kelle seas oli ka kirjutajaid ja nad lugesid Francesco kirjad Margheritale ette. Seetõttu ei kirjutanud nad kõige privaatsematest teemadest. Kuigi autoriteet oli siiski Francescol, oli ka Margherita väga võimekas oma tegevustes, ning oli austatud ja enesekindel. ^[8]

Surm ja pärand

65-aastaselt pages ta katku eest Bolognasse. Francesco Datini suri 16. augustil 1410. Ta lasi koostada eraldi nõukogu tema vara jagamiseks. Francesco andis enne oma surma nõukogule korralduse tema võimalike mujal asuvate varade koondamisest Pratosse. Samuti pidid kõigi väljastatud laenude summad laekuma Pratosse, et teenida sealsete elanike huve. Muuhulgas andis Datini käsu tema enda laenud ja muud obligatsioonid lahendada/vaidlustada, et tema nimi jääks puhtaks. Datini soovis, et tema testament oleks avalikult hospiitsis raamatu kujul nähtaval, ketiga ühendatud. Eesmärgiga olla kõigile nähtaval, kuid mitte kergesti eemaldatav. Samuti pidi peale igat vahetust ka Datini “täidesaatvale üksusele” peale igat nelja aastat raamatusse kollektiivist mälestuse jäädvustamiseks märge tehtama.^[9]

Säilinud allikad

Francesco Datinist ja tema tegevusest on säilinud tänapäeval üle 150 000 kirja ja 500 kaubaraamatu. Enamus dokumendid käsitlevad tema kaubandustegevust, aga ka suur osa on säilinud Datini ja tema naise Margherita vahelisest kirjavahetusest. Säilinud on 244 Margherita kirja Datinile, mis on kirjutatud aastatel 1385–1410, ning 181 Francesco kirjutatud kirja – kokku 425 kirja, mille sisuks on erinevad teemad, nagu majapidamine, kaubandus, poliitilised küsimused ja perekond. Mõned kirjad on väga isiklikud, mõned jälle mitte.^[10]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Padgett, John F.; McLean, Paul D. Organizational Invention and Elite Transformation: The Birth of Partnership Systems in Renaissance Florence. – American Journal of Sociology, 111 (2006), 1474–1476.
↑ Iris Origo (1963). "The Merchant of Prato". London. Lk 20.
↑ Iris Origo (1984). "The Merchant of Prato". London. Lk 58–102.
↑ ^4,0 ^4,1 Crabb, Ann. Gaining Honor as Husband's Deputy: Margherita Datini at Work, 1381—1410. – Early Modern Women, 3 (2008), 225.
↑ Marriage, Family, and Children in the Datini Family.Nine Texts (1375–1401). – Katherine L. Jansen, Joanna Drell, Frances Andrews (toim.). Medieval Italy. Texts in Translation. Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 2009, 441–445
↑ ^6,0 ^6,1 McKee, Sally. Slavery. – Judith Bennett, Ruth Karras (toim.). The Oxford Handbook of Women and Gender in Medieval Europe. Oxford University Press, 2013, lk 281.
↑ Thomas Kuehn (2017). "Family and Gender in Renaissance Italy, 1300–1600". Cambridge University Press.
↑ Crabb, Ann. “If I could write”: Margherita Datini and Letter Writing, 1385–1410. – Renaissance Quarterly, 60 (2007), 1171–1179.
↑ Vittore Branca. "Merchant Writers". Toronto. University of Toronto Press. 2015
↑ Ann Crabb (2015). "The Merchant of Prato's Wife: Margherita Datini and Her World, 1360–1423". University of Michigan Press.

[padgett-jo-1] 1,0 ^1,1 Padgett, John F.; McLean, Paul D. Organizational Invention and Elite Transformation: The Birth of Partnership Systems in Renaissance Florence. – American Journal of Sociology, 111 (2006), 1474–1476.

[2] Iris Origo (1963). "The Merchant of Prato". London. Lk 20.

[3] Iris Origo (1984). "The Merchant of Prato". London. Lk 58–102.

[:0-4] 4,0 ^4,1 Crabb, Ann. Gaining Honor as Husband's Deputy: Margherita Datini at Work, 1381—1410. – Early Modern Women, 3 (2008), 225.

[5] Marriage, Family, and Children in the Datini Family.Nine Texts (1375–1401). – Katherine L. Jansen, Joanna Drell, Frances Andrews (toim.). Medieval Italy. Texts in Translation. Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 2009, 441–445

[:1-6] 6,0 ^6,1 McKee, Sally. Slavery. – Judith Bennett, Ruth Karras (toim.). The Oxford Handbook of Women and Gender in Medieval Europe. Oxford University Press, 2013, lk 281.

[7] Thomas Kuehn (2017). "Family and Gender in Renaissance Italy, 1300–1600". Cambridge University Press.

[8] Crabb, Ann. “If I could write”: Margherita Datini and Letter Writing, 1385–1410. – Renaissance Quarterly, 60 (2007), 1171–1179.

[9] Vittore Branca. "Merchant Writers". Toronto. University of Toronto Press. 2015

[10] Ann Crabb (2015). "The Merchant of Prato's Wife: Margherita Datini and Her World, 1360–1423". University of Michigan Press.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]