Viimane aadress
«Viimane aadress» (rus. «Последний адрес») on suuremahuline avalik mälestusprojekt, mille eesmärk on jäädvustada nõukogude võimude poolt toime pandud poliitiliste repressioonide tagajärjel hukkunud süütute inimeste mälestus. Selle põhimõte on «Üks nimi, üks elu, üks märk». Projekti raames paigaldatakse väike, peopesa suurune, minimalistlik ristkülikukujuline metallist mälestusmärk majale, mis sai riikliku omavoli ohvri viimaseks eluaegseks aadressiks. See kannab mõrvatud isiku nime, sünniaastat, elukutset, arreteerimise ja surma kuupäeva ning rehabiliteerimise aastat. Tahvli vasakul küljel on ruudukujuline auk, mis meenutab kaardilt kadunud fotot. Paljude selliste personaalsete mälestusmärkide kogum moodustab «võrgustiku» mälestusmärk, mis on laiali erinevates linnades üle maailma[1][2].
«Viimane aadress» on täielikult kodanikualgatus ja mälestuspraktika. Selle peamine põhimõte on, et algatus iga tahvli paigaldamiseks (nagu ka selle eest tasumine) pärineb ühelt konkreetselt inimeselt, kes soovis austada teise konkreetse, poliitiliste repressioonide tagajärjel surnud inimese mälestust. See võib olla ohvri sugulane või lähedane sõber, ohvri viimaseks aadressiks saanud maja elanik või mõni muu isik, kes pidas sellist sammu enda jaoks oluliseks[1].
Projekti peamine teabeallikas poliitiliste repressioonide ohvrite kohta on Memoriali poolt alates 1990ndatest aastatest kogutud mitme miljoni nime andmebaas. «Viimane aadress» on selle virtuaalse nimekirja tegelik füüsiline kehastus. See projekt, mis on inspireeritud sarnasest Saksa mälestusmärgist («Stumbling Stones»), käivitati 2014. aastal. Aastaks 2023 on kümnetes linnades asuvatele majadele paigaldatud üle pooleteise tuhande mälestussildi. Alates 2017. aastast läks projekt Venemaast kaugemale ja muutus rahvusvaheliseks: selle märke hakati paigaldama Tšehhi Vabariigis, Ukrainas, Moldovas, Gruusias, Saksamaal ja Prantsusmaal. Samas märgivad autorid ja uurijad, et «Viimse aadressi» eesmärk ei ole miljonite märkide paigaldamine «igale majale», vaid algatuse tulemusena tekkivad mälestus ja mõtisklus[1][3].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Sergey Parkhomenko (7 mars 2018). Russia has yet to recover from the trauma of the Stalin era. The Guardian.
- ↑ Humble Memorials for Stalin's Victims in Moscow". New Yorker. 13 december 2014
- ↑ "Gedenktafel erinnert an Unrecht durch Militärtribunal". Thüringer Allgemeine. 18 September 2019