Palazzo Farnese laemaal

Palazzo Farnese laemaal on fresko, mille autorid on Annibale Carracci ja tema Bologna koolkonna õpilased.^[1] Kunstiteose tellis 1595. aastal kardinal Odoardo Franese.

Galerii ehitusajalugu

Rooma üks väljapaistvamaid arhitektuuripärle on 1589. aastal valminud Palazzo Farnese perekonna palee, mis asub Piazza Farnesel. Hoone ehitust on juhtinud sellised nimekad arhitektid nagu Antonio di Sagnallo, Michelangelo ja Giacomo della Porta. Palee juurde kuulus ka Farnese perekonna kunstikogu, mis viidi 1787. aastal üle Napolisse. Hoone ehitusel on järgitud renessanslikku kompositsiooni, mille kohaselt on harmoonia saavutatud siis, kui enam ei ole võimalik midagi muuta, lisada ega eemaldada ilma, et terviku täius kannataks.^[2]

Palee ühe tiiva ülakorrusel asub galerii, mille võlvlage kaunistavad freskod, mille autor on Annibale Carracci ning keda abistasid tema vend Agostino Carracci ning õpilased Domenichino ja Albani.^[2]

Galerii oli maalitud märkimisväärselt lühikese aja jooksul ning tööde algus oli 1597 või 1598. Freskode põhiteemaks on jumalate armastus (The Loves of The Gods).^[3]

Palazzo Farnese galerii on Annibale Carracci tähtteos, mida võib võrrelda nii Michelangelo kui ka Raffaeli loominguga. Carracci tegutses Farnese palees aastatel 1595–1600. Enne kui Annibale hakkas maalima suurt galeriid, tegi ta kardinal Odoardo Farnese teenistuses dekoratsioone Palazzo Farneses asuva väiksema kambri jaoks (itaalia k. Camerino). Sinna juurde kuulub ka teos "Herakles ristteel" (Hercules at The Crossroads).^[4]

20. sajandi algusest on väidetud, et Farnese galerii fresko sisu on seotud Parma hertsogi ja Margherita Aldobrandindini, paavst Clemens VIII õetütre abieluga, mis toimusid mais 1600. Fresko loomise täpne kronoloogia on olnud küsitav, kuid tõenäoliselt alustati töid 1598. aasta lõpus.^[1]

Kirjeldus

Võlv on jagatud kolmeks pikisuunas kulgevaks vööndiks. Keskmine vöönd kujutab endast viit mütoloogilist stseeni, mida raamivad grisaille-tehnikas maalitud atlandid ja hermid, kelle jalge ees lamavad alasti noorukid. Nende kõrval asuvad roosavärvilised putod ja rohekad medaljonid, mis jäljendavad pronksreljeefide oksüdeerimisel tekkivat paatinat. Lae nurki kaunistavad vooruste personifikatsioonid ning võlvi otstes on kujutatud Perseuse legendi. Piltidel on kujutatud antiikmütoloogiast pärinevaid armastuslugusid, mis mõjuvad loomulikult ja allikatruult. Vaatajani on toodud erinevad ja eraldiseisvad kunstiteosed, mille lisaelemendid hajutavad arhitektuuri ja pildi vahelist piiri. ^[2]

Segatehnikas maalitud laes vahelduvad ja kattuvad elutud esemed, inimkehad, maalid, võltsmarmorkujud, pronksmedalid, alasti figuurid ja amorid. Võlvlae eesmärk on mängida erinevate materjalide kromaatilisel mitmekesisusel ja muutuval valgusel. Valgust on kujutatud objektil endal, luues efekti, et see langeb alasti meesfiguuridele akendest ning nurkades olevatele amoritele päikesest.^[1]

Annibale lõi illusiooni galerii seinapinna pikenemisest, tõstes teise karniisi esimese kohale. Seda efekti toetavad antiiksed arhitektuursed hermid, kes toetuvad alt kitsenevale ruudukujulisele põhjale. Selline dekoratiivsüsteem täiendab tervikut ning seda võimendab hermide suurus, mis on samas mastaabis seinaniššides eksponeeritud kujudega.^[5]

Palazzo Farnese lage maalides võeti eeskujuks Sixtuse kabeli lagi, jättes inimeste kehad Raffaeli-päraselt idealiseerituks. Kasutati stafaaži ehk visuaalselt väheolulist lisa maastikumaalile, mis rõhutas maastiku olulisust mütoloogiliste stseenide taustal.^[6]

Farnese galerii, mis on mõjutatud Raffaeli loomingust ning assimileerub antiikkompositsiooniga, avati külastajatele alles 1601. aastal. ^[4] Tolleaegne kunstiteoreetik Agucchi on öelnud, et Annibale jättis galerii puhul mulje, nagu oleks tegemist tõelise antiikaja galeriiga.^[1]

Olulisus

16. sajandil eelistas lihtrahvas eluproosale vastanduvalt ebatavalist ilu ning sellist kunsti hakkasid looma, vastandina Caravaggiole, Carraccid ja Bologna akadeemia.^[6] Tänu Carraccide 1580ndal Bolognas loodud akadeemiale oli nende koolkond järgmised 60 aastat Itaalias domineeriv ning Carraccide käe all said oluliseks Põhja-Itaalia ja Veneetsia kunsti ajaloolised põhimõtted.^[4]

Annibale Carracci Rooma perioodi eel on tema kompositsioonil tekkinud selged analoogid Raffaeli suurejoonelisuse maneeriga, mis väljendus paljudes figuurides ning monumentaalsetes teemades.^[4]

Kaasaegsest seisukohast seisnes Carraccide tähtsus vastutuses taastada Itaalia kunstile omane looduse autoriteet, taaselustades seeläbi Raffaeli ja kõrgrenessansi alusväärtused. Ajastu kontekstis oli ununenud Raffaeli oskus ühendada sügavalt tunnetatud religioossed ettekujutused kerge naturalismiga, mis oli veenev ja tänu kunstile võimendatud.^[4]

Jesuiit Luigi Lanzi kirjutas teoses "Storia pittorica della Italia", kuidas Carraccide ja nende järgijate ajalugu teeb teene ja on võrdväärne peaaegu kogu Itaalia maalikunsti ajalooga kahe sajandi jooksul kuni tänapäevani välja. Lanzi viitab Carraccide Bologna akadeemias kujunenud reformile, mis avaldus kõige paremini Farnese galerii näol, mis on selle perioodi üks esimesi teoseid, mida tänapäeval tuntakse rubriigi “barokk” all.^[5]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Di Franco, V (2010). The Marine Triumph of Agostino Carracci in Palazzo Farnese: A New Iconographic Interpretation (itaalia). Lk 5–9.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Hintzen-Bohlen, B (2008). Rooma kunst ja arhitektuur. Koolibri. Lk 159–160. ISBN 978-9985-0-2036-4.
↑ Turner, Nicholas; Matilla, José Manuel; Michelangelo; Museo del Prado, toim-d (2008). From Michelangelo to Annibale Carracci: a century of Italian drawings from the Prado. Hanover London: Univ. Press of New England. ISBN 978-0-88397-150-5.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 The age of Corregio and the Carracci: Emilian painting of the sixteenth and Seventeenth Centuries: Pinacoteca nazionale di bologna, 10 September - 10 November 1986: National Gallery of Art, Washington, 19 December 1986-16 February 1987: The Metropolitan Museum of Art, New York, 26 March - 24 May 1987. Washington: National Gallery of Art. 1986.
↑ ^5,0 ^5,1 Dempsey, Charles (1995). Annibale Carracci: The Farnese Gallery, Rome. George Braziller Inc. Lk 7–9.
↑ ^6,0 ^6,1 Kangikaski, Jaak (2004). Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile. Renessansist impressionismini. Kirjastus “Kust”. Lk 122–125. ISBN 9949-407-28-1.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Di Franco, V (2010). The Marine Triumph of Agostino Carracci in Palazzo Farnese: A New Iconographic Interpretation (itaalia). Lk 5–9.

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Hintzen-Bohlen, B (2008). Rooma kunst ja arhitektuur. Koolibri. Lk 159–160. ISBN 978-9985-0-2036-4.

[3] Turner, Nicholas; Matilla, José Manuel; Michelangelo; Museo del Prado, toim-d (2008). From Michelangelo to Annibale Carracci: a century of Italian drawings from the Prado. Hanover London: Univ. Press of New England. ISBN 978-0-88397-150-5.

[:2-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 The age of Corregio and the Carracci: Emilian painting of the sixteenth and Seventeenth Centuries: Pinacoteca nazionale di bologna, 10 September - 10 November 1986: National Gallery of Art, Washington, 19 December 1986-16 February 1987: The Metropolitan Museum of Art, New York, 26 March - 24 May 1987. Washington: National Gallery of Art. 1986.

[:3-5] 5,0 ^5,1 Dempsey, Charles (1995). Annibale Carracci: The Farnese Gallery, Rome. George Braziller Inc. Lk 7–9.

[:4-6] 6,0 ^6,1 Kangikaski, Jaak (2004). Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile. Renessansist impressionismini. Kirjastus “Kust”. Lk 122–125. ISBN 9949-407-28-1.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]