Julius III

Julius III
Sünninimi	Giovanni Maria Ciocchi del Monte
Valitsemisaja algus	7. veebruar 1550
Valitsemisaja lõpp	23. märts 1555
Eelkäija	Paulus III
Järeltulija	Marcellus II
Sünnikuupäev	10. september 1487
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	23. märts 1555
Surmakoht	Rooma

Julius III, ladinapäraselt Iulius III (Giovanni Maria Ciocchi del Monte; ka Gian Maria del Monte, Giovan Maria del Ciocchi või Giammaria Ciocchi del Monte, 10. september 1487 – 23. märts 1555), oli paavst aastatel 1550–1555. Ta oli 221. paavst.

Giovanni Maria Ciocchi del Monte sündis Roomas advokaat Vincenzo Ciocchi del Monte ja Cristofora Saracini viielapselise pere teise lapsena. Ta õppis Perugia ülikoolis ja Siena ülikoolis õigusteadust, kuid loobus ilmalikust karjäärist kiriku teenimise kasuks. Esimesed teoloogiaalased teadmised sai ta oma onult, põhjaliku teoloogilise hariduse aga hiljem dominikaani Lancelot Politi (Ambrosius Catharinus) käest.

Giovanni Ciocchi del Monte esimene kiriklik ametikoht oli tegevus Arezzo katedraali kanoonikuna. Pärast isa surma 1504 sai temast paavst Julius II kantsler. Kui tema onu Antonio Ciocchi del Monte pühitseti 1511 kardinaliks, sai Giovanni Ciocchi del Monte 1513 tema järel Siponto peapiiskopiks. Ta osales 16. veebruaril 1513 Lateraani V kirikukogu uue istungi avatseremoonial ja hiljem kaaspresidendina Trento kirikukogul, kus ta pooldas keisri otsustava sekkumise tõttu oikumeenilise kirikukogu üleviimist Bolognasse.

1527 oli ta üks pantvangidest, kes saksa palgasõdurite nõudel neile Clemens VII poolt loovutati. Vangipõlvest ja hukkamisest õnnestus tal tänu kardinali Pompeo Colonna otsustavale tegutsemisele pääseda. 1544 osales ta komisjoni koostöös, mis valmistas ette Trento oikumeenilise kirikukogu arengukava.

Ametid

Arezzo katedraali kanoonik
1504 Julius II kantsler
18. märts 1513 – 25. juuni 1544 (Manfredonia) Siponto peapiiskop
1513–1517 aselegaat Perugias
1517 Perugia kuberner
13. märts 1521 – 3. juuni 1530 Pavia piiskop
Clemens VII ajal oli ta kahel korral Rooma kuberner
1528 legaat Romagnas
1533 kardinal Antonio Ciocchi del Monte assistent
1534–1536 aselegaat Bolognas, legaat Romagnas, Parmas ja Piacenzas
August 1536 – detsember 1536 paavsti audiitor
22. detsember 1536 kardinalpreester
15. jaanuar 1537 – 11. oktoober 1542 Santi Vitale, Valeria, Gervasio e Protasio kardinalpreester
1537–1539 legaat Parmas ja Piacenzas
14. juuni 1540 – 28. november 1541 Polignano administraator
24. september 1540 legaat Romandiolas
11. oktoober 1542 – 5. oktoober 1543 San Prassede kardinalpreester
5. oktoober 1543 – 7. veebruar 1550 Palestrina kardinalpiiskop
4. juuni 1544 – 7. veebruar 1550 Pavia piiskop
13. detsember 1545 – 26. märts 1547 paavsti legaat Trento kirikukogul ja selle kaaspresident. Ta loobus ametist halva tervise (podagra jms) tõttu.
1548 legaat Bolognas

1549.–1550. aasta konklaav

Julius III valiti paavstiks 7. veebruaril 1550 ja krooniti Peetruse ametisseastumise päeval 22. veebruaril 1550 kardinal Innocenzo Cibo poolt. Ta võttis nime Julius II järgi. Julius III oli paavstina sünnilt esimene roomlane pärast Honorius IV-t.

29. novembrist 1549 kuni 7. veebruarini 1550 toimunud konklaav kestis 71 päeva ja oli pikim pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, mil valiti Johannes XXII. Konklaavi pikkus oli põhjustatud kardinalide jagunemisest Prantsusmaa, keisri ja Farnesede pooldajateks. Konklaavil oli soosikuks kardinal Reginald Pole. Julius III valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuigi oli teada tema ebasõbralik hoiak keisri poliitika suhtes. Konklaav toimus Vatikanis Cappella Paolina kabelis, kuna Sixtuse kabelis paiknesid põdurate kardinalide eluruumid. Konklaavi viimases voorus osales 49 kardinali.

Trento kirikukogu

Pikemalt artiklis Trento kirikukogu

Tunnustatud kanoonikuna otsustas Julius III jätkata Trento kirikukogu tegevust, mis oli Paulus III surma tõttu katkenud. 14. novembril 1550 avaldatud bullas "Cum ad tollenda" kutsus ta oikumeenilise kirikukogu kokku 1. maiks 1551 Trentosse, kus selle istungid jätkusid 1552. aastani, mil kirikukogu tegevus katkes poliitiliste probleemide tõttu. Julius III ajal boikoteerisid prantsuse piiskopid oikumeenilise kirikukogu tegevust.

Inglismaa rekatoliseerimine

6. juulil 1553 suri Inglismaa kuningas Edward VI ja riigi uueks valitsejaks sai tema poolõde Mary I. Katoliiklase võimuletulekust protestantlikus riigis oldi Roomas vaimustatud ja Julius III nimetas legaadiks Inglismaale kardinal Reginald Pole'i, kuigi Mary nõunikud ja Saksa-Rooma keiser Karl V olid veendunud, et Inglismaa pole veel valmis paavsti legaati vastu võtma ning katoliku kirikult võõrandatud varasid tagastama.

Pole'i saabumisel Inglismaale tekkisid tõsised probleemid preestrite ordineerimisega, sest anglikaani kirikus ordineeritud preestrite pühitsused loeti rooma-katoliku kirikus kehtetuteks. Julius III soovil tuli Pole'il delegeerida Norwichi piiskoppi. Hiljem käsitles anglikaani kirikus pühitsetud preestrite probleemi Leo XIII oma bullas "Apostolicae Curae".

Tüli Parma pärast

Julius III poolehoid oikumeenilise kirikukogu üleviimise suhtes Bolognasse oli Saksa-Rooma keisrile Karl V-le vastumeelne. Paavstina Julius III suhted keisriga paranesid, kuid 1552 Prantsusmaaga sõlmitud rahu tõttu jäi Julius III hiljem poliitiliselt neutraalseks, kaotades nii keisri kui Prantsusmaa kuninga Henri II poolehoiu.

Julius III lubas võimule saades jätta Paulus III poolt läänistatud Parma hertsogiriigi Ottavio Farnesele ja pidas oma lubadust. Vahepeal oli keisri väimees Ottavio Farnese asunud Henri II liitlaseks ja, välistamaks prantslaste tungimist Itaaliasse, nõudis paavst Parmalt truudusvannet. Seda saamata sõlmis Julius III liidu keisriga ja paavstiväed tungisid Parmasse.

Kui prantslased lõid paavsti ja keisri liitlasjõude ning keiser pidi minema Saksamaal puhkenud rahutusi vaigistama, sõlmis liitlaseta jäänud Julius III 29. aprillil 1552 rahu Prantsusmaaga, milles lubas Parma jätta Farnesedele.

Suhted Saksamaaga

1552 ekskommunitseeris Julius III kardinal György Martinuzzi mõrvarid.

1555 saatis ta kardinal Giovanni Morone Augsburgi riigipäevale.

Suhted kiriku institutsioonidega

Julius III soodustas reformaatorina kiriku ametikohtade pluralismi likvideerimist ja õhutas uute ordude tegevust.

Ta avaldas 22. veebruaril 1550 bulla "Rationi congruit" ja 11. augustil 1550 bulla "Ad hoc nos", millega kinnitas barnabiitide privileegid.

20. juunil 1550 avaldas ta motu proprio "Cum sicut nobis".

17. juulil 1550 tunnustas ta bullas "Quod alias" Püha Jüri rüütliordut.

Ta kinnitas 21. juulil 1550 avaldatud bullas "Exsposcit debitum" jesuiitide konstitutsiooni.

1551 lubas ta Avizi ja Calatrava rüütliordude liikmetel omada eraomandit.

Liturgilised otsused

1550. aastat tähistati juubeliaastana.

1553 reguleeris Julius III mozaraablaste ja katoliiklaste vahel sõlmitud segaabielusid, kusjuures lapsed pidid järgima isa konfessionaalset kuuluvust.

Inglismaa rekatoliseerimisel kaasnesid probleemid seoses anglikaani kirikus saadud ordinatsioonide kehtivusega, mida katoliku kirikus ei tunnustatud.

Suhtumine juutidesse

Julius III põdes podagrat ja kannatas muude tervisevaevuste käes, mille tõttu ta vajas arstlikku järelevalvet. Tema üks ihuarste oli juut Theodoro di Sacerdotibus, ägedate haigushoogude ajal konsulteeris ta juudi arstide Vitale Alatino de Pomisi ja Amatus Lusitianusega.

Julius III keelas juudi laste ristimise ilma nende vanemate nõusolekuta. 20. märtsil 1553 kinnitas ta Portugali juutide privileegid Anconas.

12. augustil 1553 avaldatud bullas käskis Julius III põletada talmudi eksemplarid, kuna nendes sisalduv tekst ründavat kristlust. 29. mail 1554 avaldas ta bulla "Contra hebraeos retinentes", milles käskis juutidel nelja kuu jooksul loovutada Kristust teotavad raamatud. 31. augustil 1554 avaldas ta bulla "Pastoris aeterni", milles kehtestas juutidele maksu neofüütide ülalpidamise jaoks.

Uued piiskopkonnad

2. aprill 1550 Portugalis Portalegre piiskopkond
25. veebruar 1551 Brasiilias São Salvador da Bahia piiskopkond
3. juuli 1551 Portugalis Funchali peapiiskopkonna koosseisus Funchali piiskopkond
27. juuni 1552 Boliivias La Plata o Charcase piiskopkond
1553 Türgis Diarbekiri eparhia
1553 Iraagis Mardini eparhia
20. aprill 1553 Bagdadi peapiiskopkond

Onupojapoliitika

Kardinalina oli Julius III toonud Parmast kaasa noormehe Innocenzo, kelle ta lasi oma vennal lapsendada ja pühitses oma esimesel konsistooriumil kardinaliks. Hiljem lasi ta Innocenzo jaoks ehitada Villa Giulia.

26. juunil 1554 avaldas Julius III dekreedi "Sanctissimus Dominus noster", millega keelas vendadel olla ühel ajal kardinalideks.

Tema vanem vend Baldovino Ciocchi del Monte abiellus Giulia Manciniga. Baldovino sai 1550 Camerino hertsogiks, tema poeg Giambattista Ciocchi del Monte sai Nepi hertsogiks, kindraliks ja Fermo kuberneriks.

Baldovino tütar Cristofora abiellus Castel di Piero krahvi Antonio Simoncelliga. 1553 sai nende poeg Girolamo Simoncelli kardinaliks.

Julius III õde Ludovica abiellus Roberto de' Nobiliga. Nende pojatütar abiellus Sforza Sforzaga, pojapoeg Roberto de' Nobili sai kardinaliks.

Julius III tädi Margherita abiellus Francesco di Guidalottiga. Nende poeg Cristoforo Ciocchi del Monte sai kardinaliks. Teine poeg Pietro sai Iesi piiskopiks.

Kardinalide pühitsemine

Julius III pühitses oma ametiajal 20 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast ja 1 ungarlane.

4. detsembril 1551 rajas ta Santa Maria in Via ja San Simone Profeta titulaarkirikud.

konsistoorium 30. mai 1550
1. Innocenzo Ciocchi del Monte
konsistoorium 12. oktoober 1551
1. György Martinuzzi
konsistoorium 20. november 1551
konsistoorium 22. detsember 1553

Julius III kultuuriloos

Julius III elas oma viimased eluaastad Roomas Villa Giulias, kus korraldati suurejoonelisi vastuvõtte ja etendusi ning peeti jahti. Ta määras Michelangelo Püha Peetruse katedraali peaarhitektiks, Marcello Cervini Vatikani raamatukogu juhatajaks ja Palestrina Cappella Giulia kapellmeistriks. Tema üheks ihuarstiks oli Andrés Laguna, erasekretäriks Giovanni Francesco Commendone. Julius III ajal ehitati Rooma San Andrea della Via Flaminia kirik.

31. augustil 1552 avaldatud bullaga "Dum sollicita" rajas ta jesuiitide juhitava Collegium Germanicumi Roomas, millele ta võimaldas korraliku subsiidiumi.

1551 rajas ta Dillingeni ülikooli.

Vincenzo Danti on tema mälestuseks püstitanud Perugiasse skulptuuri.

Surm

Julius III suri 67-aastaselt 23. märtsil 1555 kella 19 paiku Roomas podagrasse. Ta maeti Vatikani basiilikasse.

Allikad

Angelo Massarelli: De Pontificatu Julii III diarium. Ignaz von Döllinger, "Ungedruckte Berichte und Tagebücher zur Geschichte des Konzils von Trient", I. Nördlingen, 1876: 259–326.
Julius III dokumendid.

Kirjandus

Frederic Baumgartner: Henry II and the papal conclave of 1549. "Sixteenth Century Journal" 16, 1985: 301–314.
Charles Burns: The popes and the Jews: from Gelasius I to Julius III (492–1555). The "Catholic Historical Review" 83, 1997: 75–85.
Vilmo Cappi: L'assedio della Mirandola di Papa Giulio III nelle medaglie di Ludovico II Pico. "Quaderni della Bassa Modenese" 6, 1992: 57–62.
Tancredi Carunchio, Stanislao Cocchia, Alessandra Palminteri, Laura Petroni: La Villa di Papa Giulio III. Roma, 1987.
Lino Chiesi: Papa Giulio III e la guerra di Parma e della Mirandola secondo il carteggio di Ippolito Capilupi con Ferrante Gonzaga. Modena, 1892.
Karl Erdmann: Die Wiedereröffnung des Trienter Konzils durch Julius III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 20, 1928–1929: 238–317.
Jeannine Fohlen: Les manuscrits classiques dans le fonds Vatican latin d'Eugène III (1443) à Jules III (1550). "Humanistica Lovaniensia. Journal of Neo-Latin Studies" 34a, 1985: 1–51.
William V. Hudon: The "Consilium de emendanda ecclesia" and the 1555 reform bull of Pope Julius III: dead letters or building blocks? T. M. Izbicki, C. M. Bellitto, "Reform and Renewal in the Middle Ages and the Renaissance: Studies in Honor of Louis Pascoe, S.J". Leiden, 2000: 240–258.
Hubert Jedin: Analekten zur Reformtätigkeit der Päpste Julius III. und Pauls IV. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" (RQ) 42, 1934: 305–32; RQ 43, 1935: 87–156.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
de Lava: L'elezione de Papa Giulio III. "Rivista storica Italiana", 1884: 32.
de Lava: La Guerra di Papa Giulio III contra Ottavio Farnese. "Rivista storica Italiana", 1884: 632.
Thomas F. Mayer, Peter E. Starenko: An unknown diary of Julius III's conclave by Bartolomeo Stella, a servant of Cardinal Pole. "Annuarium Historiae Conciliorum" 24, 1992: 345–375.
Thomas F. Mayer: Il fallimento di una candidatura: il partito della riforma, Reginald Pole e il conclave di Giulio III. "Annali dell'Istituto storico italo-germanico in Trento" 21, 1995: 41–68.
Lucien Miran: Le dernier pape de la Renaissance, Jules III. "Revue des études historiques", 94, 1928: 247–260.
Rafaële Mourgues: La rhétorique antique au service de la diplomatie moderne: Piero Vettori et l'ambassade florentine au pape Jules III (1550). "Journal de la Renaissance" 1, 2000: 121–154.
Alessandro Nova: The artistic patronage of Pope Julius III (1550–1555): profane imagery and buildings for the De Monte family in Rome. New York, London, 1988.
A. Valente: Papa Giulio III, i Farnese e la guerra di Parma. "Nuova Rivista Storica", 26, 1942: 404–419.
Alf Önnerfors: Das Lobgedicht des Olaus Magnus (1490–1557) auf die "Villa suburbana" des Papstes Julius III. "Mittellateinisches Jahrbuch" 38, 2003: 29–39.

Välislingid

Artikkel Julius III kohta. (inglise keeles)
Julius III elulugu. (inglise keeles)
Konklaav 1549–1550. (inglise keeles)
Konklaav 1549–1550. (inglise keeles)
Julius III määratud kardinalid.
Ciocchi del Monte suguvõsa.
Artikkel Avizi rüütliordust. (inglise keeles)
Artikkel barnabiitidest. (inglise keeles)
Artikkel Calatrava rüütliordust. (inglise keeles)
Artikkel Dillingeni ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Heidelbergi ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Inglismaast. (inglise keeles)
Artikkel jesuiitidest. (inglise keeles)
Artikkel kaldea kristlastest. (inglise keeles)
Artikkel kaputsiinidest. (inglise keeles)
Artikkel Loyolast. (inglise keeles)
Artikkel Marcellus II kohta. (inglise keeles)
Artikkel Martinuzzist. (inglise keeles)
Artikkel meditsiinist. (inglise keeles)
Artikkel mozaraabia riitusest. (inglise keeles)
Artikkel Palestrinast. (inglise keeles)
Artikkel Parma piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Perugiast. (inglise keeles)
Artikkel Pole'ist. (inglise keeles)
Artikkel Pommerist. (inglise keeles)
Artikkel Segovia piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel toomakristlastest. (inglise keeles)
Artikkel Trento kirikukogust. (inglise keeles)
Artikkel vandest. (inglise keeles)
Artikkel Venemaast. (inglise keeles)

Eelnev Paulus III	Rooma paavst 1550–1555	Järgnev Marcellus II