Vikipeedia

India keeled

 See artikkel räägib keelerühmast; Indias kõneldavate keelte kohta vaata India#Keeled ja Keeled Indias

India keeled ehk indo-aaria keeled on indoeuroopa keelkonna indoiraani harru hulka kuuluv keelerühm, mille keeli kõneleb umbes miljard inimest Põhja- ja Kesk-Indias, Bangladeshis, Nepalis, Pakistanis, Sri Lankal, Malediividel ja mujal.

India keeli on üle 200. Täpsem arv sõltub sellest, mida lugeda keeleks ja mida murdeks.

Tähtsamate india keelte seas on hindi-urdu keel, bengali keel ja klassikaline keel sanskrit.

Peamiselt Lõuna-Indias kõneldavad draviidi keeled ei ole india keeltega suguluses, kuid aastatuhandetepikkuse keelekontakti tõttu on neil kujunenud arvukalt ühisjooni.

Suhted teiste keeltega

muuda

Indoeuroopa keelkond

muuda

India keeled kuuluvad indoeuroopa keelkonda, kuhu kuulub ka enamik Euroopa keeli. Selle keelkonna keelerühmade seas on ka kreeka, slaavi ja germaani keeled. Seega on india keeled ka näiteks inglise keele kauged sugulased. Selle suguluse jäljed on tänapäeva keeltes mõne üksiku sõna puhul isegi nähtavad: näiteks 'nimi' on inglise keeles name, bengali keeles nām, 'uus' on inglise keeles new, hindi keeles nayā ja 'lehm' on inglise keeles cow, marathi keeles gau. Teistel juhtudel, näiteks inglise wheel ja nepali cakkā ('ratas'), on sõnadel küll ühine päritolu, aga seda näitab ainult keeruline etümoloogia. Enamikul tänapäeva india keelte sõnavarast ja eriti grammatikast ei ole tänapäeva Euroopa keeltes üldse vasteid. Vanadel keeltel, näiteks sanskriti keele ja ladina keele või vanakreeka keele vahel on palju suuremad vastavused nii sõnavaras kui ka morfoloogias. Lähedased on näiteks sanskriti dantam ja ladina dentem 'hammast' või sanskriti abharan ja vanakreeka epheron '[nad] kandsid'.

Arusaamine, et sanskriti keel on Euroopa keeltega suguluses, oli mõõduandev võrdleva keeleteaduse arengule. Inglane William Jones, kes oli Calcuttas kohtunikuna tegutsedes õppinud sanskriti keelt, postuleeris 1786. aastal esimesena sanskriti keele sugulust kreeka keele, ladina keele, gooti keele ja keldi keeltega. Selle alusel rajal saksa keeleteadlane Franz Bopp võrdlev-ajaloolise distsipliini indogermanistika. Sellest, et tänapäeva india keeled on sanskritiga suguluses, saadi aru alles hiljem, aga alguses hakati ka draviidi keeli pidama sanskriti järglasteks.[1] Alles Robert Caldwell sai 1856. aastal aru, et draviidi keeled on omaette keelkond.

Indoiraani keeled

muuda

Inndoeuroopa keelkonna sees on india keeled lähedal iraani keeltele, mille seas on pärsia keel, kurdi keel ja puštu keel. Ka siin on keelesugulus vanemate keelekujude puhul ilmsem: vanapärsia keeles (Ahhemeniidide keeles) ja sanskriti keeles on paljudel sõnadel, näiteks daiva ja deva 'jumal', būmi ja bhūmi 'maa' või aspa ja aśva 'hobune' peaaegu sama kuju, tänapäeva keeled on aga lahknenud. India keeled ja iraani keeled paigutatakse indoiraani keelte alla. Indoiraani keelte alla kuuluvad kolmanda rühmana veel nuristani keeled. Samuti Hindustani poolsaare loodenurgas kõneldavate dardi keelte asend ei ole kindel. Varem paigutati need kokku nuristani keeltega või arvati need omaette keelerühmaks, tänapäeval aga peetakse neid india keelte alarühmaks.

Lõuna-Aasia keeleliit

muuda

India keelte kõrval kõneldakse Hindustani poolsaarel veel kolme keelkonna keeli: peamiselt Lõuna-Indias levinud draviidi keeli (mille tähtsamad esindajad on telugu keel, tamili keel, kannada keel ja malajalami keel), Kesk-Indias levinud munda keeli, mis kuuluvad austroaasia keelte hulka, ja poolsaare põhja-ning idaserval Tiibeti-Birma keeli (mis kuuluvad Hiina-Tiibeti keelte hulka). Kuigi india keeled nende keeltega suguluses ei ole, on nad aastatuhandete pikkuse keelekontakti tõttu nende keeltega vastastikku üksteise sõnavara, morfoloogiat ja foneetikat (eriti iseloomulik on näiteks retroflekssete konsonantide esinemine) tugevalt mõjutanud. Arvukate ühisjoonte tõttu võib öelda, et need keeled moodustavad Lõuna-Aasia keeleliidu. Eriti tuntav on olnud india keelte ja draviidi keelte vastastikune mõju, kusjuures draviidi keeled on võtnud sanskriti keeltest üle palju sõnu, neil endil aga on olnud suur mõju india keelte foneetikale ja süntaksile.

Keeleajalugu

muuda

India keelte ajalugu ulatub tagasi peaaegu neli tuhat aastat. See jaotatakse kolmeks staadiumiks: vanaindia keeled (veedade keel, sanskrit), keskperioodi india keeled (praakriti keeled, paali keel, apabhranša keeled) ja uusindia keeled – alates umbes 1000. aastast pKr kuni tänapäevani kõneldavad keeled.

Eelajalugu

muuda

Indoeuroopa keelkonna liikmetena põlvnevad india keeled hüpoteetilisest indoeuroopa algkeelest ehk algindoeuroopa keelest, mida kõneldi tõenäoliselt 4. või 3. aastatuhandel eKr Lõuna-Venemaa steppides. Indoeuroopa algrahvastikust eraldus rühm, mis nimetas end aarjalasteks ning kõneles mõnd varajast indoiraani keelekuju. Nad peatusid arvatavasti mõnda aega Baktrias ning lahknesid umbes 2000 eKr iraani ja indoaarja haruks[2] Iraanlased asusid elama Põhja- ja Lääne-Iraani alale, indoaarjalased rändasid arvatavasti umbes 1500 mitmes laines Hindustani poolsaarele[3] Vanim keeleline viide indo-aaria keelele pärineb aga hurriitide Mitanni riigist Põhja-Mesopotaamias ja Kirde-Süürias. 16.–13. sajandil eKr olid mõned Mitanni kuningate trooninimed arvatavasti indo-aariakeelsed. Ühes lepingutekstis mainitakse jumalaid nimega din-da-ra (keda samastatakse Indraga) und dmi-it-ra-aš (keda samastatakse Mitraga. Hobusepidamise õpikus, mille mitannilane Kikkuli 15. sajandil eKr heti keeles kirjutas, leiduvad mõned india keelest laenatud terminid.[4] Need varajased indo-aaria keele jäljed kadusid Ees-Aasia lääneosast pärast Mitanni riigi hävimist.

Vanaindia keeled

muuda

Vanaindia staadium algab indoaarjalaste sisserännuga Indiasse 2. aastatuhandel eKr. See toimus mitmes laines pikema ajajooksul. Awgamisi levisid indoaarjalased Põhja-Indias ning tõrjusid seal välja algasukate keeled, võttes aga vastu substraadi mõjutusi. On alust oletada, et draviidi keeli ja munda keeli kõneldi varem palju ulatuslikumal territooriumil, aga indoaarjalaste ekspansioon tõrjus need vastavalt Lõuna-Indiasse ja Kesk-India mägi- ning metsaaladele. Indias levinud vaade, et indoaarjalased olid Indias pärismaalased ning olid seal juba rajanud Induse kultuuri, on teaduse seisukohast kaheldav[5]

Vanaindia keeled on veedade keel ja klassikaline sanskrit. Veedade keel, milles on loodud veedad, on vanim indo-aaria keelekuju, millest on mälestisi. Nende pikka aega ainult suuliselt edasiantud tekstide dateering on ebakindel, aga Rigveeda vanimad hümnid loodi arvatavasti varsti pärast indoaarjalaste sisserännet Indiasse 2. aastatuhande keskpaigas eKr. Veedade keel on sanskriti keele arhailine vorm, kus grammatilisi vorme on rohkem ning sõnavara ja fonoloogia on pisut teistsugune. Nende erinevus on umbes sama suur nagu Homerose keele ja klassikalise vanakreeka keele vahel. Braahmanate ja suutrate keel on vaheaste veedade keele ja klassikalise sanskriti vahel.

Et tagada pühakirjadest arusaamine ja nende veatu retsiteerimine, töötati Indias varakult välja foneetika ja grammatika. Need jõudsid täiuseni Pānini loomingus. Umbes 300 eKr kodifitseeris ta oma grammatikas haritud ülemkihi keele. Lihtrahvas kõneles sel ajal juba keskindo-aaria idioome. Nõnda vastandub "sanskrit" (saṃskr̥ta 'korrastatud, kultiveeritud') ka "praakritile" (prākr̥ta 'loomulik'), mis tähendas keskindo-aarja keeli. Pānini grammatika sai klassikalise sanskriti normiks. Nii konserveerus sanskrit kirjakeelena arhailises staadiumis ning eksisteeris, nagu ladina keelgi keskaja Euroopas, pikka aega rööbiti keskindo-aaria keeltega religiooni ja õpetatuse keelena. Selle staatuse on sanskrit mingil määral tänini. India põhiseadus tunnustab sanskritti isegi ühena 22 rahvuskeelest.

Sanskritikeelse kirjanduse õitseaeg on 1. aastatuhande keskpaik pKr. See tähendab, et näiteks luuletaja Kālidāsa, kes elas arvatavasti 5. sajandil, kirjutas oma teosed ajal, mil sanskriti keelt juba ammu ei kõneldud, järgides reegleid, mille oli kirja pannud grammatik, kes oli elanud 700 aastat varem. Erinevalt foneetikast ja morfoloogiast ei reglementeerinud Pānini aga süntaksit, mistõttu see omandas keskindo-aaria keelte mõjul jooni, mis vanaindo-aaria keele varajastel staadiumidel olid tundmatud. Klassikalisele sanskritile on iseloomulik passiivitarindite eelistamine ja hiiglaslike, kuni 20 koostisosast koosnevate liitsõnade moodustamine.

Keskperioodi India keeled

muuda

Keskperioodi india keeled hakkasid vanaindia keelest moodustuma juba 600. aasta paiku eKr. Et vanaindia kõnekeel ei olnud ühtne, siis sageli kasutatav ütlus, et teatud keskperioodi India keeled tekkisid sanskritist, on eksitav. Vanaindia keele kujunemisele keskperioodi India keelteks on tunnuslik morfoloogia ja sõnade häälikulise kuju lihtsustumine (nt sanskriti trividya, paali tevijja). Meieni on jõudnud mitu keskperioodi idioomi, mida nimetatakse praakrititeks. Vanimad tunnistused keskperioodi staadiumist ja ühtlasi India vanimad kirjalikud mälestised on mitmes piirkondlikus murdes koostatud Ašoka ediktid 3. sajandist eKr. Need on meieni jõudnud braahmi kirjas kiviraidkirjadel, mis leiduvad mitmel pool Indias. Nende keel on Ašoka praakrit. Uued usundid budism ja džainism eelistasid oma kirjutistes praakritit. Ka kunstluules kasutati praakriti stiliseeritud vorme, osalt rööbiti sanskritiga. Näiteks klassikaline sanskriti draama on mitmekeelne: peategelased räägivad sanskriti keelt, naised sauraseeni keelt, koomilised tegelased magadhi keelt ning lüürilised laulud on maharaštrikeelsed.

Keskperioodi India keeled jagunevad kolmeks staadiumiks. Kõige varasema staadiumi moodustab paali keel, mis on hinajaana kaanoni ja arvuka muu budistliku kirjanduse keelena tähtsaim keskindo-aaria kirjakeel. Sri Lankal, Birmas ja Tais on paali keel klassikaline keel. Hilisemad praakritid jaotatakse lääne- ja idaharuks. Läänepraakriti peamine keelekuju sauraseeni keel oli levinud Gangese ja Yamuna jõe piirkonnas. See oli ka draama standardpraakrit ja mõnede džainistlike tekstide keel. Idapraakritisse kuulus magadhi keel, praeguse Bihari osariigi alal paiknenud maa Magadha keel. Seda kasutati ka sanskriti draamades alamate klasside iseloomustamiseks. Geograafiliselt ja keeleliselt vahepealne oli ardhamagadhi keel ('poolmagadhi keel'), mida kõneldi Košalas (praegune Uttar Pradeshi idaosas). Ardhamagadhi keeles oli kirjutatud varajane džainistlik kaanon. Sellega suguluses oli maharaštri keel, tänapäeva marathi keele eelkäija. Seda kasutati eelkõige luules, sealhulgas sanskriti draama lauludes. Väljastpoolt Indiat on teada nija keel, mis on säilinud 3.–7. sajandist pärinevates käsikirjades tänapäeva Xinjiangi alal elanud indoaarjalaste halduskeelena. Sellega suguluses on gandhari keel, 1. sajandist pärinevate Hotani käsikirjade keel.

1. aastatuhande keskpaiku kujunes välja keskperioodi India keelte järgmine staadium apabhranša (apabhraṃśa 'moonutatud keel'). See on hiliskeskperioodi India keelte murrete koondnimetus. Apabhranša keeled on grammatiliselt veel rohkem lihtsustunud kui praakriti keeled ning on üleminekustaadium uusindia keeltele. Selle perioodi tähtsaim kirjakeel oli nāgara-apabhraṃśa, selle kõrval eksisteeris mitu piirkondlikku apabhranšat, mis olid juba tänapäeva India keelte eelkäijad.

Singali keel on erijuhtum, sest singalid rändasid juba 500. aasta paiku eKr arvatavasti tänapäeva Gujarati alalt Sri Lankale[6] ja nende keel arenes ülejäänud India keeltest isoleerituna oma rada. Alates 1. sajandist eKr on meieni jõudnud singali praakrit raidkirjadel. Apabhranša staadiumile vastab elu keel.

Uusindia keeled

muuda

Üleminek keskperioodi india keeltelt uusindia keeltele leidis aset umbes 900–1100 pKr. See staadium on halvasti dokumenteeritus, esimesed uusindiakeelsed tekstid ilmusid küllaltki hilja: 12. sajandist on meieni jõudnud lühike marathikeelne raidkiri ja bengalikeelne gloss. Varim marathikeelne kirjandusteos valmis 1290, vanim gudžaratikeelne 1394 ja vanik urdukeelne 1400. aasta paiku.[7]

Uusindia keeltes jõuab lõpule grammatiline muutus, mis sai alguse juba keskperioodi India keeltes. Vanast flekteerivast keeleehitusest on alles ainult jäänused, selleasemel pääseb maksvusele analüütiline keeleehitus ja üksikutes keeltes kujunevad perifrastilised ja aglutineerivad vormid. Läänepoolsed keeled on üldiselt konservatiivsemad kui idapoolsed, eriti palju vanapärasusi on dardi keeltes. Eelkõige sõnavaras jättis pärsia keelt õukonnakeelena kasutanud islamiusuliste Delhi sultanite ja suurmogulite valitsemine ning Briti koloniaalvõim India keeltesse jälje.


Keelte ja alarühmade tähestikuline loend

muuda

India keelte hulka kuuluvad:

Viited

muuda
  1. ↑ Masica. The Indo-Aryan Languages, 1991, lk 3.
  2. ↑ Masica 1991; 36.
  3. ↑ Masica 1991: 37.
  4. ↑ Bloch: 1965, lk 11.
  5. ↑ Masica 1991 lk 37–39.
  6. ↑ Masica 1995: 45.
  7. ↑ Bloch 1965: 24.

Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=India_keeled&oldid=6235594"