Wabi-sabi
Wabi-sabi (jaapani keeles 侘寂) on Jaapani traditsioonilise esteetika maailmavaade, milles tunnustatakse ebatäiuslikkust ja ebapüsivust, nähakse ilu looduse ajutisuses ja mööduvuses, lõpetamatuses ja muutumises. Selle tunnusteks on korrapäratus, tahumatus, lihtsus, kasinus, tagasihoidlikkus ning sõbralik lähedus looduslike nähtuste ja ilmingutega. Üldiselt on wabi-sabi omane kõigile jaapani kunstiliikidele.[1]
Mõiste
muudaWabi-sabi koosneb kahest mõistest. Wabi (侘) tähendab 'lihtsust', aga ka 'vabandust', ning sellega seostuvad 'ebatäiuslikkuse' ja 'seesmise ilu' mõisted. Sabi (寂) tähendab 'roostet', aga ka 'nukrust' ning sellega viidatakse 'aja kulgemisele' ja 'välisele ilule'.[2]
Wabi-sabi esteetika tuleneb budistlikust õpetusest, mille kohaselt olemise tunnusteks on püsitus (無常, mujō), kannatus (苦, ku) ja isetus (空, kū).
Wabi on tänapäevases kontekstis mõtestatud kui sisemusse suunatud, subjektiivne, filosoofiline või ka ruumiline eluviis; sabi tegeleb pigem materiaalse, ajalise ja väljapoole suunatud esteetilise ideaaliga.[1]
Jaapani kunst on sagedasti seotud wabi-sabi ideaalidega.[3] Wabi-sabi ideaalidest lähtuvad stseenid või objektid on loomulikud või isegi suvalised.[4] Wabi-sabi esteetikast lähtub jaapani teetseremoonia, ikebana, haiku, aiaseade ja ka nooteater.[3]
Ajalugu
muudaWabi-sabi lähtub zen-budismist koos taoistlike mõjutustega. Wabi-sabi ideed ilmnesid juba Hiina Songi dünastia ajal, mil wen-jen hua kunstis praktiseeriti lihtsust. Ka hiina chan-budismi kunstis kasutati vabu pintslitõmbeid ja spontaansust. Nii chan-budismi kui ka zen-budismi kunstikoolkonnad vastandusid üldiselt tunnustatud stiilidele.[3]
Kuni 13. sajandini oli jaapani esteetika šintoismist inspireerituna keskendunud peamiselt looduse jõule ja selle ilule, kuid liikus siis zen-budismi poole, muutudes spirituaalsemaks ja lubades rohkem korrapäratust. Ebatäiuslikkus ja ebakorrapära said esteetiliselt väärtuslikuks, vastandudes standardiseeritud ja korrapärasele iluideaalile.[4]
Jaapani zen-templites hakati austama tagasihoidlikkust ja tahumatust. Kasutusele võeti loodusest kergesti kättesaadavaid materjale nagu bambus ja metsikud lilled. Zen-budismi kloostrite kaudu levisid need ideed jaapani arhitektuuri ja ka eluviisi üldisemalt.[3]
Zen-budistlik wabi-sabi viljelemine ei vajanud rikkust ega vabadust, piisas õigest suhtumisest, tunnetusest ja pühendumisest.[5]
Tänapäeva Jaapanis on wabi-sabi endiselt oluline. Linnaarhitektuuris on tihtipeale omavahelises kontrastis lihtsus ja elegants, looduslähedus ja modernsus, perfektsus ja ebatäiuslikkus.[3][4]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Koren, Leonard (1994). Wabi-Sabi for Artists, Designers, Poets and Philosophers. Stone Bridge Press. ISBN 1-880656-12-4.
- ↑ Miikael-Aadam Lotman. Vaba Akadeemia loeng 4.11.2022. Sissejuhatus Jaapani ajalukku: "Keskaja kultuur".40:14-43:58.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Juniper, Andrew. (2003). Wabi sabi: the Japanese art of impermanence. Tuttle Publishing. ISBN 0-8048-3482-2.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Prusinski, Lauren. (2012). Wabi-Sabi, Mono no Aware, and Ma: Tracing Traditional Japanese Aesthetics Through Japanese History. Studies on Asia, 4: 2, 25-49.
- ↑ Hammitzsch, Horst (1981). Zen in the Art of the Tea Ceremony. New York: St. Martin’s Press Inc. ISBN 0312898592.