Titanic

Titanic
	Titanic Corki sadamas 11. aprillil 1912
Tüüp	ookeaniliinilaev
Klass	Olympic-klass
Kutsung	MGY
Omanik	White Star Line
Liin	Southampton – Cherbourg – Queenstown – New York
Lipuriik	Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik
Kodusadam	1912: Liverpool
Sõsarlaevad	Olympic
Ajalugu
Tellitud	juuli 1908
Ehitaja	Harland & Wolffi laevatehas Belfastis
Kiil pandud	31. märtsil 1909
Vette lastud	31. mail 1911
Teenistusse võetud	10. aprillil 1912
Staatus	uppus esmareisil 15. aprillil 1912 pärast kokkupõrget jäämäega
Tehnilised andmed
Pikkus	269,04 m
Laius	28,19 m
Süvis	10,54 m
Kogumahutavus	46 328 registertonni
Peamasin	2 4-silindrilist kolviaurumasinat 51 000 hj / 37,51 MW
Käiturid	3 sõukruvi
Kiirus	21 sõlme
Laevapere	897
Reisijakohti	esimene, teine ja kolmas klass: 750, 550 ja 1100
Kajutikohti	1778

See artikkel räägib 1912. aastal uppunud laevast; samanimelise filmi kohta 1997. aastast vaata artiklit Titanic (film 1997); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Titanic (täpsustus).

Titanic (prefiksiga RMS ehk Royal Mail Steamer, 'kuninglik postiaurik') oli omal ajal maailma suurim ja võimsaim reisilaev. Ainsaks jäänud reisil sõitis see ookeaniaurik vastu jäämäge. Õnnetus toimus pühapäeval, 14. aprillil 1912 kell 23.40 laeva aja järgi. Laev vajus põhja 2 tundi ja 40 minutit hiljem ehk 02.20 laeva aja järgi 15. aprillil 1912. Laevaga läks põhja 1496 inimest.

Ülekantud tähenduses on Titanic muutunud laevahukku tähistavaks väljendiks. Titanicu huku järel asuti välja töötama rahvusvahelist merepäästekonventsiooni SOLAS.

Newfoundlandist umbes 690 km kagus ja 3,8 km sügavas ookeanipõhjast leiti kaheks murdunud vrakk otsingute käigus 1. septembril 1985. Rusuvälja hilisemate uuringute järeldustes on teadlased üha veendumas, et laev murdus kaheks olles ülenisti veepinna alla uppunud. 5 minutiga vajusid üksteisest eraldunud vööri- ja ahtriosad kiiresti ja tugevasti umbes 600 m vahemaaga vastu abüssaalset tasandikku. Senised kujutised ja animatsioonid laevakere murdumisest võivad osutuda vääraks, sh filmis Titanic.^[1]

Ehitus

RMS Titanic külgvaates

Titanic kuulus firmale White Star Line. Aurulaev ehitati Harlandi ja Wolffi laevaehitustehases Belfastis, selle olid projekteerinud lord Pirrie, Thomas Andrews ja Alexander Carlisle. Ehitust toetas J. P. Morgan koos oma ettevõttega International Mercantile Marine Co. ning ehitus algas 31. märtsil 1909. Titanic oli 269 meetrit pikk, 28 meetrit lai ja kaalus 46 328 tonni. Laeval oli 29 aurukatelt, mis tagasid laeva maksimumkiiruseks 24 sõlme (43 km/h), kuigi tavalisest sõideti 22-sõlmese kiirusega. Titanicu neljast 19 meetri kõrgusest korstnast töötasid kolm korstnana, neljas oli turbiiniruumi, köögi ja ruumide ventileerimiseks. Titanic mahutas 3547 inimest. Kuna Titanic vedas ka posti, kasutati laeva nime ees lühendit RMS (Royal Mail Steamer – kuninglik postiaurik), kuid kasutatakse ka lühendit SS (Steam Ship – aurulaev).

Oma aja kohta oli Titanic väga luksuslik. Laeval oli võimla, bassein, Türgi saun, raamatukogu ja seinatenniseväljak. Titanicul oli kolm lifti esimese klassi reisijatele, üks lift teise klassi reisijatele ning üks lift köögimeeskonnale laeva toiduainete külmruumide juurde pääsuks.

Titanic oli oma aja laevaarhitektuuri tipp. Laev oli veekindlate vaheseintega jagatud 16 sektsiooniks ning ajakiri The Shipbuilder arvas, et Titanic on "praktiliselt uppumatu".

Titanicul oli kaks sõsarlaeva, neist I maailmasõja ajal ujuvhaiglaks kohandatud Britannic sattus 1916 Egeuse meres Kea saare lähedal miini otsa (hukkus 30 inimest), Olympic sõitis aga ookeani liinilaevana suuremate vahejuhtumiteta 1935. aastani, mil see maha müüdi ja hiljem lammutati.

Reis

Titanicu esmareis algas Southamptonist Inglismaal ja pidi lõppema New Yorgis. Reis algas kolmapäeval, 10. aprillil 1912 kapten Edward John Smithi juhtimisel. Southamptoni sadamast väljudes oli Titanicu sõukruvide veeväljasurve nii tugev, et põhjustas kai äärde kinnitatud laeva City of New York otste purunemise, mistõttu hakkas laeva ahter Titanicu poole liikuma. Titanicul olnud kapten ja sadamaloots andsid masinaruumi käsu "Täiskäik tagasi", mille tagajärjel hakkas Titanicu poole triivinud laev sõukruvide veeväljalaske tõttu eemale triivima. Samuti tänu puksiiridele suudeti New York Titanicu juurest eemale tõmmata. Paljudele reisijatele oli see vahejuhtum sadamas halvaks endeks. Teel peatus Titanic Cherbourgi (Prantsusmaa) ja Queenstowni (Iirimaa) sadamais. Selleks ajaks oli laeval 2223 reisijat. Kolmanda klassi reisijad olid enamasti immigrandid, kes lootsid Ameerikas paremat elu. Kolmanda klassi reisijaile korraldati enne pardale asumist tasuta arstlik läbivaatus, muuhulgas kontrolliti, ega neil ole täisid.^[2] Teise klassi ruumid olid sama luksuslikud kui teiste laevade esimese klassi ruumid. Titanicuga reisis palju tuntud ja rikkaid inimesi.

Titanicu hukkumiskoht

Jäämägi, mille vastu Titanic arvatavasti sõitis. Pildistatud 5 päeva hiljem

Õnnetus ja päästmine

14. aprilli ööl oli temperatuur langenud nulli lähedale. Meri oli täiesti vaikne, taevas täiesti pilvitu. Titanic oli saanud mitu hoiatust läheduses triivivate jäämägede kohta ning kapten Smith muutis kurssi umbes 20 kraadi võrra. Samal päeval kell 13.45 andis aurik Amerika hoiatuse, et Titanicu teel on suured jäämäed. Teadmata põhjusel ei antud seda hoiatust kaptenisilda edasi. Õhtul saadi veel mitmelt laevalt telegramme jäämägede kohta, üks telegramm oli aurikult Mesaba. Selle võtsid vastu raadiotelegrafistid Jack Phillips ja Harold Bride, kes kirjutasid selle üles nii: "Teade jääoludest. 42° ja 41° 25' põhjalaiuse ning 49° ja 50° 30' läänepikkuse vahel paks jää ja rohkesti jäämägesid. Ilm hea, taevas selge." Ka seekord ei jõudnud see teade kaptenisillale. Laeval oli palju rikkaid, kes soovisid saata teateid New Yorki ja mujale ning maksid nende saatmise eest korraliku jootraha. Lisaks oli 13. aprillil Titanicu telegraaf katki läinud, kuid radistid suutsid sama päeva õhtuks vea kõrvaldada. Kuna telegraaf oli terve päeva rivist väljas, oli radistidel suur järjekord sõnumitest tekkinud, mida laevalt edastada, pani see mehed suure koormuse ja stressi alla. Kõigi nende koosmõjude tõttu osade jääolude telegrammide edastamine kaptenisillale viibis.

Titanicu kiirus oli 22 sõlme. Mastikorvis vahis olnud madrus Frederick Fleet märkas kell 23.40 esimesena jäämäge, lõi kolm korda ohukella, mis tähistab ohtu otse ees, ja teatas sellest kohe kaptenisillale: "Ees on jäämägi!" Laevasillal viibinud I tüürimees William Murdoch andis käsu "Masinad seis!" ja "Rool järsult tüürpoordi!", ent laev liikus ikkagi jäämäe suunas. Jäämägi ulatus veepiirist 30 meetri kõrguseni ja vahemaa laevani vähenes ähvardava kiirusega. Laev hakkas kurssi muutma 38 sekundit pärast käsku. Paistis, et kokkupõrke vältimiseks oleks tarvis olnud veel 3-5 sekundit.

Punktis 41°40' N, 50°14' W, 330 miili kaugusel Cape Race'ist, lõikas jäämägi Titanicu paremasse pardasse 61 meetri pikkuse katkendliku lõhe. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud sektsioonist viide pääses vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma, kuna laev suutis püsida vee peal nelja veega täidetud sektsiooniga. Selleks ajaks oli äratatud ka kapten Smith. Ta tegi koos laevaehitaja Thomas Andrewsiga ringkäigu, et tuvastada kahjustusi, mis olid üpris suured. Andrews võttis pärast jalutuskäiku istet suitsetamissalongis ja sõnas endamisi: "Põhjaminekuni jääb kõige rohkem poolteist tundi."

Selleks hetkeks oli kapten Smith käinud ära raadioruumis ja andnud radistidele käsu lõpetada telegrammide edastamine ja valmis olla hädasignaali edastamiseks. Reisijaid ei häiritud enne keskööd. Kõigepealt äratati I klassi reisijad ja neid paluti riietuda. Seejärel äratati II klassi ja III klassi reisijad.

Kell 00.05 andis kapten käsu alustada reisijate evakueerimist. Kell 00.15 anti raadioruumist eetrisse esimene hädasignaal, selleks kasutati SOS-signaali, mis oli tollal uudne. Prooviti ka vana hädakutsungit CQD. Lisati veel teade, et laev on paremale 5° kreenis. Samuti lasti taevasse signaalrakett, et äratada teiste laevade tähelepanu. Kell 00.30 öösel andis kapten käsu naistel ja lastel asuda paatidesse ning eemalduda uppuvast laevast, mispeale tekkis paanika. Näiteks lukustas üks mees end oma kajutisse ja karjus seal appi, mille peale üks kaasreisija kajuti ukse maha lõhkus. Seda juhtus pealt nägema peastjuuard, kes sõimas lõhkuja läbi ja lubas vandaalitseja kui laeva vara lõhkuja New Yorgi politseile üle anda.

Titanicu päästepaat

Titanicul oli 16 päästepaati, mis mahutasid 986 inimest, lisaks sellele neli abipäästepaati: A, B, C, D, mis mahutasid 192 inimest, kokku 1178 inimest. Seda oli selgelt vähe, kuigi Titanicul oli rohkem päästepaate, kui tolle aja nõuded ette nägid. Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi reisijaid ning esimesse paati, millesse tegelikult mahtunuks 65 inimest, pandi ainult 28. Ka järgmised vettelastud paadid olid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 1 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 12. Algul ei julgenud ohvitserid paatidesse ettenähtud mahutavuse jagu inimesi lasta, kuna kardeti, et raskuste all võivad puidust päästepaadid järele anda. Ohvitserid ei teadnud seda, et päästepaatide kiil oli tehtud metallist, mis välistas paatide järele andmist. Lisaks ei olnud enamik reisijaid nõus päästepaati istuma, sest nad arvasid ikka veel, et Titanicuga on kõik korras; laev tundus olema kindlam kui habras, puidust, väike paat. Esimeses paadis istujad jälgisid Titanicu uppumist poolteist tundi, olles laevale väga lähedal.

Laeval viibis piisavalt palju härrasmehi, kes pidasid kinni kapteni käsust lubada päästepaatidesse esmalt naised ja lapsed. Näiteks Valge Maja sõjandusnõunik, major Archibald Butt, takistas paanikasse sattunud inimesi paatidesse trügimast. Korraldanud mõnda aega evakueerimist, lahkus ta tekilt, et minna suitsetamissalongi oma tavalisse kaardilauda. Koloneli auastet kandev miljonär John Jacob Astor tegutses sarnaselt major Buttiga, tõrjudes eemale paanikasse sattunud kaasreisijaid, õnnestus tal suunata oma naine päästepaati, seejärel suudles ta naist hüvastijätuks, astus kõrvale ning andis sõjaväelase kombel au ja pärast seda lahkus tekilt. Katastroofist eluga pääsenud noor naine nägi oma abikaasat uuesti juba kaldal, palsameerituna. Üleüldises paanikas õnnestus pääseda päästepaati ka Benjamin Guggenheimi armukesel. Guggenheimi abikaasale andis hiljem üks laeva stjuuarditest edasi Guggenheimi viimse sõnumi: "Öelge minu abikaasale, et ma olin lõpuni korrektne. Ükski naine ei pidanud sellesse laeva jääma põhjusel, et "Ben Guggenheim oli argpüks".

Hädasignaalile vastasid paljud laevad, ent ükski polnud piisavalt lähedal, et õigeks ajaks õnnetuspaigale jõuda. Kõige lähemal olev laev RMS Carpathia oli 93 km kaugusel ning oleks Titanicuni jõudnud 4 tunniga.

Kell 2 oli vesi tõusnud juba C-tekini. Kella kaheks oli laeva vöör vajunud vee alla. Viimase päästepaadi lahkumist kell 2.05 õnnistas laeva orkester, mängides lahkujaile saateks "Jumal sul ligemal" ("Nearer My God To Thee"). Pärast viimase päästepaadi lahkumist tõusis laeva ahter 23° nurga alla ja hakkas aeglaselt vette vajuma. Kell 2.10 hakkas laeva ahter kerkima juba üle veepinna. Laev vajus, vöör ees. Vee suure sissevoolu tagajärjel purunesid kere teraskonstruktsioonid ning laev murdus 3. korstna eest pooleks.

Laeva vööriosa tõmbas uppudes ahtriosa endaga kaasa, kuid õigepea eraldusid need teineteisest lõplikult. Kell 2.20 vajus laeva ahtriosa põhja. Eeldatavasti millalgi kella 2.30 ja 3 vahel vajus Titanicu vööriosa põhjamudasse, ahtrist umbes 600 m kaugusele. Tunde pärast Titanicu uppumist vajus merepõhja veel hulk laevalt pärinevaid esemeid, neid hulpis uppumiskohas rohkesti.

Kunstniku nägemus Titanicu viimastest minutitest

Laeva 2208 reisijast pääses eluga ainult 712. Enamiku surma põhjustas alajahtumine, sest vee temperatuur oli −0,56 °C. Laevaga läks põhja või uppus jäises vees 1496 inimest. Paatides oli palju rikkaid, kes maksid madrustele, et uppuvast laevast kaugemale saada, kuigi oleksid võinud veel päästa mõned inimesed.

Osa päästepaate läks tagasi laeva uppumiskoha juurde, et ellujäänuid otsida. Kokku leiti üheksa ellujäänut, kellest kolm suri hiljem. Enamikus päästepaatides oli vaidlus selle üle, kas minna tagasi või mitte. Inimesed kartsid, et nende paadi uputavad suured paanikas inimmassid.

SOS-signaali sai kätte Titanicu sõsarlaev Olympic, mis väljus New Yorgist, samuti 243 miili läänes asetsenud Baltic ning 58 miili ida pool asetsenud Briti aurik Carpathia. Need laevad ruttasid katastroofipaika appi, samuti Mount Temple (49 miili), Frankfort (153 miili), Birma (70 miili) ja Virginian (170 miili uppumiskohast eemal). Hiljem selgus, et Titanicu hädasignaali eiranud Californian asetses uppujast 10–19 miili kaugusel. Kell 4.10 leidis aurik Carpathia esimese päästepaadi 58 miili kauguselt õnnetuspaigast.

Carpathia saabus õnnetuspaigale kaks tundi pärast laeva uppumist. Päästepaatides olevaid inimesi võeti peale mitu tundi. Carpathial järgnes lühike hukkunute mälestamine. White Star Line saatis laeva MacKay-Bennett laipade järele. Kokku saadi kätte 328 laipa.

Aurik Carpathia korjas merest üles kõige suurema hulga õnnetusse sattunuid, 712 inimest. Nendega jõudis laev New Yorki 18. aprilli hommikul. USA president William Howard Taft saatis oma sõpra major Butti otsima kaks sõjalaeva. Sõjanõuniku surnukeha ei leitud, aga teised laevad tõmbasid veest välja 328 surnukeha, mis olid veel veepinnale jäänud.

Kui uudis laevahukust levis, olid paljud šokeeritud, et nii täiuslik laev võis uppuda nii suurte inimkaotustega. Ajalehed olid täis õnnetuse kirjeldusi ning nad ootasid aina uuemat teavet. Korraldati korjandus pääsenute heaks, sest paljud olid õnnetuse läbi kaotanud oma pere ainsa leivateenija või, nagu kolmanda klassi reisijate puhul, kogu maise vara. Southamptoni inimesed olid õnnetusest kõige rohkem puudutatud: peaaegu 1000 perekonnal oli keegi lähedastest laevale jäänud, üle 500 perekonna kaotas ühe liikme.

Ehitusvead

Ahter, roolileht, sõukruvi

Titanicu veekindlad vaheseinad olid valmistatud keemiliselt ebapuhtast terasest. Lisaks sellele sisaldas teras liiga palju väävlit ja fosforit, mistõttu see oli rabedam kui praegused terased, samuti tuvastas ookeanipõhjast üles tõstetud laevakereplaate kokku hoidnud neetide ekspertiis, et need olid valmistatud mitte terasest, vaid 2. kategooria rauasulamist, mistõttu oli nende vastupanuvõime laevakere deformeerumisel külgkokkupõrkel jäämäega liiga väike.

Titanicu vööriosas oli niinimetatud kütjate tunnel, mis koosnes kolmest sektsioonist. Mitte ühelgi polnud veekindlat ust. Kokkupõrke järel voolas vesi kiiresti edasi järgmistesse ruumidesse ja hiljem tõusis mööda trepikäike kõrgemale.

Vraki leidmine

Mõte Titanicu vrakk üles otsida tekkis varsti pärast laeva uppumist, ent selle leidis alles 1. septembril 1985 Ameerika-Prantsuse ühisekspeditsioon, mida juhtisid Jean-Louis Michel IFREMERist ja Robert Ballard Woods Hole Oceanographic Institutionist. Laeva leidmiseks kasutati videokaameratega varustatud allveealust Argo. Titanic on 3,8 km sügavusel, Newfoundlandist kagus. Sel ajal oli kõige suuremaks avastuseks, et laevakere oli pooleks läinud, kuna varem arvati, et Titanic uppus ühes tükis. Vrakk avastati 22 km kauguselt sellest kohast, kus see arvati olevat.

Ballard ja tema meeskond ei toonud laevast esemeid üles, öeldes, et see oleks hauarööv. Ometi on vrakilt võetud ligikaudu 6000 eset, mis on välja pandud Inglismaa Rahvuslikus Meremuuseumis.

Reisijad

Kuulsamate pääsenute hulgas olid Margaret Brown, Millvina Dean ja Robert Hichens.

Laevareisist loobusid teiste seas järgmised inimesed:^[3]

Ameerika kirjanik Theodore Dreiser plaanis Titanicu pardal Euroopast puhkuselt tagasi tulla, kuid tema Inglismaa kirjastaja soovitas tal reisida odavama laevaga, mis lahkus Doverist kaks päeva enne Titanicu laevahukku. Pärast laevahukust teada saamist kulus Dreiseri laeval New Yorki jõudmiseks lisanädal.
Guglielmo Marconile oli pakutud tasuta kohta Titanicul, kuid ta oli juba kolm päeva varem asunud Lusitania pardale, kuna tal oli vaja äriasju ajada, ning ta eelistas Lusitania pardal olnud stenograafiaaparaati.
George Washington Vanderbilt II, Cornelius Vanderbilti pojapoeg, oli broneerinud koos abikaasaga endale koha Titanicu pardal, kuid 9. aprillil nad tühistasid broneeringu. Nende teenija Edwin Wheeler aga hukkus Titanicu pardal, reisides teises klassis.
Pittsburghi terasemagnaat Henry Clay Frick broneeris veebruaris endale koha Titanicu pardal, kuid kui tema abikaasa väänas välja pahkluu, siis ta katkestas broneeringu ning tema koht läks pankur John Pierpont Morganile, kelle firmale kuulus White Star Line. Kui ta oli aga sunnitud äriasjus kauemaks Euroopasse jääma, läks tema koht New Yorgi finantsmagnaat Horace J. Hardingule, kuid nad olid asunud paar päeva varem Mauretania pardale. Siis läks tema koht White Stari direktor J. Bruce Ismayle.
Teatriprodutsent Edgar Selwyn, üks hilisem Metro-Goldwyn-Mayeri asutajatest, oli tulnud Inglismaale, et arvustada ühe sõbra novelli. Kuna mustand ei saanud valmis enne 19. aprilli, katkestas Selwyn broneeringu.
Saksa pankur, vabahärra Moritz von Bethmann oli koos kahe sõbraga ümbermaailmareisil. 18. aprillil 1912 teatas ta Chicagos kohalikele ajalehtedele, et nad olid plaaninud reisida Titanicu pardal, kuid ei tahtnud oodata laeva väljumist. Seepeale otsustasid nad kulli ja kirja viskamise teel, mis laeva peale nad asuvad, ning asusid varasema laeva peale.
USA suursaadik Prantsusmaal Robert Bacon pidi Titanicu pardal koos abikaasa ja tütrega tulema koju tagasi, kuid uue suursaadiku Myron T. Herricki saabumine viibis.
Suurbritannia parlamendi liige Norman Craig loobus reisist viimasel minutil, kuid tema nimi jäi endiselt reisijate nimekirja, mistõttu alguses arvati, et ta hukkus laevaõnnetuses.