Lõuna-Hiina meri
Lõuna-Hiina meri on Vaikse ookeani osa.
Põhjas ja läänes piirneb Indohiina poolsaarega, edelas Malaka poolsaare ja Sumatraga, kagus Kalimantaniga, idas Filipiinidega ja kirdes Taiwaniga. Edelas ühenduses Andamani merega Malaka väina kaudu, lõunas Karimata väina kaudu ühenduses Jaava merega, kirdes Taiwani väina kaudu ühenduses Ida-Hiina merega.
Nimi
muudaLõuna-Hiina mere nimi rannikul elavate rahvaste keeltes.
- hiina 南中國海 (traditsioonilises kirjas) / 南中国海 (lihtsustatud kirjas), hanyu pinyini häälduses Nán Zhōngguó Hǎi - Lõuna Hiina meri. Alternatiivselt 南海 (Nán Hǎi) ehk lõunameri
- indoneesia Laut Cina Selatan
- khmeeri សមុទ្រចិន (Sâmŭtr Chĕn)
- malai Laut China Selatan
- tai ทะเลจีน (Thale Chin)
- vietnami biển Động - Ida meri
Territoriaalvaidlused
muuda
Pikemalt artiklis Territoriaalvaidlused Lõuna-Hiina meres
Hiina ja teised Kagu-Aasia riigid vaidlevad Lõuna-Hiina meres sisalduvate saarte, atollide, riffide, kaljude ja madalike üle[2]. Nende kuuluvus on oluline, arvestades, et ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni artikli 121 kohaselt saab saarte ümber määrata kõiki konventsioonis ette nähtud meretsoone (territoriaalmeri, külgvöönd, majandusvöönd) ning kaljude ümber on võimalik määrata territoriaalmeri ja külgvöönd. Seega on riigil, kellele meres olev saar või kalju kuulub, rohkem mõju merepinna üle ning konventsiooni kohaselt ka õigus meretsooni vetes ja merepõhjas olevatele elavatele ja mitteelavatele ressurssidele.
Konflikti keskmes on Hiina üheksakriipsujoon, mis ümbritseb umbes 90% Lõuna-Hiina mere pindalast ja mis Pekingi väitel näitab Hiina alla kuuluvat ala kogu Lõuna-Hiina merest. Pekingi sõnul tuleneb õigus maale, moodustistele ja ressurssidele üheksakriipsujoone sees „ajaloolistest õigustest“[3]. Joon tõstatus konventsiooni kontekstis esmakordselt aastal 2009, kui Hiina saatis ÜRO peasekretärile kaardi, mis sisaldas üheksakriipsujoont. Koos joone esitamisega väitis Hiina, et tal on „vaieldamatu suveräänsus [Lõuna-Hiina mere saarte ja külgnevate vete] üle ning et tal on suveräänsed õigused ja jurisdiktsioon üle asjaomaste vete ning merepõhja ja aluspinnase osas“. Hiina ei ole andnud täpsemaid selgitusi selles osas, mida üheksakriipsujoon endast kujutab või milliseid konventsioonist tulenevaid õigusi täpselt Hiina selle ala sees endale väidab kuuluvat[4].
Konflikti on tekitanud ka Hiina ulatuslik, kokku seitsmele korallirahule, üle 250 km2 suurust pindala kattev, tehissaarte ehitamine Lõuna-Hiina meres. Ehitustegevus algas aastal 2013 hoolimata sellest, et Spratly saarte erinevaid osi (kuhu Hiina samuti tehissaare ehitas) olid nii Vietnam, Malaisia kui ka Filipiinid enda omaks kuulutanud. Tehissaared on relvastatud ja sisaldavad muu hulgas maandumisradu lennukite jaoks. Hiina Välisministeeriumi sõnul on tegemist "vajalike kaitseasutustega", mille peamine eesmärk on tagada merenduse turvalisus ja abi andmine looduskatastroofide korral[5].
Viited
muuda- ↑ "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5.05.2015. Vaadatud 22.04.2021.
{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Michael D. Swaine. China’s Maritime Disputes in the East and South China Seas. Garnegie Endowment for International Peace. 04.04.2013. https://carnegieendowment.org/2013/04/04/china-s-maritime-disputes-in-east-and-south-china-seas-pub-51417 Kasutatud 12.11.2019.
- ↑ Liu Zhen. What’s China’s ’Nine-Dash Line’ and Why Has It Created so Much Tension in the South China Sea?’. South China Morning Post. 12.07.2016.
- ↑ Law of the Sea: a Policy Primer. 2017. The Fletcher School of Law and Diplomacy. Chapter 10. https://web.archive.org/web/20210822073410/https://sites.tufts.edu/lawofthesea/chapter-ten/ Kasutatud 15 november 2019.
- ↑ Steven Stashwick. China’s South China Sea Militarization Has Peaked. Foreign Policy.19.08.2019.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lõuna-Hiina meri |