Dickinson Richards
Dickinson Woodruff Richards (30. oktoober 1895 – 23. veebruar 1973) oli Ameerika Ühendriikide arst, Nobeli meditsiiniauhinna laureaat.
| Dickinson Richards | |
|---|---|
| Sündinud |
30. oktoober 1895 Orange, New Jersey, Ameerika Ühendriigid |
| Surnud |
23. veebruar 1973 (77-aastaselt) Lakeville, Connecticut |
| Alma mater |
Yale'i Ülikool Columbia Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | meditsiin |
| Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (1956) |
Richards õppis Yale'i Ülikoolis kreeka ja inglise keelt ning lõpetas ülikooli 1917. aastal. Samal aastal astus ta maaväkke ja teenis Prantsusmaal suurtükiohvitserina. 1923. aastal sai ta Columbia Ülikoolist doktorikraadi meditsiinis.[1] Ta asus tööle New Yorgi Presbüteri haiglasse ning hakkas teadustööd tegema koos André Cournandiga.
Cournand ja Richards arendasid edasi Werner Forssmanni leiutatud südame kateteriseerimist ning kasutasid seda tsirkulatoorse kollapsi ja südamepuudulikkuse uurimiseks. 1956. aastal said Richards, Cournand ja Forssmann südame kateteriseerimise leiutamise eest Nobeli meditsiiniauhinna.[2]
Viited
muuda- ↑ "Dickinson W. Richards Biographical". The Nobel Prize. Vaadatud 15. jaanuar 2021.
- ↑ "Dickinson W. Richards Facts". The Nobel Prize. Vaadatud 15. jaanuar 2021.