Madaldamine
Proosa
[muuda]- [Viivi Luige intervjuu kokkuvõtteks:] Siit selgub, et kirjandust ei tohi madaldada poliitikaks. Kasutatav verb on võtmetähtsusega: madaldamine osutab sellele, et kirjandus seisab a priori kusagil üleval [---]. Kujundlikult väljendudes, kirjanduse ühiskonnaga liitmine lükkab kirjanduse kuhugi allapoole, s.t riisub temalt magusaima positsiooni.
- Võimalik, et siin taga laiutab eesti kultuuri teatava koolkonna protektsionism, nartsissism ja kartus kaotada esikoht oma- ja teistsuguste seas, hirm taanduda. Süüdistades nn kõrgkultuuri poliitilisest rakursist käsitlejaid madaldamises, seatakse kunstile silt "Ära tule!", sest juba ette on otsustatud, milline kriitik pühendub ja kas ta ka oskab kultuurist "korrektsel" moel kõnelda. Ja see on kurb.