Suu
Ilme
Suu (ladina os) on paljudel loomadel peas asuv ava, suuõõne osa, millega algab seedekulgla.
- Ega suu kulu (EVS)
- Ega suu sarvest ole (EVS)
- Hoia suu kinni, - siis süda jahtub (EVS)
- Ilma suud ei jõua ükski sulgeda (EVS)
- Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega (EVS)
- Kel suurem suu, sel suurem õigus (EVS)
- Kellest süda täis, sellest räägib suu (EVS)
- Kes leemega (supiga) suu põletanud, puhub ka vee peale (EVS)
- Kes suud ei oska pidada, peab kahju kandma (EVS)
- Kes võib ilmasuu ja rahva mokad (keele) kinni panna (EVS)
- Kuulab, et suu ila tilgub (EVS)
- Lahtine suu ei jää nälga (EVS)
- Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta (EVS)
- Oma suu on ikka lähem kui teise suu (EVS)
- Parem suu sisse kõnelda kui taga selja sorida (EVS)
- Parem suuga paluda kui käega võtta (EVS)
- Pea pool suud kinni! (EVS)
- Pista sõrm suhu, katsu, kas oskab hammustada! (EVS)
- Suu on südame tulk (mõõt) (EVS)
- Suu seatagu sekki mööda (EVS)
- Suu teeb suure linna, käsi ei tee (kärbse) käo pesagi (EVS)
- Suust kergelt välja öeldud, aga ei saa tehtud (EVS)
- Usu suu sõbrale, aga ära usu südant! (EVS)
- Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut (EVS)
EVS = Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929