Suu

Suu (ladina os) on paljudel loomadel peas asuv ava, suuõõne osa, millega algab seedekulgla.

• Ega suu kulu (EVS)

• Ega suu sarvest ole (EVS)

• Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega (EVS)

• Kes leemega (supiga) suu põletanud, puhub ka vee peale (EVS)

• Kes suud ei oska pidada, peab kahju kandma (EVS)

• Kes võib ilmasuu ja rahva mokad (keele) kinni panna (EVS)

• Lahtine suu ei jää nälga (EVS)

• Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta (EVS)

• Parem suu sisse kõnelda kui taga selja sorida (EVS)

• Parem suuga paluda kui käega võtta (EVS)

• Pea pool suud kinni! (EVS)

• Pista sõrm suhu, katsu, kas oskab hammustada! (EVS)

• Puhas suu, puhas käsi käib kõige maailma läbi (EVS)

• Suu on südame tulk (mõõt) (EVS)

• Suu seatagu sekki mööda (EVS)

• Suu suurem kui mees (naine) ise (EVS)

• Suu teeb suure linna, käsi ei tee (kärbse) käo pesagi (EVS)

• Suule kui hunt, tööle kui sant (EVS)

• Suust kergelt välja öeldud, aga ei saa tehtud (EVS)

EVS = Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929