Kiusatus: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 7. märts 2023, kell 19:37

Piibel

Ja ära saada meid kiusatusse,

vaid päästa meid ära kurjast.

Meieisapalve, Matteuse evangeelium

Proosa

Kui neilsamadel isikutel, kel on võim teha seadusi, oleks ka võim neid ellu viia, siis võib võimu haarama kalduvale inimlikule nõtrusele osutuda liiga suureks kiusatuseks vabastada end kuuletumast iseenda tehtud seadustele ja kohandada seadust vastavalt oma erakasule nii selle loomisel kui täideviimisel, mis tekitab neis kogu ülejäänud ühiskonna huvist erineva huvi vastuolus ühiskonna ja valitsuse eesmärgiga.
- John Locke, "Teine traktaat valitsemisest: essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist". 12. peatükk, jaotus 143, tlk Alar Kilp. Akadeemia 5/2007

[Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»

Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:

"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"

"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.

"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega püstoli, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline nuga. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema tapmisega omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"

Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli iha. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta."

Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 140

Dogmaatik aga on kõigi nende tüüpiline esindaja, kes moraaliküsimustes juhinduvad ainult üldreeglitest, uskudes, et need viivad neid kindlal, äraproovitud meetodil õigluse juurde, ilma et neil endil tuleks ilmutada kannatlikkust, otsustusvõimet ja erapooletust, ilma et neil oleks vaja selgusele jõuda, kas neis leidub küllalt osavõtlikkust, mida saab olla ainult inimestel, kes ise on kiusatustega heidelnud või elanud küllalt pingsat ja toimekat elu, et oma ligimestele kogu hingest kaasa tunda.
- George Eliot, "Veski Flossi jõel", VII raamat, 2. peatükk, tlk Valda Raud, 1983, lk 445

See kartus oli kartus iseenese eest ja iseenese pärast. Sest selles muusikas peitus kiusatus, millest Jens aimas, ei see temast üle käib. Ta imes selle muusika seest aimduse sisse, et patt magus peab olema, kui ta ka inetu on, ja et see magusus tema inetuse ära wõib warjata, ei, koguni iluks pöörata. Sellest muusikast wälja sulaw kiusatus oli sarnane sellele, mida ta klaasist sisse rüüpas.
- Eduard Vilde, "Lunastus", 9. peatükk

Lia oli parajasti selle kohani kirjutada jõudnud, kui tädi Gavina tasa vaheuksele koputas.

"Ära põleta küünalt, Rosa, sa tead, kiusatus jookseb küünlale järele... mine voodisse, Lia, mu süda."

Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995, lk 10

Direktor luges saadud raha üle ja ütles:

"Õige, viiskümmend. Rohkem siis ei ole? Rohkem isa ei and?"

"Ei, rohkem ei ole."

"Sugugi ei ole?"

"Ei ole," kinnitas Indrek, kuigi see oli vale, sest nii mõnegi hea rubla oli ta kõrvale pannud, et ise mitte päris ilma jääda.

"Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui noorel inimesel on linnas raha. Hää küll, et teie olete juba suur, aga kõik pole nõnda pikad kui teie. Ja raha saab ka pika vastu, raha saab kõigi vastu… Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust."

A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 2. peatükk

Naine silmitses mind. Ta ei istunud minu laua ääres, kuid tundus, nagu oleks ta ometi siin. Tema pikalt minu poole välja sirutatud jalad, mis pisut harki hoidusid, ja tagasikäändunud kleidisaba viisid mõtted delikaatsematele kehaosadele, salli salakaval langemine puuderdatud õlgadelt, tugevate käte liikumine, mis pakkusid end, pihud avali, kes teab mis armuanniks — kõik see oli tõepoolest väljakutsuv.

Pagana pihta, meil provintslastel pole niisugune rafineeritus kombeks. Liiderlikkusel, mida meilgi harrastatakse, miks mitte, puudub meie pool külmavereline häbitus, kaalutletud jultumus - vajadusi ei vaevuta riugastega maskeerima. Mu piip oli kustunud. Panin ta uuesti põlema, viites seejuures meelega aega. Naine polnud end vahepeal liigutanud.

Ma pole küllalt edev, et oleksin arvanud, nagu meeldiksin talle, ja pealegi tunnen inimhingi või vähemasti hingeseisundeid. Tolle naise hing polnud ei kaunis ega üllas. Võib-olla täitis igatsus üksnes tema ihu, mine võta kinni. See mind ei huvitanudki. Mul käis peast läbi tobedavõitu mõte: "Kui tahaksin, siis oleks ta minu," kuid asi ei seisnud teadasaamises, kas ma tahan, vaid enese veenmises, et ei maksa proovida. Kõike seda põhjustel, millel polnud mingit pistmist vooruslikkusega. Juba ainuüksi tema viibimine minu kõrval ületas minu kui notari seisukohalt kõik mehe ja naise vahelised ametist tulenevad suhted ja võite isegi ette kujutada, mis veel ülejäänusse, neisse pariislikesse knihvidesse puutub! Öeldagu selliste puhkude kohta mis tahes, ikkagi panevad nad vere kiiremini käima, ja minu oma lausa pulbitses. Aga lõpuks olen ma õppinud end vaos hoidma.

Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, lk 13

[Dumbledore:] ... võim oli mu nõrkus ja kiusatus. See on kummaline, Harry, aga võib-olla sobivad kõige paremini võimule need, kes ei ole seda kunagi püüelnud.
- J. K. Rowling, "Harry Potter ja Surma Vägised". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak, 2007, lk 607

Meid võib tabada kiusatus mõelda, et pühadus ei käi mitte kõikide kohta. Tegelikult "oleme kõik kutsutud olema pühad, elama oma elu armastuses ja andma sellest oma igapäevaste toimingute kaudu tunnistust igas paigas, kus me hetkel viibime".
- Franciscus, jutlus Tallinnas, Vabaduse väljakul 25. septembril 2018

Üliõpilasi vaadates tekkis sel sügisel küll tunne, et tänu paljude kiusatuste kadumisele (raha napib, saab õppida) oli keskendumisraskusi vähem ega olnud enam tunnet, et loengutes tähelepanu köitmiseks tuleb kostüüme vahetada.
- Karin Paulus, "Puhkuse puuslik" Sirp, 23.10.2020

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 * Kui neilsamadel isikutel, kel on [[võim]] teha [[seadus]]i, oleks ka võim neid ellu viia, siis võib võimu haarama kalduvale inimlikule nõtrusele osutuda liiga suureks kiusatuseks vabastada end kuuletumast iseenda tehtud seadustele ja kohandada seadust vastavalt oma erakasule nii selle loomisel kui täideviimisel, mis tekitab neis kogu ülejäänud [[ühiskond|ühiskonna]] huvist erineva huvi vastuolus ühiskonna ja [[valitsus]]e eesmärgiga.
-** [[John Locke]], "Teine traktaat valitsemisest: essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist". 12. peatükk, jaotus 143.  Tõlkinud Alar Kilp. Akadeemia 5/2007
+** [[John Locke]], "Teine traktaat valitsemisest: essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist". 12. peatükk, jaotus 143, tlk Alar Kilp. Akadeemia 5/2007
+* [Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»
+:Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:
+:"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"
+:"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.
+:"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega [[püstol]]i, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline [[nuga]]. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema [[tapmine|tapmisega]] omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"
+:Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli [[iha]]. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta."
+* [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 140
 * Dogmaatik aga on kõigi nende tüüpiline esindaja, kes moraaliküsimustes juhinduvad ainult üldreeglitest, uskudes, et need viivad neid kindlal, äraproovitud meetodil [[õiglus]]e juurde, ilma et neil endil tuleks ilmutada [[kannatlikkus]]t, [[otsustusvõime]]t ja [[erapooletus]]t, ilma et neil oleks vaja selgusele jõuda, kas neis leidub küllalt [[osavõtlikkus]]t, mida saab olla ainult inimestel, kes ise on kiusatustega heidelnud või elanud küllalt pingsat ja toimekat [[elu]], et oma ligimestele kogu hingest kaasa tunda.
-** [[George Eliot]],  "Veski Flossi jõel", VII raamat, 2. peatükk. Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 445
+** [[George Eliot]],  "Veski Flossi jõel", VII raamat, 2. peatükk, tlk [[Valda Raud]], 1983, lk 445
 * See [[hirm|kartus]] oli kartus iseenese eest ja iseenese pärast. Sest selles [[muusika]]s peitus kiusatus, millest Jens aimas, ei see temast üle käib. Ta imes selle muusika seest aimduse sisse, et [[patt]] [[magus]] peab olema, kui ta ka inetu on, ja et see magusus tema inetuse ära wõib warjata, ei, koguni iluks pöörata. Sellest muusikast wälja sulaw kiusatus oli sarnane sellele, mida ta klaasist sisse rüüpas.
 ** [[Eduard Vilde]], [https://et.wikisource.org/wiki/Lunastus/9 "Lunastus"], 9. peatükk
+* Lia oli parajasti selle kohani kirjutada jõudnud, kui tädi Gavina tasa vaheuksele koputas.
+:"Ära põleta [[küünal]]t, Rosa, sa tead, kiusatus jookseb küünlale järele... mine voodisse, Lia, mu süda."
+* [[Grazia Deledda]], "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995, lk 10
@@ 25. rida: / 39. rida: @@
 :"Ei ole," kinnitas Indrek, kuigi see oli [[vale]], sest nii mõnegi hea rubla oli ta kõrvale pannud, et ise mitte päris ilma jääda.
 :"Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui noorel inimesel on [[linn]]as raha. Hää küll, et teie olete juba suur, aga kõik pole nõnda pikad kui teie. Ja raha saab ka pika vastu, raha saab kõigi vastu… Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust."
-* [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" II, 2. peatükk
+* [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/II "Tõde ja õigus" II], 2. peatükk
+* Naine silmitses mind. Ta ei istunud minu laua ääres, kuid tundus, nagu oleks ta ometi siin. Tema pikalt minu poole välja sirutatud [[jalad]], mis pisut harki hoidusid, ja tagasikäändunud kleidisaba viisid mõtted delikaatsematele [[kehaosa]]dele, [[sall]]i salakaval [[langemine]] puuderdatud õlgadelt, tugevate käte liikumine, mis pakkusid end, pihud avali, kes teab mis [[armuand|armuanniks]] — kõik see oli tõepoolest väljakutsuv.
+:Pagana pihta, meil provintslastel pole niisugune [[rafineeritus]] kombeks. [[Liiderlikkus]]el, mida meilgi harrastatakse, miks mitte, puudub meie pool külmavereline [[häbitus]], kaalutletud [[jultumus]] - vajadusi ei vaevuta [[riugas]]tega maskeerima. Mu [[piip]] oli kustunud. Panin ta uuesti põlema, viites seejuures meelega aega. Naine polnud end vahepeal liigutanud.
+:Ma pole küllalt [[Edevus|edev]], et oleksin arvanud, nagu meeldiksin talle, ja pealegi tunnen inimhingi või vähemasti hingeseisundeid. Tolle naise [[hing]] polnud ei kaunis ega üllas. Võib-olla täitis [[igatsus]] üksnes tema [[ihu]], mine võta kinni. See mind ei huvitanudki. Mul käis peast läbi tobedavõitu mõte: "Kui tahaksin, siis oleks ta minu," kuid asi ei seisnud teadasaamises, kas ma tahan, vaid enese [[Veenmine|veenmises]], et ei maksa proovida. Kõike seda põhjustel, millel polnud mingit pistmist [[vooruslikkus]]ega. Juba ainuüksi tema viibimine minu kõrval ületas minu kui notari seisukohalt kõik mehe ja naise vahelised ametist tulenevad suhted ja võite isegi ette kujutada, mis veel ülejäänusse, neisse pariislikesse knihvidesse puutub! Öeldagu selliste puhkude kohta mis tahes, ikkagi panevad nad [[veri|vere]] kiiremini käima, ja minu oma lausa pulbitses. Aga lõpuks olen ma õppinud end vaos hoidma.
+* [[Christiane Baroche]], "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, lk 13
@@ 39. rida: / 59. rida: @@
 ** [[Karin Paulus]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/puhkuse-puuslik/ "Puhkuse puuslik"] Sirp, 23.10.2020
-* Lia oli parajasti selle kohani kirjutada jõudnud, kui tädi Gavina tasa vaheuksele koputas.
-:"Ära põleta [[küünal]]t, Rosa, sa tead, kiusatus jookseb küünlale järele... mine voodisse, Lia, mu süda." (lk 10)
-* [[Grazia Deledda]], "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995
-* [Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»
-:Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:
-:"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"
-:"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.
-:"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega [[püstol]]i, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline [[nuga]]. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema [[tapmine|tapmisega]] omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"
-:Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli [[iha]]. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta." (lk 140)
-* [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974
-* Naine silmitses mind. Ta ei istunud minu laua ääres, kuid tundus, nagu oleks ta ometi siin. Tema pikalt minu poole välja sirutatud [[jalad]], mis pisut harki hoidusid, ja tagasikäändunud kleidisaba viisid mõtted delikaatsematele [[kehaosa]]dele, [[sall]]i salakaval [[langemine]] puuderdatud õlgadelt, tugevate käte liikumine, mis pakkusid end, pihud avali, kes teab mis [[armuand|armuanniks]] — kõik see oli tõepoolest väljakutsuv.
-:Pagana pihta, meil provintslastel pole niisugune [[rafineeritus]] kombeks. [[Liiderlikkus]]el, mida meilgi harrastatakse, miks mitte, puudub meie pool külmavereline [[häbitus]], kaalutletud [[jultumus]] - vajadusi ei vaevuta [[riugas]]tega maskeerima. Mu [[piip]] oli kustunud. Panin ta uuesti põlema, viites seejuures meelega aega. Naine polnud end vahepeal liigutanud.
-:Ma pole küllalt [[Edevus|edev]], et oleksin arvanud, nagu meeldiksin talle, ja pealegi tunnen inimhingi või vähemasti hingeseisundeid. Tolle naise [[hing]] polnud ei kaunis ega üllas. Võib-olla täitis [[igatsus]] üksnes tema [[ihu]], mine võta kinni. See mind ei huvitanudki. Mul käis peast läbi tobedavõitu mõte: "Kui tahaksin, siis oleks ta minu," kuid asi ei seisnud teadasaamises, kas ma tahan, vaid enese [[Veenmine|veenmises]], et ei maksa proovida. Kõike seda põhjustel, millel polnud mingit pistmist [[vooruslikkus]]ega. Juba ainuüksi tema viibimine minu kõrval ületas minu kui notari seisukohalt kõik mehe ja naise vahelised ametist tulenevad suhted ja võite isegi ette kujutada, mis veel ülejäänusse, neisse pariislikesse knihvidesse puutub! Öeldagu selliste puhkude kohta mis tahes, ikkagi panevad nad [[veri|vere]] kiiremini käima, ja minu oma lausa pulbitses. Aga lõpuks olen ma õppinud end vaos hoidma. (lk 13)
-* [[Christiane Baroche]], "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984
 [[Kategooria:Psühholoogia]]