Balti Raudtee Peatehased
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2011) |
Balti Raudtee Peatehased oli 1870. aastatel ehitatud Balti raudtee taristut teenindav ettevõte Tallinnas.
Balti Raudtee Peatehased asusid Kopli ja Telliskivi tänava nurgal, tänapäeva Pelgulinna asumis[1].
Raudteede peatehastes asus depoo 12 vedurile, paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega laod ja töökojad Telliskivi tänaval. Suurem osa ehitistest on lammutatud. Kopli tänava äärsetes hoonetes asub tänapäeval Balti Jaama turg. Aastatel 1873–1874 rajati juurde töökoda ja kuuekohaline veduridepoo, kus tänapäeval asub vaguniremonditsehh.
Balti raudtee ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad Narva ja Gattšina kaudu Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Tallinna ehitati kogu raudtee veermikku teenindav Balti raudtee Raudteede peatehased. Tehases remonditi vedureid ning valmistati ja remonditi vaguneid. Aastatel 1902–1903 töötas tehases hilisem NSV Liidu riigipea Mihhail Kalinin.
Elektrimootorvagunid
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Eesti iseseisvumist tehas koos raudteega riigistati, 1923. aastal eraldas Riigikogu riigiraudteele Tallinna–Pääsküla elektriraudteeliini elektrifitseerimiseks raha ja 1924. aastal hakati tehastes Saksamaalt ja Rootsist ettevõtetelt MAN, Siemens-Schuckert ja ASEA tellitud seadmetega ehitama Eesti oma elektrimootorvaguneid M1, M2 ja M3, mis ehitati Venemaa keisririigi aegsete 3. klassi reisivagunite baasil[2]. Elektrivagunite alusvankrid ja elektriseadmestik ning neli Siemens-Schuckerti 70 hobujõuga veoelektrimootorit saadi Saksamaalt Siemens-Shuckerti tehasest.
1927. aastal valmis Raudtee Peatehastes neljas elektrimootorvagun M4[3], millest vaid veoelektrimootor oli Siemens-Shuckerti tehasest.
1930. aastate keskel moderniseeriti tehases ka mootorvagunite keresid, mille käigus uuendati välisseinu, sisustust, mootoreid ja väliskuju.
1930. aastail ehitati Raudteede Peatehastes 1931. aastal ehitatud Rapla–Virtsu raudtee jaoks ligi 300 vagunit[4],[5].
1939. aastal alanud Eesti raudtee uuendamise kava raames alustati Raudtee Peatehastes kahe uue elektrimootorvaguni ehitust, uued automaatustega kered valmisid 1940. aasta sügisel, projekt jäi aga lõpetamata ning valmistoodang viidi Nõukogude võimude korraldusel Moskva lähedale Mõtištšinski vagunitehasesse. Neli Eesti elektrimootorvagunit saadeti aga juunis 1941 Venemaale Siberisse Permi raudteele.
Sisepõlemismootoritega vagunid
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1927–1930 ehitati Teedeministeeriumi Raudteevalitsuse Raudtee Peatehastes viis laiarööpmelist bensiinimootorvagunit peamiselt Lõuna-Eesti liinide (Tartu lähistel Elva-Tartu-Jõgeva ja Tartu-Põlva-Petseri-Võru-Valga) tarbeks. Bensiinimootorvagunite kered ja veermikud tehti Tallinnas, mootorid telliti aga Saksamaalt.
1935. aastal valmis Raudtee Peatehastes üks elektrilise veoülekandega diiselmootorvagun DeM 31 laiarööpmelise raudtee Tallinna–Haapsalu liini tarbeks. Mootorvagun komplekteeriti diiselmootoriga Taanist, veoelektrimootoritega Rootsist, elektrigeneraatori valmistas Eesti Volta tehas. Vagunit tähisega "DeM 31" hakati Saksamaal Berliini ja Hamburgi vahel ühendust pidava Lendava Hamburglase eeskujul nimetama Lendavaks Läänlaseks.[2]
Sarnast kitsarööpmelist diiselmootorvagunit DeM 1 võib veel näha Lavassaare muuseumraudteel. Kitsarööpmelise raudtee jaoks ehitasid diiselmootorvaguneid ka Tallinna Sadamatehased.
Rööbasomnibussid
[muuda | muuda lähteteksti]1937. aastal ehitati Raudteede Peatehastes ka kitsarööpmelise raudtee rööbasomnibussid Ro-11 ja Ro-12. Ro-12 kasutati 1930. aastatel Järvamaal Türi–Paide–Tamsalu raudteel Türi–Tamsalu liinil[6].
Elektritrammivagunid
[muuda | muuda lähteteksti]1928. aastal valmistati Raudteede Peatehastes Tallinna trammi jaoks Siemens-Schuckerti elektriseadmetega elektritrammivagunid nr 23–26, mis töötasid Tallinnas kuni aastateni 1965–1966[7].
Kalinini-nimeline tehas
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast 1940. aastal Eesti okupeerimist ja annekteerimist tehas natsionaliseeriti ning nimetati 1940. aasta 30. augustil M. I. Kalinini nimeliseks raudteetehaseks (veduri- ja vagunitehaseks). 1941. aastal evakueeriti ettevõte Vologdasse, kus see remontis soomusronge ja muud veeremit. 1945. aastal toodi tehas tagasi Tallinna.
1945. aastast nimetati tehas ümber M. I. Kalinini nimeliseks Tallinna Veduri- ja Vaguniremonditehaseks. Ettevõte jätkas raudteeveeremi tootmist ja remonti kuni 1958. aastani, siis aga liiguti elektrotehnika valdkonda.
1958. aastal nimetati Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule allunud tehas ümber M. I. Kalinini nimeliseks Elavhõbealaldite Tehaseks ja 1965. aastal, NSV Liidu Elektrotehnika Tööstuse Ministeeriumi alluvusse viiduna, M. I. Kalinini nimeliseks Tallinna Elektrotehnika Tehaseks (TET), mis tootis jõumuundureid, pooljuhtventiile, jõutransformaatoreid ja kõrgepinge-elektriseadmeid. Tehases loodi esimene ignitron (elavhõbedast voolualaldi) – tänapäevaste pooljuhtseadmete prototüüp ja esimene alaldi, mida kasutati elektriveduritel. Alaldi muudab kontaktjuhtmetest tuleva vahelduvvoolu veduris endas alalisvooluks, mis veomootoreid toidab. Alalisvoolumootor annab võimaluse suures ulatuses muuta kiirust ja võimsust, teeb lokomotiivi hästi manööverdavaks ja liikuvaks ning võimaldab ühtviisi tõhusalt töötada nii rongi liikumahakkamisel ja kiirendamisel kui ka püsikiirusega sõidul[8].
1958. aastal asutati M. Kalinini nimeline ETUI, 1959. aastal väljastati tellijale esimesed elavhõbealaldid ВЛ-60-tüüpi elektriajamitele, 1960. aastal toodeti esimene jõutransformaator, 1961. aastal loodi Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo (SKB) jõu-pooljuhtseadmete väljatöötamiseks ja tootmiseks. 1960.–1970. aastad olid tehase hiilgeaeg, siis tarniti tooteid Indiasse, Iraani ja mujalegi. 1962. aastal alustati tehases jõu-pooljuhtseadmete ja muunduragregaatide seeriatootmist ning nende baasil töötati välja esimesena NSV Liidus ja anti tootmisse alaldi-inverteragregaat vahelduvvooluga elektriajamile.
1967. aastal nimetati ettevõte Tallinna M. Kalinini nimeliseks elektrotehnikatehaseks.
1968. aastal töötati välja esimesena NSV Liidus ning anti tootmisse türistori sagedusmuundur elektrotermilistele seadmetele. Tehas osales esimese planeetidevahelise automaatjaama kuukulguri loomisel ning 1970. aastal valmistati pooljuhtseadmeid esimese nõukogude kuukulguri tarbeks. 1972. aastal alustati kõrgepinge-elektrimootoritele mõeldud muundurite väljatöötamist ja tootmist. 1975. aastal alustati АБП-1-tüüpi katkematu vooluahelaga agregaatide tootmist tuumaelektrijaamadele.
Kahe raudteeülesõidu vahel, Balti jaama pool Telliskivi 60a, asuvad endise M. Kalinini nimelise Tallinna Elektrotehnika Tehase peahoone ja tootmishooned, tänane Telliskivi Loomelinnaku ala. Vanimad hooned 19. sajandi lõpust, kui seal asusid Balti Raudtee Peatehased. Enamus hooneid ehitati 1950.–1980. aastatel Kalinini nimelise Tallinna Elektrotehnika Tehase ajal.
Galerii
[muuda | muuda lähteteksti]-
Telliskivi 60a/2
-
Telliskivi 60a/4
-
Telliskivi 60a/5
-
Telliskivi 60a/5
-
Telliskivi 60a/6
-
Telliskivi 60a/7 ja Telliskivi 60a/8
1994. aastal moodustati ettevõttest Riiklik Aktsiaselts Estel (RAS Estel).
- Pikemalt artiklis Tallinna Elektrotehnika Tehas Estel[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Rudolf Nerman, Pelgulinn sai alguse raudteest, Eesti Päevaleht, 4. märts 2004
- ↑ 2,0 2,1 Tõnu Tammearu, Kees Vanamölder, Elektrimootorvagunist rööbasbussini, Tehnikamaailm, November 2009
- ↑ "Elektriraudtee ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2012. Vaadatud 19. oktoobril 2011.
- ↑ Margus Kruut, Virtsu sai kunagi ka rongiga sõita, Eesti Päevaleht, 15. mai 2008
- ↑ Margus Kruut, Kui rong veel Virtsu viis…[alaline kõdulink], Tehnikamaailm, Mai 2008
- ↑ Türi-Paide-Tamsalu raudtee (62 km), www.histrodamus.ee
- ↑ Mootorvagunid,Tallinna ühistranspordi ajalugu, 8. juuli 2009
- ↑ Juri Žavoronok, Tehases, kus töötas M. I. Kalinin: põlvkondade ühine töö, Kirjastaja: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 10.
- ↑ Estel tehas saab 150-aastaseks, www.aripaev.ee, 26. november 2020