McDonnell Douglas F-15 Eagle

F-15 Eagle
Tüüp	hävituslennuk
Tootjad	McDonnell Douglas, Boeing
Esmalend	27. juuli 1972
Võeti kasutusele	9. jaanuar 1976
Hetkeseis	784 kasutusel
Põhikasutajad	USA
Muud kasutajad	Iisrael; Jaapan; Saudi Araabia
Ühe maksumus	27,9 miljonit dollarit (F-15A/B); 29,9 miljonit dollarit (F-15C/D) aastal 1998

McDonnell Douglas (nüüd Boeing) F-15 Eagle on taktikaline hävituslennuk, mis on loodud ülekaalu saavutamiseks õhuruumis. Lennuk töötati välja Ameerika Ühendriikide õhujõudude tellimusel ja selle esmalend oli juulis 1972. F-15E Strike Eagle on ründehävitaja F-15 arendus, mis võeti kasutusele 1989. aastal.

Arendus

Korea sõjas oli noolja tiivaga F-86 Sabre ainus Ameerika Ühendriikide hävituslennuk, millega suudeti edukalt alla tulistada Nõukogude hävitajaid MiG-15. 1960. aastate keskel avastas Ameerika Ühendriikide luure oma üllatuseks, et Nõukogude Liit ehitab hävituslennukit MiG-25. Tol ajal ei teatud läänes, et tegu on kiire püüdurhävitajaga, millega oli võimalik teha lühiajalisi sööstlende, mitte õhuruumis ülekaalusuutliku hävitajaga.

Mig-25 suurim eelis oli lühiajaline suur kiirus, mitte manööverdusvõime. MiG-25 kaks kiilu jätsid mulje, nagu oleks tegu manööverdusvõimelise lennukiga ning ameeriklasi tegi murelikuks, et sellise lennuki sooritusvõime võib olla parem kui USA hävitajatel. Tegelikult oli MiG-25-l kaks kiilu selleks, et säiliks lennuki rahuldav teekonnapüsivus suurel kiirusel. Hiljem on selgunud, et Mig-25 eeskujuks on olnud suuresti Vietnami sõjas sõjasaagiks saadud Ameerika Ühendriikide allatulistatud ülehelikiiruseline lennuk Vigilante (1958. aasta augustis esmalennu teinud prototüübil oli kaks kiilu), mille vietnamlaste poolt hoolikalt kogutud rusud saadeti otsemaid Moskvasse.

F-4 Phantom II piloodid ei saanud endale valida vaateväljas mitteolevaid sihtmärke enne, kui vaenlane oli nähtaval, seetõttu ei saanud nad tulistada kaugel asuvaid sihtmärke, nagu plaanitud. Keskmise ulatusega AIM-7 Sparrow' ja väiksema laskeulatusega AIM-9 Sidewinderi raketid polnud kuigi töökindlad ja efektiivsed lähedal asuvate sihtmärkide hävitamiseks, kus on tihti ainukeseks efektiivseks relvaks automaatkahur.

Algselt polnud Phantomid relvastatud automaatkahuritega, sest eeldati, et kaasaegses õhusõjas kasutatakse ainult rakette. Kuid Vietnami sõda näitas, et nii asi ei toimi ning kasutusele võeti rippkonteineris automaatkahurid. See ei olnud kõige parem lahendus, sest suurenes lennuki õhutakistus ja relva tekitatud vibratsioon segas täpset sihtimist. Hiljem paigaldati Phantomite kere ninaosasse kuueraudne Gatling printsiibil toimiv 20 mm M61 Vulcan automaatkahur, lasketempoga 6000 mürsku minutis. Vulcani kahuriga relvastatud Phantomitest said tõelised MiG-ide kütid.

Aja jooksul tekkis selge vajadus uue hävitaja järgi, mis oleks tõhus lähivõitluses ning samas säilitaks ka ülekaalu õhuruumis. Pärast USA mereväe VFX programmi (selle tulemusena loodi F-14 Tomcat) tagasilükkamist, mis ei rahuldanud USA õhuväge, tegid kolm firmat – Fairchild Republic, North American Rockwell ja McDonnell Douglas – oma pakkumised. 23. detsembril 1969 teatas lennuväe juhtkond, et valituks osutus McDonnell Douglase projekt. Võitnud kavand meenutas kahe kiiluga F-14, aga lennuk polnud muudetava tiivanoolsusega. Uus lennuk polnud oluliselt kergem ega väiksem kui F-4, mille see pidi välja vahetama.

F-15 oli esimene lennuk, mille mootorite tõukejõud ületas lennuki oma kaalu. Lennuk sai (F-15A ühekohaline, F-15B kahekohaline) uued Pratt & Whitney F100 mootorid. Arendusprobleemide tõttu loobuti pakutud uuest 25 mm Ford-Philco GAU-7 automaatkahurist varasema 20 mm 6-raudse M61 Vulcan kahuri kasuks. F-15, nagu ka Phantom, varustati nelja Sparrow raketi riputus-sõlmega. F-15 lame lai kere tekitas lisatõstejõudu.

F-15-l on "vaata alla/lase alla" doppler-radar, mille abil on võimalik endast madalamal lendavaid sihtmärke eristada. Piloodi töökoormust vähendab F-15 kaasaegsem avioonika. Seetõttu saab lennuki juhtimise ja ülesande täitmisega hakkama ka üks piloot, mis omakorda vähendab lennuki kaalu. Erinevalt F-14-st või F-4-st, puudub F-15 kaheosalise kabiinikupli esiosas soomusklaas, mis jätab raamistiku vähenemise tõttu piloodile avarama vaatevälja ettepoole.

F-15 eelistasid tellida veel mitmed riigid, näiteks Jaapan ja Iisrael ning F-15E Strike Eagle'i väljatöötamine lõi ründehävitaja, mis asendas Aardvark F-111. Mitmete ekspertide kriitika, et F-15 on liiga suur, et olla hea lähivõitluses ja liiga kallis, asendamaks F-4 ja A-7, viis "Light Weight Fighteri" (LWF) programmini, mille tulemusena loodi F-16 Fighting Falcon ja F/A-18 Hornet.

Tehniline lahendus

F-15 hea manööverdusvõime on saavutatud tänu tiiva väiksele pinnakoormusele (lennuki kaalu ja tiivapindala suhe) ja suurele kaalu ja tõukejõu suhtele, mis võimaldab lennukil sooritada järske pööranguid (viraaže), ilma et väheneks lennukiirus. F-15 tõusukiirus on hea, kõrgus 10 km saavutatakse umbes 60 sekundiga. Kuna kahe mootori kogutõukejõud on suurem kui lennuki kaal, on võimalik F-15-t kiirendada isegi püstloodsel tõusul. Relvad ja lennuki juhtimissüsteemid on välja töötatud nii, et üks inimene suudaks efektiivselt pidada õhuvõitlust.

Eri ülesannete jaoks mõeldud avioonika hulka kuuluvad head-up kuvar (HUD), kaasaegne radar, inertsiaalne juhtimissüsteem (INS), lennuinstrumendid, ülikõrgsagedusala (UHF) sidesüsteemid, taktikalise lennu navigatsiooni (TACAN) ja pimelennu maandumissüsteemi (ILS) seadmed. F-15-l on ka integreeritud taktikaline elektroonilise lahingusüsteem, IFF ("oma"/"vaenlase" tuvastamine), elektrooniliste vastumeetmete komplekt ja keskarvuti.

HUD projitseerib kabiinikupli esiklaasi tasandil piloodile kogu vajaliku lennuinformatsiooni. Sellisel läbipaistval ekraanil on informatsioon jälgitav igasuguse välise valguse tugevusega ning annab vaenlase lennuki leidmiseks ja hävitamiseks kogu vajalikku teabe, ilma et piloot peaks pilgu alla näidikutepaneelile heitma.

F-15 mitmekülgne APG-63/70 impulss-Dopplerradar võimaldab jälgida kõrgemal ja madalamal lendavaid sihtmärke , ilma et seda segaks maapind. Radari abil saab avastada ja jälgida ka lennukeid ja väiksemaid kiireid sihtmärke, mis pole piloodi vaateväljas (maksimaalne kaugus 120 meremiili), samuti ka lähedal olevaid, lausa puulatvade kõrgusel lendavaid objekte. Täpseks tabamuseks edastatakse radari avastatud info sihtmärgi andmed keskarvutisse. Radari võimekus lukustuda sihtmärgile kuni 50 meremiili (92,6 km) kaugusel AIM-120 AMRAAM rakettidega võimaldab tõelist piloodi nägemisulatusest kaugemal toimuvat õhulahingut. Lähivõitluses leiab radar automaatselt vaenlase lennuki ja see info kuvatakse head-up ekraanile. F-15 elektrooniline lahingusüsteem võimaldab nii hoiatust ohu puhul kui ka automaatseid vastumeetmeid valitud ohuallikate vastu.

F-15-le võib riputada laia valiku õhk-õhk tüüpi rakette. Automatiseeritud relvasüsteem võimaldab piloodil efektiivselt õhulahingut pidada, kasutades HUD-i, relvade juhtimissüsteemi, mille päästikud asuvad juhtkangil ja mootori pööretehooval ning muud avioonikat. Kui piloot otsustab kasutada mingit teist relvasüsteemi, siis selle relva jaoks vajalik visuaalne juhtimine ilmub automaatselt head-up ekraanile.

F-15 Eagle võib olla relvastatud nelja eri tüüpi õhk-õhk-raketiga: AIM-7F/M Sparrow või AIM-120 AMRAAM, mis asuvad kere alumistel kantidel, AIM-9L/M Sidewinder või AIM 120 kahel tiiva-alusel püloonil. Lisaks rakettidele on ka lennuki parema tiivakonsooli tüveosas 20 mm Gatlingu automaatkahur.

Eriliselt väikese õhutakistusega välised kütusepaagid (CFT, Conformal fuel tank) arendati välja F-15C ja D arendustele. Paagid kinnitatakse mootori õhuvõtuava kõrvale, mõlemale poole keret tiiva alla. Siiski vähendavad kütusepaagid lennuki maksimaalset ülekoormustaluvust. Paake ei saa ka lennu ajal alla heita (erinevalt tavalistest välistest kütusepaakidest). USA õhujõud kasutavad CFT-sid ainult F-15E-del, Iisraeli õhujõududes kasutatakse neid kõigil F-15-l (vastavalt vajadusele). Ühe CFT maht on umbes 3200 liitrit. Koos CFT-dega jäävad kasutusse ka kõik välised relvakinnitussõlmed. Lisaks saab Sparrow või AMRAAM rakette kinnitada ka väliste kütusepaakide külge.

Kasutamise ajalugu

F-15 suurim kasutaja on USA õhujõud. F-15A esmalend toimus juulis 1972 ja kahekohalise F-15B (algselt TF-15A) juulis 1973. Esime Eagle (F-15B) anti õhujõududele üle novembris 1974. Jaanuaris 1976 sai USA õhuvägi esimese F-15. Neil esimestel lennukitel olid Hughes Aircrafti (nüüd Raytheon) APG-63 radarid.

Ühekohalised F-15C ja kahekohalised F-15D modifikatsioonid lisandusid USA õhujõudude relvastusse aastast 1979. Neil uutel arendustel on Production Eagle Package (PEP 200) täiustatud, 900 kg rohkem kütust mahutavad paagid, võimalus kasutada väliseid kütusepaake (CFT) ja suurem maksimaalne stardikaal (kuni 30 700 kg).

F-15 mitmeastmeline moderniseerimise programm (MSIP) algatati veebruaris 1983 ning esimene selle programmi kohaselt ehitatud F-15C valmis 1985. Uuendatud oli keskarvutit, taktikalist elektroonilist lahingusüsteemi ning lisati programmeeritav relvakontrollprogramm, mis võimaldas kasutada keerukamaid rakette AIM-7, AIM-9 ja AIM-120A.

Viimased 43 F-15C-d varustati Hughes APG-70 radariga, mis paigaldati ka F-15E-le. Varasematel MSIP F-15C-del uuendati APG-63 radar APG-63(V)1-ks, mis suurendas oluliselt usaldusväärsust, olles sealjuures peaaegu sama võimekusega kui APG-70. Väiksele hulgale F-15C-dele on pandud ka APG-63(V)2 AESA radar.

Iisrael kasutas F-15A-d ja B-d Liibanoni sõjas 1982. aastal.

F-15C, D, ja E modifikatsioone kasutati Lahesõjas aastal 1991, toetamaks operatsiooni Kõrbetorm, kus nende osaks sai 39-st USA õhuväe õhulahingu võidust 37. F-15E-sid kasutati peamiselt öösel, ballistiliste rakettide SCUD ja suurtükiväe hävitamiseks, kasutades LATRIN süsteemi.

Pärast seda on F-15 kasutatud operatsioonis "Southern Watch", Lõuna-Iraagi kohal olnud lennukeeluruumi patrullimiseks, Türgis operatsioonis "Provide Comfort" ja NATO operatsioonide toetamiseks Bosnias.

Allatulistamiste rekord

Aastast 2005 on F-15-tel kokku alla tulistatud 104 lennuvahendit oma kaotusi kandmata (v.a 1995. aasta juhtum, kus Jaapani F-15J tulistas õppuste ajal alla teise F-15J. Vaenlane pole siiani alla tulistanud ühtegi USA või Iisraeli F-15 (A/B/C/D).

Üle poole F-15 õhuvõitudest on saavutanud Iisraeli piloodid. F-15 esimene edukas õhuvõitlus toimus 27. juunil 1979, kui Iisraeli hävitajad tulistasid alla viis Süüria MiG-21. 1979-1981 Iisraeli-Liibanoni piirivaidluste ajal lasti F-15-ga alla 13 Süüria MiG-21 ja kaks MiG-25. 1982. aasta Liibanoni sõjas tulistasid Iisraeli F-15-d alla 40 Süüria hävitajat (23 MiG-21 ja 17 MiG-23) ja ühe Süüria SA.342L Gazelle helikopteri.

Saudi Araabia Kuningliku Õhuväe F-15-C piloodid lasid alla kaks Iraani F-4E Phantomit piirikonfliktis juunis 1984. Lahesõjas lasid Saudi Araabia F-15 lendurid alla kaks Iraagi Mirage F1-te.

USA õhujõudude teatel on nende F-15C-del 1991. aasta Lahesõjast 34 kinnitatud Iraagi lennuki allatulistamist: viis MiG-29, kaks MiG-25, kaheksa MiG-23, kaks MiG-21, kaks Su-25, neli Su-22, üks Su-7, kuus Mirage F1, üks Il-76 transpordilennuk, üks Pilatus PC-9 õppelennuk ja kaks Mi-8 helikopterit.

Pärast ülekaalu saavutamist Iraagi õhuruumis konflikti esimese kolme päeva jooksul olid edaspidi alla tulistatud lennukitest enamik Iraani põgeneda üritanud Iraagi lennukid. Maapealsete õhutõrjerelvade tules kaotati esimese Lahesõja jooksul kaks F-15E-d.

USA õhujõudude F-15C lendurid tulistasid 1999. aastal Kosovos toimunud NATO operatsiooni "Allied Force" ajal alla neli Jugoslaavia MiG-29-t.

Satelliidihävitaja

Jaanuarist 1984 kuni septembrini 1986 oli üks F-15A viie ASM-135 ASAT raketi stardiplatvormiks. ASAT rakett käivitati 11,6 km kõrgusel kui F-15A lennukiirus oli 1,22 M ning tõusunurk oli 65°. Selle F-15A arvutit uuendati nii, et see suudaks kontrollida lennuki kiiret tõusu ja raketi väljatulistamist. Kolmanda katselennu ajal hävitati 555 km kõrgusel Maa orbiidil olev vana sidesatelliit lõhkepeata raketiga, üksnes kineetilise energia abil.

Tulevik

Tulevikus asendatakse kõik F-15C/D modifikatsioonid USA-s F-22 Raptoritega.^[küsitav]^[viide?] Samas suhteliselt uued ning vähe lennanud F-15E-d jäävad teenistusse veel aastateks. 18 USA õhujõudude F-15C-le lisati AN/APG-63(v)2 Active Electronically Scanned Array (AESA) radar ning need peaksid jääma teenistusse ka pärast aastat 2020. Saudi Araabia õhujõud on ostnud mitme eskadrilli jao suure lennukaugusega F-15S modifikatsiooni ja Korea Vabariik ostis uuendatud F-15K-d ning Singapur F-15SG variandi.

Ameerika Ühendriikides toimub debatt, kas uuendada F-15 või võtta see hoopis relvastusest maha. See on tingitud põhiliselt sellest, et F-22 on osutunud liiga kalliks. Seetõttu võidakse F-15 säilitada toetuseks, et tulevikus poleks USA õhujõududel lennukite arvulist vähenemist.

26. septembril 2006 teatas USA õhuvägi plaanist uuendada 178 F-15C-d AN/APG-63(v)3 AESA radariga. Lisaks sellele plaanib õhuvägi uuendada teised F-15-d JHMCS-iga. USA õhuvägi hoiab neid 178 F-15C-d teenistuses vähemalt aastani 2025, nagu ka 224 F-15E-d.

F-15 modifikatsioonid

F-15A – ühekohaline hävitaja
F-15B – kahekohaline pilootide koolitamiseks (algselt TF-15A)
F-15C – ühekohaline moderniseeritud hävitaja
F-15D – kahekohaline pilootide koolitamiseks
F-15J – ühekohaline hävitaja Jaapani õhuväele, litsentsi alusel ehitas Mitsubishi (Jaapan)
F-15DJ – Jaapani õhuväe kahekohaline pilootide koolitamiseks, litsentsi alusel ehitas Mitsubishi (Jaapan)
F-15N Seagle – USA mereväe lennukikandjale, mis asendaks F-14 Tomcati

Uurimis- ja katselennukid

F-15 Streak Eagle – üks värvimata ja lisaseadmeteta F-15A, mis oli mõeldud näitama lennuki tõusukiirust; ületas kaheksa tõusukiiruse FAI registreeritud maailmarekordit, ajavahemikus 16. jaanuar kuni 1. veebruar 1975.

kõrgusele 3000 m 27 sekundiga

kõrgusele 6000 m 39 sekundiga

kõrgusele 9000 m 48 sekundiga

kõrgusele 12 000 m 59 sekundiga

kõrgusele 15 000 m 77 sekundiga

kõrgusele 20 000 m 123 sekundiga

kõrgusele 25 000 m 161 sekundiga

kõrgusele 30 000 m 208 sekundiga

F-15S/MTD – üks F-15B moderniseeriti lühistardi ja -maandumisega manööverdustehnoloogia demonstreerimiseks
F-15 ACTIVE – F-15S/MTD ehitati ümber täppisjuhtimise tehnoloogia uurimiseks
F-15 IFCS – F-15 ACTIVE ehitati ümber intelligentsete juhtimissüsteemide uurimislennukiks

Lennutehnilised näitajad (F-15C)

Meeskond: 1
Pikkus: 19,44 m
Tiivaulatus: 13 m
Kõrgus: 5,6 m
Tühimass: 12 700 kg
Täismass: 20 200 kg
Maksimaalne lennukaal: 30 845 kg
Mootor: 2 × Pratt&Whitney F100-220, järelpõlemisega turboventilaatormootorit
Maksimaalne kiirus: 1450 km/h (Mach 1,2) merepinna kõrgusel ja 3018 km/h (Mach 2,5) optimaalsel kõrgusel.
Tegevusraadius: 3000 km (5600 km) lisakütusepaakidega
Lennulagi: 20 000 m (65 000 jalga)
Tõusukiirus 254 m/s
Tõukejõu ja kaalu suhe: 1,12 (–220), 1,30 (–229)

Kasutajad

Iisrael

Iisraeli õhujõud on kasutanud F-15 alates 1977. aastast. Need lennukid on jagatud kahte eskadrilli, ühes F-15A/B-d, teises F-15C/D-d. Esimesed 25 F-15A/B-d olid uuendatud USA õhujõudude hindamislennukid, millel olid halvendatud süsteemid. Liibanoni sõja tõttu pandi teine partii ajutiselt embargo alla. 2007. aasta juuli seisuga oli Iisraelil 64 F-15A/B/C/D-d.

Jaapan

Jaapani õhuvägi ostis 203 F-15J ja 20 F-15DJ alates aastast 1981, 2 F-15J-i ja 12 F-15DJ-i valmistati USA-s ning ülejäänud ehitas litsentsi alusel Mitsubishi Jaapanis (praegu kasutusel 150). Juunis 2007 otsustas Jaapani kaitsevägi uuendada mõned F-15-d uuemate radarisüsteemidega, mis vahetavad välja praegused RF-4 luurelennukid.

Saudi Araabia