Pierre-Joseph Proudhon

Proudhon (1862)

Pierre-Joseph Proudhon (15. jaanuar 1809 Besançon, Prantsusmaa – 19. jaanuar 1865 Passy, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja mutualismi rajaja. Hariduse sai ta Ecole mutuelle'is – erakoolis, milles vanemad lapsed õpetasid nooremaid.

Ta oli esimene inimene, kes kuulutas end anarhistiks, kasutades just seda terminit, ning ta on üks libertaarse sotsialismi mõjukamaid teoreetikuid.

Proudhon ja tema käsitlus omandiõigustest on tugevalt mõjutanud klassikalisi anarhiste (näiteks Mihhail Bakuninit ja Alexander Berkmani), aga ka noort Karl Marxi.

Tema kuulsaim loosung "Omand on vargus!" ("La propriété, c'est le vol!") levib siiani üle maailma tänavakunstis grafitina. Samuti peetakse Proudhonist inspireerituks anarhismi kuulsaimat sümbolit, ringiga ümbritsetud a-tähte, mida seostatakse tema maksiimiga "anarhia on kord".

Ansambel Vennaskond on teinud loo "Elagu Proudhon!" (Vainola/Trubetsky, 1993).

Elulugu

Päritolu ja esiletõus

Proudhon sündis Prantsusmaal Besançonis 15. jaanuaril 1809 vaeses peres. Tema hariduskäik ja karjäär olid ühiskondlikust positsioonist tulenevalt raskendatud, kuid tänu tööle trükikojas pääses ta ligi kaasaja teostele ja nende autoritele, mis avas tema pilgu uuenduslikele teooriatele. 1829. aastal puutus Proudhon niiviisi kokku Charles Fourier'ga, kellega arutleti sotsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel, mis mõjutasid Proudhoni tugevalt.

1830. aastate teises pooles, pärast edutuid karjääripüüdlusi eri ametites, pühendus ta õpingutele ja kirjutamisele. 1840. aastal ilmus Proudhoni esimene suurteos "Mis on omand?" ("Qu'est-ce que la propriété? Recherche sur le principe du droit et du gouvernement"), kus ta deklareeris end anarhistiks.

1842. aastal sattus ta oma teosega "Hoiatus omanikele" kohtu alla, kuid lasti vabaks, sest vandekohus nentis, et ei mõista tema argumente piisavalt täpselt. Proudhoni 1846. aasta teos "Vaesuse filosoofia" tingis noorelt Karl Marxilt kibedat kriitikat raamatus "Filosoofia vaesus", mis tõi esile tänini püsiva lõhe autoritaarsete ja libertaarsete sotsialistide vahel.

Riigitöö ja pagendus

Kümnendi jooksul kogus Proudhon kuulsust novaatorliku mõtlejana. 1848. aasta revolutsioonide järel kritiseeris ta ajutist valitsust, mis seadis esikohale poliitilised reformid, samas kui ta ise pidas peamiseks sotsiaalseid ja majanduslikke reforme. Prantsusmaa Teise Vabariigi ajal (1848–1852) avaldus tema mõjukus peamiselt ajakirjanduses ägeda kriitika kaudu.

Teise Vabariigi alguses kandideeris ta ka põhiseaduslikku assambleesse ja osutus teisel katsel valituks, kuid ei omanud riigiametis suurt mõju ja jätkas samal ajal avalikku kriitikat. Samuti üritas ta luua uut laadi rahvapanka, mis pidi tuginema vastastikusele krediidile ja töötšekkidele, kuid seegi ettevõtmine ei osutunud edukaks.

Võimudele pinnuks silmas Proudhon arreteeriti president Louis-Napoléon Bonaparte’i solvamise eest ning vangistati aastateks 1849–1852. Poliitvangi olukord oli võrdlemisi leebe ja tal õnnestus vanglaperioodil nii kirjutamist jätkata kui ka perekond luua. Vabanemise järel hoiti teda aga range riikliku järelevalve all ning 1858. aastal mõisteti ta uuesti kolmeks aastaks vangi uue raamatu "Õiglusest revolutsioonis ja kirikus" eest. Proudhon põgenes riigist ja elas pagenduses Belgias kuni 1862. aastani.

Amnestia järel naasis ta Prantsusmaale ning jätkas sotsiaalse kriitika kirjatööga elu lõpuni. Ta suri 19. jaanuaril 1865 Passy linnas ning maeti Pariisi.

Anarhismi sümbol, mida seostatakse Proudhoni maksiimiga "anarhia on kord".

Filosoofia ja mutualism

Proudhoni esimene suurteos "Mis on omand?" (1840) pälvis teiste seas Karl Marxi tähelepanu. Nad pidasid kirjavahetust, kohtusid Pariisis ja mõjutasid teineteist, kuid peagi ilmnesid nende vaadetes põhimõttelised ja ületamatud erimeelsused. Nende vastuolu oli üheks allikaks marksistide ja anarhistide vahelisele lõhele, mis pingestus Esimeses Internatsionaalis ja eristab sotsialistlikke mõttesuundi tänapäevani.

Erinevalt Marxist ei pooldanud Proudhon võimupoliitikat. Tema nägemus töölisklassi revolutsioonist ei seisnenud vägivaldses võimupöördes, vaid ühiskonna muutmises rahumeelsel moel. Ta oponeeris nii militarismile kui ka tsentraliseerimisele.

Mutualism on Proudhoni versioon anarhismist, mille põhirõhk asetub majanduslikele uuendustele. Tema filosoofia üheks nurgakiviks oli tööpanusega vastavuses olev tasu, mis ühes krediidipanga ja töölisorganisatsioonidega pidanuks andma kontrolli majandussuhete üle töölisklassi kätte.

Proudhon soovis eemaldada süsteemist liigkasuvõtmise läbi laenude, investeeringu ja rendi. Tema kavandatud rahvapank oleks jaganud krediiti minimaalsete intressidega, mis katnuks vaid panga administreerimise kulud. Ta lootis selle rajamist finantseerida tulumaksu kehtestamisega omanikele ja aktsionäridele, kuid ei suutnud eelnõud parlamendis läbi suruda.

Mutualismi pooldajaid leidub tänapäevalgi. Vastastikuse krediidi põhimõttel töötavad modernsetest valuutasüsteemidest näiteks LETS ja Ripple.

Vastuolud – rassism ja seksism

Proudhoni pärandit varjutavad dokumenteeritud rassistlikud ja seksistlikud seisukohad, mis ei tohiks tema libertaarsete ja egalitaarsete vaadetega kokku kuuluda.

Tema isiklikud märkmed sisaldavad räigeid antisemitistlikke ülestähendusi. 1847. aastal kavandas Proudhon oma päevikus artiklit, mis nõuaks juutide väljasaatmist Prantsusmaalt, ja kirjutas muuhulgas: "Juut on inimsoo vaenlane. See rass tuleb saata tagasi Aasiasse või hävitada see läbi tule või ühtesulatamise."

Rassismiilmingud on siiski harvad ja impulsiivsed ega mängi Proudhoni poliitfilosoofias rolli. Ta ise on kirjutanud revolutsioonist nii: "Poliitilises mõttes ei jää enam rahvust ega isamaad: need jäävad kõigest sünnikohtadeks. Iga mees olenemata rassist või nahavärvist on universumi elanik, kodakondsus on igal pool omandatud õigus."

Küll aga oli Proudhon vaieldamatult seksistlik, omades naise rollist ühiskonnas ja perekonnas äärmuslikult patriarhaalseid vaateid. Kunstiajaloolane Linda Nochlin on leidnud, et Proudhoni "La Pornocratie ou les femmes dans les temps modernes" on üks kõigi aegade järjekindlamaid ja paranoilisemaid feminismivastaseid traktaate.

Nende vastuolude kaasmõjul on Proudhoni võrdlemisi vähe võõrkeeltesse tõlgitud. Eesti keeles tema teoseid ei ole.