Mürgiaparaat
Mürgiaparaat on osade tänapäevaste imetajate ja soomuseliste elundisüsteem. Soomuselistel paikneb see harilikult peapiirkonnas.
Mürgiaparaadi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Soomuselistel
[muuda | muuda lähteteksti]Madudel
[muuda | muuda lähteteksti]Madudel paikneb mürgiaparaat harilikult peapiirkonnas. Selle osad paiknevad silmade taga, ülalõualuu peal ja suus,[1][2] v.a sugukonda Atractaspididae liigitatud maod, neil võivad näärmed kulgeda piki keha külgesid.
Mürgiaparaat on rästiklastel, mürknastiklastel, merimadulastel, pinnaserästiklastel, lõgismadulastel, kobradel, alamsugukonda Aparallactinae liigitatud madudel jt.[3]
Mürgiaparaadi tekkimise ülesanne pole päris selge, teadlaste arvates on see vastavate lihaste survele allutatud süsteem seotud suure saagi neelamisega tervikuna ning eelseedimisega ja asjaoluga, et madudel tuleb ellujäämiseks saakloom liikumatuks muuta (võimalikult kiirelt surmata).[1] Nii näiteks sooritavad lõgismadulased (prk lõgismadu) ründe 0,2 ± 0,1 sekundiga ja sülg väljutatakse tõenäoliselt 0,5 ± 0,2 sekundiga.[4]
Samuti pole selge mürginäärme nõristusmehhanism, kuid oletatakse, et see ei allu neuroloogilistele mehhanismidele. Katsed madudega on näidanud, et ka siis, kui neil lõigata läbi nääret varustavad närvid, töötab mürgiaparaat edasi.
Lisaks kasutavad maod mürgiaparaati ka enesekaitsel röövloomade ja vaenlaste vastu. Lähikokkupuutel inimestega laseb madu tõenäoliselt käiku osa mürgiaparaadist, olenevalt maoliigist 5–70% maohammustuse saanud patsientidest maohammustuse mürgistust ei esine ja arvatakse, et madu ei tühjendanud mürginääret, st ei eritanud sülge.[5]
Arenenud mürgiaparaadi olemasolu ei ole mitte alati mürkmao tunnuseks. Nii on Trimesuri perekonda liigitatud madudel võimsam mürgiaparaat kui surmavalt mürgistel Naga-madudel (tänapäeval Naja), kuid surmav on nende hammustus üksnes väikestele saakloomadele.[6] Sarnaselt on mao Thamnophis elegans Duvernoy näärmete eritis toksilisuse poolest võrreldav mõnede rästiklaste omadega, kuid selle vahega, et need maod neid oma elu jooksul ei kasuta.
Mürgiaparaati ei ole tuvastatud 60–70% Colubridae sugukonda liigitatud madudel, neil on paariline Duvernoy nääre. Mürgiaparaati ei ole arvatavasti ka kägistajamadudel.
Mürgiaparaadi kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Mürgiaparaat koosneb:
- paarilisest välissekretoorsest mürginäärmest (Duvernoy näärme fülogeneetiline derivatiiv);
- lisa mürginäärmetest;
- modifitseeritud hammastest (ka kihvadest): eesmürgihambad, tagamürgihambad;
- lihastest
- mürgi- ja lisamürgijuhadest
- mürgikanalist.
Mürgihambad
[muuda | muuda lähteteksti]Maoliste klassifikatsioonil kasutatakse mõnikord ka liigitust rühmadesse hammaste kuju ja paiknemise järgi:
- aglypha – hambad on üksteisest vähe eristunud;
- tagamürgihambad (Ophistoglypha) – paiknevad ülalõualuu tagaosas ja on varustatud vaoga;
- eesmürgihambad (Proteroglypha ja Solenoglypha) – paiknevad ülalõualuul seesmine kanaliga (seest õõnsad) mürgihambad. Eesmürgihambad on rästiklastel, kobradel ja kilplõugmadudel.
Merimadulaste (Hydrophiinae) mürgiaparaati on vähe uuritud.
Mürgiaparaadi kirjeldus on toodud inimeste mürgistamisvõime vaatepunktist, anatoomilised struktuurid kannavad osadel autoritel teistsuguseid nimetusi, nii on teada, et madude sülg komplekteeritakse oimu-süljenäärmetes.
Lisaks anatoomilistele struktuuridele loetakse mürgiaparaadi hulka ka toksiinina toimiv sülg (valgud) – maomürk ja selle väljutamisega seotud käitumuslikud kohastumused.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Loomade elu 5:246.
- ↑ D. A. Warrell, Timothy M. Cox, John D. Firth, Oxford Textbook of Medicine, Volume 1, lk 927, Veebiversioon (vaadatud 19.04.2014) (inglise keeles)
- ↑ Scott A. Weinstein, Tamara L. Smith, ja Kenneth V Kardong, 3 Reptile Venom Glands Form, Function, and Future, lk 66, Handbook of Venoms and Toxins of Reptiles, Veebiversioon (vaadatud 19.04.2014) (inglise keeles)
- ↑ Rulon W. Clark, Sean Tangco, Matthew A. Barbour, Field video recordings reveal factors influencing predatory strike success of free-ranging rattlesnakes (Crotalus spp.), lk 187, Animal Behaviour, Veebis alates 27. mai 2012, Veebiversioon (vaadatud 19.04.2014) (inglise keeles)
- ↑ J.G.G. Ledingham, David A. Warrell, Sir David Weatherall, "Concise Oxford Textbook of Medicine", lk 1890, 2000, ISBN 0 19 262870 4, Oxford University Press.
- ↑ Edward Nicholson, Indian Snakes,An elementary Treatise on ophiology with a descriptive catalogue of the snakes found in India and the adjoining countries, 2nd ed, Higginbotham and Co., lk 144, 1874, Veebiversioon (vaadatud 14.10.2013) (inglise keeles)
- ↑ Scott A. Weinstein, Tamara L. Smith, ja Kenneth V Kardong, 3 Reptile Venom Glands Form, Function, and Future, lk 71, Handbook of Venoms and Toxins of Reptiles, Veebiversioon (vaadatud 19.04.2014) (inglise keeles)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kenneth V. Kardong, THE EVOLUTION OF THE VENOM APPARATUS IN SNAKES FROM COLUBRIDS TO VIPERIDS & ELAPIDS, Mem. Inst. Butantan, 46: 106-118, 1982, Veebiversioon (vaadatud 13.10.2013) (inglise keeles)
- Ivo M. B. Francischetti, Van My-Pham, Jim Harrison, Mark K. Garfield,ja José M. C. Ribeiroa, Bitis gabonica (Gaboon viper) snake venom gland: toward a catalog for the full- length transcripts (cDNA) and proteins, PMC Jul 21, 2010., Gene. Aug 4, 2004; 337: 55–69., doi: 10.1016/j.gene.2004.03.024, Veebiversioon (vaadatud 19.04.2014) (inglise keeles)
- C Paulchamy,Pharmacological perspectives of snake venoms from Viperidae family, © 2013 Internet Scientific Publications, LLC., veebiversioon (vaadatud 13.05.2014) (inglise keeles)