Mine sisu juurde

Guantánamo lahe vangilaager

Allikas: Vikipeedia
5. laagri värav

Guantánamo lahe vangilaager, mida mõnikord nimetatakse Gitmoks [ɡɪtmoʊ], on Ameerika Ühendriikide kinnine, range režiimiga kinnipidamisasutus. Vangla on osa Guantánamo lahe mereväebaasist, mis asub Kuuba kaguosas Guantánamo lahe rannikul. USA sõjavägi kasutab vangilaagrit Afganistanis, Iraagis ja teistes sõjapiirkondades vangistatud moslemitest võitlejate ja terrorismis kahtlustatavate kinnipidamiseks.[1]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Guantánamo lahes asuv Ameerika Ühendriikide mereväebaas loodi 1898. aastal, mil USA saavutas Hispaania-Ameerika sõjas kontrolli Kuuba üle. Viis aastat hiljem ehk 1903. aastal sõlmisid USA ja Kuuba valitsused kõnealuse territooriumi rendilepingu, mille tingimuste järgi kehtib see leping igavesti. 20. sajandi lõpus oli baas kasutusel Haiti ja Kuuba põgenike kinnipidamiskeskusena, kuid 1993. aastal kuulutas USA ringkonnakohtu kohtunik selle põhiseadusega vastuolus olevaks ning keskus suleti.[2]

Tänapäeval avalikkusele tuntud vangilaager asutati 2002. aasta alguses, kui Ameerika Ühendriikide president George W. Bush kinnipidamisasutuse uuesti avas. See toimus Bushi terrorismivastase sõja algatuse raames, mis oli tingitud 2001. aasta terrorirünnakutest. Vangilaager oli mõeldud kõige ohtlikumate kurjategijate, peamiselt sõjakurjategijate ning terroristide jaoks Afganistanist, Iraagist ning Pakistanist.[3] See laager pidi algselt olema nii-öelda väljaspool seadusi asuv saar, kus terrorismis kahtlustatavaid võib kohtuprotsesse korraldamata kinni pidada. Ka ülekuulamistele ei seatud mingisuguseid piiranguid ja tunnistuste kätte saamiseks oli lubatud kasutada igasuguseid meetmeid, kaasa arvatud vägivalda.[4]

Rajatised

[muuda | muuda lähteteksti]

Guantánamo vangilaagri esimene rajatis, Camp X-Ray, pandi püsti 2002. aasta jaanuaris kõigest kolme päevaga. See oli mõeldud ajutiseks kasutamiseks, kuni valmib korralikum ehitis. Seetõttu hoiti kinnipeetavaid põhimõtteliselt lageda taeva all ja puudus korralik tualeti kasutamise võimalus. Veebruaris alustati Camp Delta ehitamist, mis sai valmis kõigest paari kuuga ning avati sama aasta aprillis. Camp Delta koosneb kuuest laagrist: Camp I, II III, IV, Echo ja Iguana. Esimesed neli laagrit jagati veel omaette tsoonideks. Siiski polnud veel tegemist täiesti alalise laagriga, sest see oli ehitatud kiirustades.[5]

Camp Echo oli esialgu isolatsiooniplokk, kus kinnipeetavaid hoiti üksikkambrites, mis olid niisuguse paigutusega, et kambri ühes otsas magati ning teisest otsast pääses välja ülekuulamisele. Camp Iguana oli alguses kasutusel selleks, et majutada kolme vangi, kes olid nooremad kui 16-aastased, kuid varsti see laager suleti, sest alaealised lennutati tagasi kodumaale. Mõned aastad hiljem avati aga Camp Iguana uuesti, sest sinna paigutati mõned vangid, keda ei mõistetud sõjalistesse rühmitustesse kuulumises süüdi. Esimesed alalised rajatised olid 2004. aastal avatud maksimaalse turvalisusega laager number 5 ja algselt keskmise turvatasemega projekteeritud laager number 6, mis muudeti ehituse käigus maksimaalse turvalisusega laagriks ning avati 2006. aasta novembris.[5]

2008. aastal tuli päevavalgele, et Guantánamo vangilaagris on veel üks laager, mida nimetatakse Camp 7-ks. Tegemist on kõige turvatuma laagriga, mis asub mereväebaasis teistest rajatistest eraldi salastatud asukohas. See on kasutusel kõrge turvariskiga vangide majutamiseks, kelle on CIA kinni pidanud.[6]

Vangid

[muuda | muuda lähteteksti]

Guantánamo lahe vangilaagrisse on alates 2002. aastast toodud pisut üle 780 mehe. Nendest 40 viibivad siiamaani vangistuses, kuid ainult üks isik on reaalselt süüdi mõistetud.[7] Kõigist Guantánamo kinnipeetavatest 29% on olnud afgaanid. Neile järgnevad saudiaraablased – 17%, jeemenlased – 15%, pakistanlased – 9% ja alžeerlased – 3%. Kokku on kinnipeetavaid olnud 50 rahvusest.[8]

President Bushi administratsiooni sõnul tabati enamik vangidest USA sõdurite poolt Afganistanis võitlemise käigus. Hilisemad aruanded on aga näidanud, et üle 80 protsendi vangidest andsid ameeriklastele üle afgaanid ja pakistanlased, saades vastutasuks pearaha.[9]

Aastate jooksul on enamik vange Guantánamost pääsenud. Kõige laiaulatuslikum vangide vabastamine toimus president Bushi võimuloleku ajal, kui vabadusse pääses umbes 540 kinnipeetavat. Barack Obama andis korralduse vabastada 201 meest, kellest 3 olid surnud vangistuses. President Donald Trump on aga andnud loa ainult ühe kinnipeetava vabastamiseks.[7]

Kõige noorem kinnipeetav on 2020. aasta seisuga 35-aastane Jeemenist pärit Hassan bin Attash ja kõige vanem on 73-aastane Pakistani päritolu Saifullah Paracha. Kumbagi meest pole sõjakohtus kunagi üheski kuriteos süüdistatud, kuid suure tõenäosusega on nad eluaegsed vangid.[7]

Inimõiguste rikkumine vangilaagris

[muuda | muuda lähteteksti]

Rohkelt inimõiguste rikkumisi on toime pandud ülekuulamiste käigus, mida viidi läbi viisil, mis on vastuolus rahvusvaheliste normidega. Isegi pärast seda, kui ebaõige käitumine oli avalikuks tulnud, jätkusid taolised ülekuulamised veel pikka aega. Niisugused ülekuulamised on hukka mõistnud mitmed inimõiguste organisatsioonid, mille hulka kuulub näiteks ka ÜRO.

Vangilaagris on rakendatud mitmesuguseid piinamisvõtteid ja ülekuulamistaktikaid. Lisaks peksmisele on kasutusel erinevad stressiasendid (vangide sundimine põlvili või kõhuli), vangi pikka aega teistest isoleerimine, ligi ööpäev kestvad ülekuulamised, sunniviisilised raseerimised või koertega ähvardamine, et kinnipeetavaid hirmutada.[10]

Lisaks piinamisele on vange ülekuulamise ajal ka alandatud. Näiteks on toimunud moslemitest vangide suhtes solvavad ja seksuaalse alatooniga ülekuulamised, kus naissoost ülekuulaja kannab ainult aluspesu, hõõrub ennast samal ajal vangi vastu või määrib ülekuulatava kokku võltsverega, väites, et tal on menstruatsioon.[11]

See kõik on mõjutanud kinnipeetavate psüühikat ja füüsilist tervist väga tõsiselt ning 18 aasta jooksul on jätnud vanglamüüride vahele oma elu üheksa meest, kellest seitse sooritasid enesetapu, üks isik suri vähki ning üks sai pärast treeningut südamerikke.[7]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Nolen, Jeannette L. Guantánamo Bay detention camp. Vaadatud 21.10.2020.
  2. ↑ Guantanamo Bay's Peculiar History (2006). Vaadatud 24.10.2020.
  3. ↑ Bristol, Mia. (2020). The History of Guantánamo Bay. Vaadatud 24.10.2020.
  4. ↑ Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu ülevaade Guantánamo lahe vangilaagrist. Vaadatud 24.10.2020.
  5. ↑ 5,0 5,1 Smith, C. Stafford. (2008). Bad men: Guantanamo Bay and the secret prisons. London: Phoenix, lk 300. Vaadatud 24.10.2020.
  6. ↑ Selsky, Andrew O. (2008). AP Confirms Secret Camp Inside Gitmo. Vaadatud 24.10.2020.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Rosenberg, Carol. (Miami Herald, October 25, 2018). Guantánamo By the Numbers. Vaadatud 25.10.2020.
  8. ↑ Deutschmann, Emanuel. (2014). Between Collaboration and Disobedience: The Behavior of the Guantánamo Detainees and its Consequences. Vaadatud 25.10.2020.
  9. ↑ Horton, Scott. (HuffPost, December 7, 2009). Law School Study Finds Evidence Of Cover-Up After Three Alleged Suicides At Guantanamo in 2006. Vaadatud 25.10.2020.
  10. ↑ Pearlman, Samantha. (2015). Human Rights Violations at Guantánamo Bay: How the United States Has Avoided Enforcement of International Norms. 38 SEATTLE U. L. REV. 1109, lk 1124. Vaadatud 26.10.2020.
  11. ↑ Harris, Paul. (The Guardian, May 8, 2005). Soldier lifts lid on Camp Delta: For the first time, an army insider blows the whistle on human rights abuses at Guantánamo. London: Observer-Guardian U.K. Vaadatud 26.10.2020

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Guantánamo_lahe_vangilaager&oldid=6722335"