Thales

See artikkel räägib Vana-Kreeka mõtlejast; Prantsuse ettevõtte kohta vaata artiklit Thales Group

---

Thales
Sünniaeg	ca. 625 BC Mileetos
Surmaaeg	540ndad BC (0-aastaselt)
Amet	filosoof

Thales Mileetosest (Θαλῆς ὁ Μιλήσιος, Thalēs ho Milēsios; 624 eKr – 546 eKr) oli Sokratese-eelne vanakreeka mõtleja ehk presokraatik ja üks seitsmest targast.

Teda peetakse maailma esimeseks filosoofiks ja ka esimeseks teadlaseks. Aristotelese arvates oli Thales loodusfilosoofia rajaja.

Thalest huvitasid ajalugu, loodusteadus, matemaatika, tehnika, geograafia ning tal oli sügav mõju hilisematele vanakreeka mõtlejatele. Teda peetakse Joonia filosoofiakoolkonna rajajaks. Ta esitas teooriaid mitmete loodusnähtuste seletamiseks.

Thalese arvates oli ürgalge ehk algaine (ἀρχή, archē) vesi, mis on kõige algus ja kõige olemus.

Thales püüdis esimesena seletada füüsilist maailma ja selle nähtusi mitte mütoloogiliselt, vaid ratsionaalselt, võtmata appi jumalaid.

Thales elas Mileetose linnas Joonias. Tõenäoliselt õppis ta noore mehena Egiptuses. Peaaegu kindlasti oli ta tuttav vanaegiptuse mütoloogiaga, astronoomia ja matemaatikaga. Just tutvus võõra kultuuriga võis panna teda distantseeruma mütoloogiast.

Thales oli ka tuntud astronoom. Herodotos kirjutas, et Thales ennustas ette päikesevarjutuse, mis leidis aset 28. mail 585 eKr, kuningas Alyattes II ajal. Ta andis hulga seletusi astronoomilistele nähtustele, mida varem oli seletatud jumaluste abil. Seda loetakse Kreeka astronoomia alguseks.

Thales oli antiikajal suure au sees. Diogenes Laertios tsiteerib väidetavat Anaximenese kirja Pythagorasele, milles soovitatakse alustada iga juttu viitega Thalesele.

Thales kui riigimees

Thalest ei peetud eeskätt filosoofiks. Aastal 582 eKr, arhont Damasiase ajal (582/581 eKr), olevat ta Diogenes Laertiose (I, 22) järgi kuulutatud seitsmest targast esimeseks, tegelikult tegi seda arvatavasti Delfi oraakel tänuks päikesevarjutuse ennustamise eest. Seitsme targa hulka laiemalt arvati ta nähtavasti oma poliitilise tegevuse pärast. See on seda tõenäolisem, et Thales oli tõenäoliselt seotud Apolloni kultusega. Diogenese väide põhineb nähtavasti Delfi kolmjalalool (Diog. Laert. I, 27–33), sest Damasiase arhondiaeg langeb kokku püütiamängude taastamisega. See, et Thales paigutati seitsme targa seas esikohale, ning Herodotose (I, 75; 170) ja Diogenese (I, 25) tunnistused tõestavad, et ta sai kuulsaks oma praktilise arukuse ja riigimehetarkuse poolest. Thales oli Joonia patrioot. Ta soovitas tungivalt Joonia polistel ühineda ohu palge ees algul Lüüdia, seejärel Pärsia vastu. Filosoofi nõuandeid kuulda ei võetud.

Herodotos (11 A 4 DK = Historia I 170.3): [Pärast Joonia vallutamist Kyros II poolt 547/546 eKr andis Bias joonlastele nõu ümber asuda Sardiiniasse ja rajada seal ühtne Joonia riik]... „Aga juba enne Joonia hävingut oli kasulik ettepanek, mille [kaheteistkümne Joonia polise probuulide kokkutulekul Panioonionil] tegi Thales, mileetoslane, kelle perekond tuli algselt Foiniikiast; ta veenis joonlasi pidama ühtainust buleuteerioni [riiginõukogu istungitekoda], ja see buleuteerion pidi olema Teoses, sest Teos on Joonia keskkoht, ning et teised üksteist polist peaksid olema endiselt asustatud, kuid neid tuleks õiguslikult käsitleda deemidena.”

Lüüdia ja Pärsia sõjas (Kroisos alustas sõda Kyrosega 546 eKr) mõistis Thales, et Pärsia on ohtlikum vaenlane kui Lüüdia, ning aitas Lüüdiat insenerina: Herodotos (11 A 6 DK = Historia I 75.4–5): „Kui aga Kroisos jõudis Halyse jõe juurde, siis pärast seda, nagu ma arvan, tõi ta oma sõjaväe üle olemasolevate sildade kaudu; kuid enamiku kreeklaste teada tõi talle sõjaväe üle Thales Mileetosest. Sest räägitakse, et Kroisos oli nõutu, kuidas tema sõjavägi jõest üle saab, sest praegusi sildu tol ajal veel ei olnud, ja et Thales, kes oli laagris, pani tema heaks jõe, mis voolas sõjaväest vasakul, voolama ka paremal, ja ta tegi seda järgmisel viisil. Alustades laagrist ülesjõge, kaevas ta sügava kanali, mis jooksis laagrikoha selja tagant poolkuukujuliselt läbi, nii et vesi voolas algsest voolusängist kõrvale kanalist alla ning suubus pärast laagrit tagasi algsesse voolusängi. Niipea kui jõgi jagunes, muutus ta mõlemas osas ületatavaks. Mõned ütlevad koguni, et vana voolusäng jäi täiesti kuivaks. Aga seda ma ei pea võimalikuks: kuidas nad siis tagasiteel üle said?” See teade on küsitav.

Päikesevarjutuse ennustamine

Thales olevat ette ennustanud päikesevarjutust, mis Herodotose järgi (Historia, I, 74) leidis aset lüüdlaste ja meedlaste vahelise sõja lõpul (selles sõjas löödi meedlased tagasi): Herodotos (11 A 5 DK=Historia I 74): „Sõda nende vahel kulges vahelduva eduga, kui kuuendal aastal toimus lahing. Ja juhtus nii, et pärast võitluse algust muutus päev järsku ööks. Seda päeva kadumist oli joonlastele ette ennustanud Thales Mileetosest, kes oli tähtajaks määranud sama aasta, kui see toimuski.”

„διαφέρουσι δέ σφι ἐπὶ ἴσης τὸν πόλεμον τῷ ἕκτῳ ἔτεϊ συμβολῆς γενομένης συνήνεικε ὥστε, τῆς μάχης συνεστεώσης, τὴν ἡμέρην ἐξαπίνης νύκτα γενέσθαι. Τὴν δὲ μεταλλαγὴν ταύτην τῆς ἡμέρης Θαλῆς ὁ Μιλήσιος τοῖσι Ἴωσι προηγόρευσε ἔσεσθαι, οὖρον προθέμενος ἐνιαυτὸν τοῦτον ἐν τῷ δὴ καὶ ἐγένετο ἡ μεταβολή.”

See varjutus ajendas Lüüdia kuninga Alyattese ja Meedia kuninga Kyaxarese rahu tegema (Herodotos I, 74).

Väike-Aasias tõenäoliselt nähtav päikesevarjutus toimus 28. mail 585 eKr. See on esimene ajalooline sündmus, mida saab kuupäevaliselt dateerida. Herakleitos, Thalese noorem kaasaegne, teab teda vaid astronoomina, kes sai kuulsaks päikesevarjutuse ennustamisega. Tänapäeva teadlased oletavad, et Thales oli midagi õppinud Babüloonia astronoomiast. Kuid nagu babüloonlased ja egiptlasedki, ei mõistnud Thales, mis taevas varjutuste ajal tegelikult toimub. Thales lihtsalt toetus sellele perioodilisusele, mille päikesevarjutustes olid leidnud Akadi, Sumeri ja Egiptuse preestrid. Üldiselt peetakse kaheldavaks, kas Thales sai tegelikult varjutust ennustada. Ta ei saanud seda teha oma matemaatilis-astronoomiliste teadmiste alusel, kui ta arvas, et Maa ujub vee peal nagu puutükk. Isegi kui Thales tõesti teadis päikesevarjutuse õiget põhjust, ei saanud ta oma napi matemaatika abil seda välja arvutada. Pigem tutvus ta Egiptuse-reisil babüloonia Sarose-perioodiga 18 aastat 11 päeva, ning arvutas uue varjutuse kuupäeva lähtudes Egiptuses 18. mail 603 eKr vaadeldud varjutusest. Probleem on see, et varjutused ei esine tavaliselt samas kohas, seetõttu kaheldakse babüloonlaste vastavates teadmistes. Thalesel pidi ennustusega õnne olema. Tsüklite meetod võimaldas varjutust ennustada kindlas kohas tõenäosusega 1/6. Thalese ennustus on igatahes terves antiikmaailmas väga hästi tõendatud.

Theon Smyrnast (Platoni lugemisel kasulikest matemaatilistest teadmistest, c. 198, 14 Hiller=11 A 17 DK): „Eudemos teatab „Astronoomia ajaloos”, et Eponides avastas esimesena sodiaagi kalde ja suure aasta tsükli, Thales aga päikesevarjutuse ja selle, et tema periood, mis käib päikeseseisakute juurde, ei ole alati võrdne.”

Filosoofide arvamused (11 A 17a DK=II, 24, 1): „Thales ütles esimesena, et päikesevarjutus toimub, kui kuu, mis on oma loomult maine, läheb päikese alt läbi mööda püstjoont, kusjuures nähtav on see siis, kui vaatleja asub peegelduse positsioonis (ühel sirgel) ketta suhtes.”

„Θαλῆς πρῶτος ἔφη ἐκλείπειν τὸν ἥλιον τῆς σελήνης αὐτὸν ὑποτρεχούσης κατὰ κάθετον, οὔσης φύσει γεώδους· βλέπεσθαι δὲ τοῦτο κατοπτρικῶς ὑποτιθεμένῳ τῷ δίσκῳ.”

Päikesevarjutuse õiget seletust peetakse Thalese puhul ebausutavaks, sest muidu ei oleks tema järelkäija Anaximandros veel kord püstitanud vale teooria. Siiski on teisigi näiteid, kuidas õiget teooriat selle revolutsioonilise iseloomu tõttu algul ei tunnistata.

Aristarchos Samoselt: „Thales ütles, et päikesevarjutus on siis, kui teda katab kuu, järeldades seda selle päeva järgi, millal tavaliselt on varjutused. Seda päeva nimetavad ühed triakaadiks (kolmekümnendaks), teised neomeeniaks (kuu loomiseks).”

Päritolu

Thales oli Mileetose kodanik, Examyese ja Kleobuline poeg, kes pärines Boiootia kadmeialastest. Herodotos ütleb, et Thales oli foiniikia päritolu, ja hilisemad autorid seletasid seda nii, et ta kuulus suursugusesse perekonda, mis pärines Kadmosest ja Agenorist. Oli ka pärimus, et Thales oli foiniiklane, kes oli saanud Mileetose kodanikuks. Herodotos oletab foiniikia päritolu tõenäoliselt seetõttu, et Thales olevat kasutusele võtnud Foiniikiast pärit uuendusi meresõidus. Isa nimi ei ole semiidi nimi, vaid viitab pigem kaaria päritolule. Kaarlased olid joonlaste poolt peaaegu täielikult assimileeritud. Monumentidel leiame kreeka ja kaaria nimesid vaheldumas samas perekonnas, kuna aga nimi Thales on muidu tuntud kreeta nimena. Nähtavasti oli Thales puhtalt mileetose päritolu, kuigi tõenäoliselt osaliselt kaaria verd.

Elu dateering

Apollodoros peab Diogenes Laertiose järgi (I, 38) Thalese sünniaastaks 35. olümpiaadi 1. aastat (640/39 eKr), tegelikult siiski alles Ol. 39,1 (624/3 eKr). Ta lähtub sellest, et Thalese akmē oli Ol. 48, 4 (585/4 eKr; Plinius Vanema järgi päikesevarjutus ja Meedia-Lüüdia rahu). See ei klapi päris täpselt, sest varjutus pidi aset leidma üks aasta varem. Surma-aasta on Ol. 58,3 (546/5 eKr; Thales olevat surnud 78-aastasena veidi enne Lüüdia pealinna Sardeise langemist pärslaste kätte).

Egiptuses

Egiptuse geomeetria toomine Hellasesse omistatakse Thalesele. Proklos (Kommentaar Eukleidesele 65.3–11=Eudemos, Geomeetria ajalugu, fr. 133 Wehrli=11 A 11 DK): „Nagu foiniiklastel pandi arvude täpsele teadmisele alus tänu kaubandusele ja tehingutele, nii ka egiptlastel leiutati geomeetria nimetatud põhjusel. Külastanud Egiptust, tõi Thales esimest korda selle teaduse Hellasesse; palju ta avastas ise, paljude teiste teadmiste printsiibid aga osutas ta kätte neile, kes tulid pärast teda; üht uuris ta üldisel kujul, teist meelelisemal.”

„ὥσπερ οὖν παρὰ τοῖς Φοίνιξιν διὰ τὰς ἐμπορίας καὶ τὰ συναλλάγματα τὴν ἀρχὴν ἔλαβεν ἡ τῶν ἀριθμῶν ἀκριβὴς γνῶσις, οὕτω δὴ καὶ παρ' Αἰγυπτίοις ἡ γεωμετρία διὰ τὴν εἰρημένην αἰτίαν εὕρηται. Θαλῆς δὲ πρῶτον εἰς Αἴγυπτον ἐλθὼν μετήγαγεν εἰς τὴν Ἑλλάδα τὴν θεωρίαν ταύτην καὶ πολλὰ μὲν αὐτὸς εὗρεν, πολλῶν δὲ τὰς ἀρχὰς τοῖς μέτ' αὐτὸν ὑφηγήσατο, τοῖς μὲν καθολικώτερον ἐπιβάλλων, τοῖς δὲ αἰσθητικώτερον.”

On tõenäoline, et ta tõesti külastas Egiptust, sest tal oli Niiluse üleujutuste teooria.

Herodotos (II, 20=11 A 16 DK; kreeklased, „kes tahtsid tarkusega silma paista”, andsid kolm seletust Niiluse üleujutustele, millest kaks väärivad vaevalt mainimist): „Esimene kahest kõlab, et jõe üleujutustes on süüdi (aitioi) eteesiatuuled passaattuuled], mis ei lase Niilusel merre voolata.”

„Τῶν ἡ ἑτέρη μὲν λέγει τοὺς ἐτησίας ἀνέμους εἶναι αἰτίους πληθύειν τὸν ποταμόν, κωλύοντας ἐς θάλασσαν ἐκρέειν τὸν Νεῖλον.”

Herodotos toob ära kolm seletust faktile, et Niilus ainukese jõena tõuseb suvel ja langeb talvel, kuid ei maini nende autoreid. Kuid Filosoofide arvamused ja paljud hilisemad autorid omistavad esimese seletuse Thalesele. See on võetud Aristotelesele omistatavast raamatust Niiluse üleujutusest, mida tundsid kreeka kommentaatorid, kuid mis on säilinud vaid ladinakeelse kokkuvõttena 13. sajandist. Seal omistatakse esimene Herodotose mainitud teooriatest Thalesele, teine Euthymenesele Massaliast ja kolmas Anaxagorasele. Need nimed on tõenäoliselt võetud Hekataioselt, ja see teeb tõenäoliseks, et Thales tõesti käis Egiptuses.

Thalese seletus on vale: tegelikult põhjustab Niiluse üleujutusi suurvesi lume sulamisest mägedes Niiluse lätete juures ning vihmadest jõe ülemjooksul. Küll aga tekivad sarnastel põhjustel (tuuled ei lase jõeveel merre voolata) Neeva üleujutused. Thalese seletusel on teaduslik iseloom. Võrreldagu seda seletust egiptuse teooriaga: selle järgi tõi üleujutused kuidagi Chnum, jumalik olend, kes nägi välja nagu pikkade sirgete sarvedega jäär.

Plutarchos (Isisest ja Osirisest, 10, 364 CD): „Egiptlased ütlevad, et päike ja kuu ei sõida üle taeva mitte vankritel, vaid laevadel, vihjates nende sündimisele niiskusest ja toitumisele niiskusest. Arvatakse, et ka Homeros peab vett kõikide asjade algeks ja „sünnitajaks” [Il. XIV, 201], nagu Thales, kes õppis egiptlastelt.”

Josephus Flavius (Apioni vastu, I, 2; 14): „Kõik tunnistavad üksmeelselt, et esimesed helleni filosoofid, kes mõtisklesid taevastest ja jumalikest asjadest, nagu näiteks Pherekydes Syroselt, Pythagoras ja Thales, olid egiptlaste ja kaldealaste õpilased ega kirjutanud palju, kusjuures neid teoseid peavad hellenid kõige muistsemateks ning usuvad vaevaga, et nad on tõesti nende kirjutatud.”

Geomeetria

On ka tõendeid, et Thales tegi geomeetrilisi avastusi. Proklos väidab, et Thales tõi Hellasesse Egiptusest geomeetria. Proklos kirjutas 5. sajandil pKr, kuid ta toetus Aristotelese õpilase Eudemose töödele. Teadlased on siiski tõrkunud Eudemose teateid usaldamast.

„Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõestas, et diameeter poolitab ringi.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 157.10–11)

„τὸ μὲν οὖν διχοτομεῖσθαι τὸν κύκλον ὑπὸ τῆς διαμέτρου πρῶτον Θαλῆν ἐκεῖνον ἀποδεῖξαί φασιν.”

„Me võlgneme vanale Thalesele paljud avastused ja eriti selle teoreemi; sest öeldakse, et ta oli esimene, kes tegi kindlaks ja väitis (formuleeris), et igal võrdhaarsel kolmnurgal on alusnurgad võrdsed, ja nimetas võrdseid (isas) nurki arhailises stiilis „sarnasteks” (homoias).” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 250.20–251.2)

„Τῷ μὲν οὖν <Θαλῇ> τῷ παλαιῷ πολλῶν τε ἄλλων εὑρέσεως ἕνεκα καὶ τοῦδε τοῦ θεωρήματος χάρις. λέγεται γὰρ δὴ πρῶτος ἐκεῖνος ἐπιστῆσαι καὶ εἰπεῖν, ὡς ἄρα παντὸς ἰσοσκελοῦς αἱ πρὸς τῇ βάσει γωνίαι ἴσαι εἰσίν, ἀρχαϊκώτερον δὲ τὰς ἴσας ὁμοίας προσειρηκέναι.”

„See teoreem tõestab, et kui kaks sirget lõikuvad, siis tippnurgad lõikepunkti juures on võrdsed – Eudemose järgi avastas selle esimesena Thales.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 299.1–4)

„Τοῦτο τοίνυν τὸ θεώρημα δείκνυσιν, ὅτι δύο εὐθειῶν ἀλλήλας τεμνουσῶν αἱ κατὰ κορυφὴν γωνίαι ἴσαι εἰσίν, εὑρημένον μὲν, ὡς φησὶν <Εὔδημος> ὑπὸ <Θαλοῦ> πρώτου.”

„Eudemos Geomeetria ajaloos omistab selle teoreemi [et kaks kolmnurka, mille üks külg ja kaks nurka on võrdsed, on võrdsed] Thalesele; sest ta ütleb, et ta pidi seda kasutama protseduuris, millega ta olevat määranud laevade kauguse merel.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 352.14–18)

„<Εὔδημος> δὲ ἐν ταῖς γεωμετρικαῖς ἱστορίαις εἰς <Θαλῆν> τοῦτο ἀνάγει τὸ θεώρημα. τὴν γὰρ τῶν ἐν θαλάττῃ πλοίων ἀπόστασιν δι' οὗ τρόπου φασὶν αὐτὸν δεικνύναι τούτῳ προσχρῆσθαί φησιν ἀναγκαῖον.”

See, et Thales mõõtis laevade kaugust merel, nagu ka püramiidi kõrgust, ei tähenda veel, et ta pidi nimetatud teoreemi teadma. Tegemist on Aahmesi seqt '​i-leidmise protseduuri rakendamisega. Kuid egiptlased ei kasutanud seda protseduuri niisuguste ülesannete lahendamiseks. Thalese puhul pidi olema tegemist kas analoogia või üldise meetodiga. See, et need teoreemid võivad pärineda Thaleselt, on vähem kaheldav, kui päris „Thalese teoreem” (Diog. Laert. I 24–25). Kuuendaks konkreetseks geomeetriliseks saavutuseks on paljukiidetud püramiidide kõrguse mõõtmine.

Thales joonistas ringi sisse täisnurkse kolmnurga. Babüloonia ja Egiptuse preestritele oli see teada, kuid Hellasele oli see avastuseks. Põhimõtteliselt uus seisnes selles, et juba Thales hakkas matemaatikat õpetama mitte ainult empiirilises, vaid ka abstraktses vormis. Van der Waerden arvab, et Eudemose tunnistustesse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning et nimelt Thales võttis babüloonlaste ja egiptlaste saavutustele tuginedes matemaatikas kasutusele tõestused, andes sellele teadusele loogilise struktuuri. Kaupmees Thales Mileetosest on teadusliku matemaatika tähtsaim eelkäija. Ta hakkas esimesena harrastama matemaatikat mitte ainult omamoodi toiduretseptide koguna, vaid süstemaatiliselt korrastatud teadusena, kuigi ta seda arusaama veel täielikult ei realiseerinud. Pole juhus, et kreeklased, erinevalt babüloonlastest ja egiptlastest, ei tegelnud matemaatikaga enam peamiselt praktilisest, vaid ka filosoofilisest huvist. Egiptuse ja Babüloonia matemaatika tegeleb vara jaotamisega, päranduste ja maksudega, ehitustehniliste arvutustega ja muu maisega. Lahendusmeetodid ei ole meetodid: nad seisnevad üksnes konkreetse ülesande konkreetses lahendamises; ei öelda isegi seda, et analoogsete ülesannete puhul võib toimida analoogselt. Muinasida matemaatika oli väga rikkalik. Oluline uuendus seisneb selles, et Thales esimesena formuleeris eeldusi ja väiteid, eelkõige aga selles, et ta otsis oma väidetele tõestusi. Ta püüdis rajada matemaatilistele väidetele vundamenti. Seejuures tugines ta siiski kaemusele, mille pärast teda peetakse üksnes matemaatikateaduse eelkäijaks. Teised uurijad arvavad, et Thalese tõestustel ei saanud olla loogilist iseloomu ning nad põhinesid peamiselt jooniste murdmisel ja üksteise peale asetamisel. Võimalikud tõestusmeetodid olid: a) (mõttelise!) üksteise peale asetamise meetod, millest lähtub kongruentsiaksioom, Eukleidese 7. aksioom („Mis üksteist katab, see on alati võrdne”); b) vastuolutõestus, mis reeglina omistatakse küll Parmenidesele, leidub aga varjatud kujul juba lastel, Homerosel ja kõigis keelelistes antiteesides. Et kreeklased joonistasid oma geomeetrilised kujundid liiva sisse, oli neil selge ettekujutus selle geomeetrilise kujundi ideaalsusest, mille puhul teoreemid pidid kehtima. Egiptlased ja babüloonlased ei olnud ideaalseid objekte kunagi tundnud; nende jaoks oli ristkülik põld, ring ratas või kaevuäär. Ilma idealisatsioonita aga ei saanud mõeldagi tõestusest – siin tuli teha otsustav samm.

On ka arvamus, et traditsioonilised jutustused Thalese ja Pythagorase avastustest on täiesti ebaajaloolised.

Iamblichos (Sissejuhatus Nikomachose Aritmeetikasse, 10.8 Pist.): „Thales defineeris arvu kui ühtede kogumi, järgides Egiptuse vaadet, aga Egiptuses ta tegeleski teadustega.”

Maavärinad

Maavärinat olevat Thales seletanud nii: tema arvates ujub Maa vee peal nagu laev, ta peab ka kõikuma nagu laev, kui kandevesi hakkab liikuma – ja see on siis maavärin.

Thales lähtus siin oma teesist, et maa ujub vee peal. „Filosoofide arvamuste” (III.15) järgi pidasid Thales ja Demokritos vett maavärinate põhjuseks. Seneca (Quastiones naturales III.14; 6.6) omistas Thalesele teooria, et maa väriseb siis, kui ta ookeanide kareduse tõttu kõigub.

Seletus on naiivne, kuid on siiski võrreldamatult ratsionaalsem kui traditsiooniline kreeka seletus, et Poseidon tõukab oma kolmpiid vastu kaljut. Thalese teooriad on kõik „nõidusest vabastavad”, „dedemoniseerivad”, ning just see teeb nad teaduse teerajajateks.

Muu teadustegevus

Thales oli tihedalt seotud Lähis-Ida kultuuriga. Hilisem antiiktraditsioon on üksmeelne selles, et Thales ammutas kõik oma esialgsed teaduslikud teadmised Babülooniast, Foiniikiast ja Egiptusest. Iamblichos ütleb, et oma tarkuse ammutas Thales Memphise ja Diospolise preestritelt. Aetiose järgi tegeles Thales filosoofiaga juba Egiptuses ning ta saabus Mileetosesse alles vana mehena. Thales on Joonia esimene matemaatik ja füüsik, antiiktraditsioonis esimene astronoom ja matemaatik. Thalesele omistatakse kalendri kasutuselevõtmine. Ta olevat määranud aasta pikkuseks 365 päeva ning jaotanud selle 12 30-päevaseks kuuks, millest viis päeva langesid välja nii, nagu oli kombeks Egiptuses. Nähtavasti oli tegemist parapēgma'ga, mis sarnanes palju hilisemate Mileetosest leitutega. Parapēgma oli vanimat tüüpi astronoomiline kalender, mis andis mitme aasta jaoks pööripäevad, Kuu faasid, mõnede tähtede tõus (astronoomia)u ja loojumise ajad ning ka ilmaennustused. (Thales olevat tähtede järgi oliivisaaki ennustanud.) Thalesele omistatakse muuhulgas foiniiklastel kasutusel olnud Väikese Vankri järgi laevajuhtimise leiutamine. Kiidetakse Thalese matemaatika- ja astronoomiateadmisi, mis ta omandas (Eudemose sõnul) Foiniikias ja Egiptuses – võib-olla kaubareisidel – ja tõi Kreekasse. Egiptuses reisides töötas Thales välja viisi püramiidide kõrguse mõõtmiseks, kasutades lihtsat protseduuri: mõõta püramiidi varju sel päevaajal, kui vari on võrdne kõrgusega. Küsimusele, kui kõrgeks ta Cheopsi püramiidi hindab, olevat ta vastanud, et ta mitte ei hinda, vaid mõõdab selle, ja nimelt järgmiselt. Ta heitis liiva sisse, et oma kehasuurust maapinnal markeerida. Siis ta seisis jälje jalaotsale ja ootas, kuni tema vari on täpselt sama pikk nagu jälg. Sest selleks hetkeks pidi püramiid olema täpselt sama pikk nagu vari, ja viimast sai hõlpsasti mõõta. Kui aga tahetakse teisel päevaajal mõõta, siis tuleb lihtsalt kepp liiva sisse torgata ning arvutada kepi pikkuse suhe varju pikkusesse. Sama suhe peab kehtima ka püramiidi puhul.

Simplikios (Kommentaar Aristotelese Füüsikale 23.29–33): „Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõi looduseuurimise kreeklaste juurde: kuigi talle eelnesid paljud teised, nagu Theophrastos ise möönab, ületas ta neid siiski niivõrd, et varjutas kõik oma eelkäijad. Kuid öeldakse, et ta ei jätnud endast maha ühtegi kirjutist peale „Nautilise astronoomia”.” See kirjutis ei ole tõenäoliselt ehtne. Thalesele omistatakse ka Päikese aastase liikumise avastamine kinnistähtede foonil, pööripäevade aegade määramine, selle mõistmine, et Kuu valgus ei ole Kuu enda valgus, jne. Filosoofide arvamused (27, 5=11 A 17b DK): „Thales ütles esimesena, et Kuud valgustab Päike.”

„Θαλῆς πρῶτος ἔφη ὑπὸ τοῦ ἡλίου φωτίζεσθαι τὴν σελήνην.”

See teadmine võib olla pärit Babülooniast. Kaldealaste järgi sai Kuu oma valguse Mardug-Belilt, kes oli tõusnud Babüloonia linnajumalast jumalate isandaks.

Taevakehades nägi Thales süttinud maad. Thales jaotas taevasfääri viieks tsooniks.

Tähed, Päike ja Kuu koosnevad maast.

Filosoofide arvamused (11 A 17a= 13,1; 20,9): „Thalese arvates koosnevad tähed maast, kuid on seejuures hõõgvele aetud.” „Θαλῆς γεώδη μέν, ἔμπυρα δὲ τὰ ἄστρα.”

„Thales väitis, et Päike koosneb maast.” „Θαλῆς γεοειδῆ τὸν ἥλιον.”

„Jumalat teotav” tees, et tähed on tuline maa, rajab teed materialistlikule vaatele, et tähed peavad olema loomulikul viisil ehitatud looduslikest ainetest.

Kaldealaste jaoks olid ja jäävad tähed alati kehastunud jumalateks. Anaxagoras sai sellise ratsionaalse tähtedeseletuse eest kaela aseebiaprotsessi. Aristoteles leiutas täheaineks spetsiaalse kaalutu aithēr'i.

Thales olevat küsinud oma avastuste teatamise eest mitte raha, vaid et nende autorsus omistataks talle.

Äpardus tähtede vaatlemisel

Platon (Theaitetos 172c–176a, 11 A 9 DK; vrd Diogenes Laertios, I 34; Sokrates võrdleb reetorit ja filosoofi): „172c Theodoros: Sokrates, meil on aega küll. – Sokrates: Muidugi. Ja nüüd ma näen järjekordselt, kui loomulik see on, et inimesed, kes on veetnud palju aega filosoofilistes uuringutes, paistaksid kohtus kõneldes naeruväärsetena. – Theodoros: Mida sa silmas pead? – Sokrates: Kui võrrelda neid, kes on noorusest peale kolanud kohtutes ja muudes säärastes kohtades, nendega, kes on üles kasvanud filosoofilistes otsingutes, siis tundub, et ühed on kasvatatud orjadeks, teised vabadeks meesteks. – Theodoros: Kuidas nii? – 172d Sokrates: Nii nagu sa ütlesid. Vabal mehel on alati aega, et jõudeajal rahus vestelda. Ta läheb üle ühelt arutluselt teisele, nagu meie praegu – just jõudsime kolmanda arutluseni. Nagu meiegi, jätab ta vana arutluse pooleli, et võtta käsile uus, mis talle rohkem meeldib, ega hooli sellest, kui pikk või lühike arutelu võib olla, kui ta ainult tõeni välja jõuab. Oraator kõneleb alati aja peale, veekell kiirustab teda tagant; ta ei saa rääkida pikalt igast asjast, millest tahab, vaid vastane seisab tema kohal, valmis ette lugema päevakorrapunktid, millega ta peab piirduma. Ta on ori, kes vaidleb kaasorja pärast peremehe ees, kes istub kohtumõistjana, kindel hagi käes, ja küsimus ei ole kunagi ükskõikne, vaid alati on kaalul isiklikud huvid, mõnikord isegi elu. Nii ta omandab kibeda kavaluse; ta oskab meelitada peremeest ja võita tema soosingut, kuid meel on tal väiklane ja kõver. Orjuse õppimine on ta kasvu kängu jätnud ja koolutanud ning röövinud talt vaba vaimu, juhtides ta kõveratele teedele, ähvardades teda kartuste ja ohtudega, millele ta õrnas eas pole suutnud vastu minna tõe ja aususega; nõnda pöördub ta algusest peale valede ja kättemaksu poole ning saab noorukist meheks kõvera ja kidurana ning ebamõistlikuna, ja lõpuks saab temast enda arvates ülimalt arukas mees. Niipalju oraatorist, Theodoros. Kas ma kirjeldan nüüd filosoofilist koori, kuhu meie kuulume, või sa eelistad tulla tagasi meie arutelu juurde? Me ei tohi kuritarvitada seda vabadust minna ühe aine juurest teise juurde, millest me äsja rääkisime. 173b Theodoros: Ei, Sokrates, kuulame kõigepealt sinu kirjeldust. Nagu sa õigesti ütlesid, meie ei ole arutluse teenrid, vaid arutlus peab seisma ja ootama, millal me tahame üht või teist teemat lõpuni arutada. Me ei ole kohtus kohtuniku silma all ega teatris, kus publik võiks kritiseerida meie filosoofilisi järeldusi. 173c Sokrates: Kui see on siis sinu soov, rääkigem filosoofia korüfeedest, sest mida võib öelda nende kohta, kes tegelevad filosoofiaga erilise innuta? Varasest noorusest peale ei ole nad tundnud teed ei agoraale ega kohtusse ega Nõukokku ega muule avalikule kogunemisele; nad ei ole kunagi kuulnud otsuse ettelugemist ega näinud seadusetähte. Huvituda poliitiliste klikkide nägelustest, kokkusaamisest, lõunasöökidest ja lõbutsemisest flööditüdrukutega ei tule neil isegi unes pähe. Kas mõni kaaskodanik on kõrge või madala päritoluga või on pärinud mõne puuduse kummagi poole esivanematelt, seda ei tea filosoof, nagu ütleb kõnekäänd, paremini kui seda, mitu mõõtu vett on meres. Ta ei tea isegi seda, et ta kõike seda ei tea, sest ta hoidub eemale, mitte maine pärast, sest õieti viibib ainult tema keha linnas, kuna tema mõte, mis põlgab kõik need asjad väärtusetuks, saab tiivad, nagu Pindaros ütleb, „taeva taga, maa all”, uurides taevast ja mõõtes tasandikke, otsides kõikjalt kõiksuse tõelist olemust, laskumata kunagi ligioleva juurde. – Theodoros: Mida sa silmas pead, Sokrates? – 174a Sokrates: Ma pean silmas Thalest, Theodoros. Räägitakse, et kui ta vaadeldes taevakehasid ja vaadates üles, kukkus kaevu, siis keegi traaklanna – nägus ja terane teenijatüdruk – naeris tema üle, et ta tahab teada, mis on taevas, aga seda, mis on tema ees ja jalgade all, ei märka. See pilge käib kõigi kohta, kes veedavad oma elu filosoofiaga tegeldes. On tõsi, et ta ei tea, mis tema üleaedne teeb, ta teab vaevalt sedagi, kas see olend on üldse inimene; ta piinleb küsimuse kallal, mis on inimene ning millised võimed ja omadused eristavad niisugust loomust kõigist muudest. Kas sa saad nüüd aru, mida ma silmas pean? – Theodoros: Jah, ja see on tõsi. – 174b Sokrates: Ja nõnda, mu sõber, nagu ma alguses ütlesin, olgu avalikul puhul või seltskonnas, kohtus või kuskil mujal, kui ta on sunnitud rääkima sellest, mis on ta jalge ees või silmade ees, siis kogu pööbel naerab tema üle koos teenijatüdrukutega, kui ta kogenematusest käib pimedalt ja kukub igasse auku. Oma kohutava kohmakuse tõttu näib ta rumal. Ta ei saa osaleda solvangutevahetuses, sest olemata kunagi uurinud kellegi erilisi nõrkusi, ei suuda ta kedagi hingepõhjani haavata; nõnda paistab ta oma abituses lollina. Kui inimesed kiidavad enda või teiste teeneid, siis ta torkab silma oma siira naeruga, ja arvatakse, et ta on lihtsameelne. Kui ülistatakse despooti või kuningat, siis ta kujutab ette, et mõnda sea-, lamba- või lehmakarjust õnnitletakse selle puhul, et ta on oma karjast palju piima välja pigistanud; ainult et ta mõtleb, et loom, keda vürstid karjatavad ja lüpsavad, on tülikam; peale selle arvab ta, et karjane, kes on oma kopli rajanud künka otsa tugeva müüri taha, on jõudeaja puudumise tõttu vältimatult sama metsik ja harimatu nagu need teised karjused. Kui aga meie filosoof kuuleb, et keegi on ostnud tuhat pleetronit maad või omandanud veel imelisemaid aardeid, siis talle, kes on harjunud kogu Maad üle vaatama, on see tühiasi. Kui aga ülistatakse kõrget sugu, kui keegi loetleb seitse põlve rikkaid esivanemaid, siis ta peab seda lihtsameelsete inimeste kahtlaseks kiituseks, sest oma harimatuses ei suuda nad pilguga haarata kõiki maid ja kõiki aegu ning taibata, et igaühel on olnud lugematud tuhanded vanaisad ja vaarisad, kelle hulgas on korduvalt olnud rikkaid ja vaeseid, kuningaid ja orje, barbareid ja helleneid ja keda tahes. Talle tundub mõttetu ja tühisena, kui keegi kiitleb nimekirjaga kahekümne viiest esivanemast ning viib oma soo tagasi Heraklese ja Amphitryonini, sest ka Amphitryoni esivanem kahekümne viiendas põlves oli niisugune, milline saatus talle osaks langes, nagu ka selle esivanema esivanem viiekümnendas põlves, ja talle on naljakas ka inimeste mõistmatus ning võimetus hüvasti jätta mõistmatu hinge tühisusega. Kõigil niisugustel juhtudel naerab enamik inimese välja, sest neile tundub, et ta on ülbe, kuigi ta ei tea lihtsaid asju ning kaotab pea igapäevastes olukordades. – Theodoros: Just nii ongi, Sokrates. – 175b Sokrates: Kui aga, mu sõber, ta tõmbaks kellegi kaasa kõrgustesse ning keegi sooviks küsimustelt „mis ülekohut ma sulle tegin, või sina mulle?” üle minna selle kaemisele, mis on õiglus või ebaõiglus iseenesest ning mille poolest nad erinevad kõigest muust ja teineteisest, ja küsimustelt selle kohta, kas kuningas on oma kullaga õnnelik, selle vaatlemisele, missugune on tervikuna kuningate ja inimeste õnn või õnnetus ning kuidas inimloomus peab taotlema üht ja vältima teist – kui sellel kavala ja pedantse hingega väiklasel inimesel tuleb endale aru anda niisugustest asjadest, siis on olukord vastupidine. Rippudes peadpööritaval kõrgusel ja vaadates ülevalt alla, heitudes harjumatusest ja midagi pomisedes, ei aja ta siiski naerma traaklannasid ja teisi tumedaid inimesi, sest nad ei märka seda, vaid see lõbustab kõiki neid, kes on saanud kasvatuse, mis on vastupidine orjalikule. Niisugune iseloom on kummalgi, Theodoros, ühel, kes on kasvatatud ehtsas vabas jõudeolekus (teda sa nimetad filosoofiks, kellele ei ole häbistav näida lihtsameelsena) ning kui ta juhtub orjatööd tegema, ei omista ta tähtsust oma oskamatusele koormat kokku panna, süüa teha või lipitseda, ja teisel, kes kõike seda oskab teha täpselt ja osavalt, kuid ei tea, kuidas vabal inimesel on kohane mantel üle õla heita, või tabades kõnede harmooniat ülistada jumalate ja inimeste õnnelikku elu.”

Aristoteles (Nikomachose eetika, VI, 7, 1141b 2–8): „Öeldust on selge, et tarkus (sophia) on loomult kõige väärtuslikumate asjade teadmine. Sellepärast nimetatakse Anaxagorast, Thalest ja nendetaolisi tarkadeks (sophoi), mitte arukateks (phronimoi), nähes, et nad ignoreerivad omakasu, ja öeldakse, et nad teavad midagi erakordset, imekspandavat, rasket ja jumalikku, kuid kasutut, sest nad ei otsi mitte inimlikke hüvesid.”

Plutarchos (Solon, 3, 8): „Nähtavasti ületas tol ajal ainult Thalese tarkus praktiliste vajaduste piirid ning läks neist kaugemale spekulatsioonis (theōria), ülejäänud aga pälvisid tarkade nime poliitilise väljapaistvuse tõttu.”

Kaval rikastumine

Aristoteles (Poliitika, A IV, 4–6, 1259a 3jj=11 A 10 DK) : „Peale selle tuleb koguda ka seda, mida räägitakse siin ja seal vahenditest, kuidas ühed või teised isikud olid edukad varandusekogumises. Niisugune on näiteks Mileetose Thalese võte: selles ilmneb taip rikastumiskunstis, mida omistatakse Thalesele tema tarkuse tõttu, kuna aga tegelikult on sellel universaalne mõte. (5) Räägitakse, et kui Thalesele tema vaesuse tõttu heideti ette filosoofia kasutust, siis taibates tähti vaadeldes tulevast oliivisaaki ja käsutades väikest rahasummat, maksis ta aasta alguses käsiraha, et rentida kõik Mileetose ja Chiose õlipressid; ning kõrgema pakkumise puudumisel õnnestus tal saada need odavalt. Kui hooaeg tuli ning oli tarvis äkki ja üheaegselt palju presse, siis ta üüris oma presse hinnaga, mis ta ise määras; ja kogudes suure varanduse, õnnestus tal näidata, et filosoofidel on lihtne rikkaks saada, kui nad tahavad, kuigi nad ei ole tegelikult selle asja peal väljas. (6) Räägitakse, et nii tõestas Thales oma tarkuse. Kuid ka üldse, nagu me ütlesime, on varandusekogumise mõttes kasulik, kui keegi oskab haarata endale mingi monopoli. Sellepärast kasutavad ka mõned riigid, kes on finantskitsikuses, niisuguse tulu saamist – nad kehtestavad ühe või teise kauba monopoli.”

Need anekdoodid võivad olla hilisemad väljamõeldised, mida kergesti omistatakse targale mehele, ühele seitsmest targast.

Thalese võimalikud teosed

Aristoteles püüab ainult ära arvata, miks Thales peab vett ürgalgeks, sest Thalese teost tal ei olnud, ning seda ei olnudki olemas. Just see, et Aristoteles tunnistab, et ta ei tea Thalese vaate päritolu ja tema argumente, paneb uskuma, et vaade ise kuulub tõepoolest Thalesele. Ükski Aristotelest vanem autor ei tea midagi Thalesest kui teadlasest ja filosoofist, vaid teda tuntakse inseneri ja leiutajana.

Tõenäoliselt ei kirjutanud Thales midagi, või vähemalt ei olnud Aristotelese ajaks midagi säilinud. Hilisemate autorite poolt mainitud teosed on tõenäoliselt võltsid. Antiikajal omistati Thalesele proosateosed „Ürgalgetest”, „Päikeseseisakust”, „Võrdpäevsusest”, „Mereastroloogia”. Meie teadmised Thalese vaadetest pärinevad hilisematest teadetest, mis nähtavasti põhinevad suulisel pärimusel.

Simplikios omistas Thalesele „Meresõitja tähejuhi”. Diogenes Laertios avaldas kahtlust nende ehtsuses, kuid kirjutas, et teiste autorite järgi olid tema ainsad teosed „Päikeseisakust” ja „Võrdpäevsusest” . Lobon Argosest väitis, et Thales kirjutas kokku 200 rida. Plutarchos seostas Thalest luulevormis arvamuste ja selgitustega. Hesychiose järgi kirjutas ta taevastest eepilises värsis, võrdpäevsusest ja paljust muust. Kallimachos omistas Thalesele nõuande navigeerida Väikese Vankri järgi, mis võis tal kuskil kirjas olla.

Diogenes Laertios mainib luuletajat Choirilost, kelle sõnul olevat Thales esimesena väitnud hinge surematust). Teoses „Hingest” kasutab Aristoteles fraasi „sellest, mis on [Thalese] kohta kirja pandud”, mis viitab sellele, et Aristotelesel oli tema kohta kirjalik allikas. Diogenes Laertios ütleb, et mõnede allikate (nagu Eudemose „Astronoomia ajalugu”) järgi otsustades uuris Thales esimesena astronoomiat, ennustas päikesevarjutusi ja pani paika päikeseseisakud, mille tõttu teda imetlesid Xenophanes ja Herodotos ning mainisid Herakleitos ja Demokritos. Võib-olla Eudemos teadis pealkirju „Päikeseseisakust” ja „Võrdpäevsusest” ning võib-olla teistel nimetatud autoritel oli kasutada mõni Thalese teos.

Proklose teatel oli Thalesel palju, sealhulgas kuulsaid geomeetritest järgijaid, nende seas tema õpilane Mamerkos, Hippias Elisest, Pythagoras, Anaxagoras, [[Eudoxos Knidosest]], Philippos Mendest, Eukleides ja Aristotelese sõber Eudemos, kes kirjutas aritmeetika, astronoomia ja geomeetria ajaloo. Võib-olla mõnel neist oli Thalese kirjutisi.

Thales võis teha märkmeid.

Proklos omistab Thalesele mitu teoreemi (Kommentaar Eukleidese „Elementide” esimesele raamatule 65. 8–9; 250. 16–17). Siis võisid Thalese avastused tema allikal Eudemosel kuskil kirjalikul kujul olemas olla. Igatahes Thalese tõestused kuskil kirjas olema. Võib-olla olid Thalese astronoomilised teosed Eudemose allikaks.

Võltsfragment: Pseudo-Galenos (Kommentaar Hippokratese teosele „Mahladest”, I, 1): „Seega segunevad kurikuulsad neli, millest esimeseks ning just nagu esimeseks elemendiks me arvame vee, omavahel maailmasiseste kehade ühinemiseks, kõvenemiseks ja moodustumiseks. Aga kuidas, seda ütlesime esimeses raamatus.”

Aristotelese võimalikud allikad

Aristoteles kasutab fraasi „Thales ütleb”, mis viitab sellele, et tal oli usaldatav allikas, võib-olla Thalese enese kirjutis. Allikaks võisid olla Anaximandros ja Anaximenes, võib-olla ka Herakleitos, Anaxagoras, Alkmaion, Hippon Samoselt või Hippias Elisest.

Vesi on ürgalge

Aristoteles (Aristotelese Metafüüsika A 3 983a–984a4): „Niisiis on selge, et teadmist tuleb omandada algsetest põhjustest (sest me ütleme teadvat üksikut asja siis, kui me väidame tunnetavat tema esmast põhjust). Põhjusi aga öeldakse neljatiselt. Me ütleme, et 1) üks põhjus on substants [ousia] ja olemus [to ti ēn einai] (sest [asja] „misläbi” viib viimse logoseni ning esmane „misläbi” on alge ja põhjus). 2) Teine [põhjus on] aine ja substraat [hypokeimenon]. 3) Kolmas [põhjus on] liikumise alge. 4) Neljas põhjus on eelmise vastand [antikeimenēn] ehk „see, mille pärast” [st eesmärk] ja hüve (viimane on ju kõige tekkiva ja liikuva eesmärk). Me oleme neid juba piisavalt teoretiseerinud teoses „Füüsikast” [vt. II,3 ja II,7], kuid me peame vaatluse alla võtma ka neid, kes enne meid on olevaid uurinud ja tõe üle filosofeerinud. On ju selge, et nad räägivad mingitest algetest ja põhjustest. Nende poole pöördumine võiks tulla kasuks praegusele uuringule [methodōi]: me kas leiame mingi muu põhjuse liigi või usume tugevamini äsjanimetatuisse. Enamik neist, kes esimesena filosofeerisid, mõtlesid, et kõige alged on üksnes aines. Nad ütlevad, et see, millest kõik olevad on [tehtud] ning millest nad esmalt tekivad ja millesse nad lõpuks kaovad, on olevate [asjade] element [stoicheion] ja alge, nii et substants [ousia] säilib, samas kui afektsioonid [pathesi] muutuvad. Sellepärast nad mõtlesid, et miski ei teki ega hävi, kuivõrd see loomus jääb alati alles. Nõnda nagu me ei ütle, et Sokrates üleni tekiks siis, kui ta saab ilusaks või muusikaliseks, või et ta häviks [üleni] siis, kui ta kaotab need oluviisid [hexeis], kuna säilib Sokratese substraat ise, samamoodi ka ükski teistest [asjadest üleni ei teki ega hävi]. Sest igavesti peab olema mingi loomus (olgu seda üks või rohkem kui üks), millest kõik ülejäänud tekivad, samal ajal kui ta ise jääb alles, 983b18 aga niisuguse alg(us)e (archē) hulka ja kuju ei ütle kõik olevat sama, vaid Thales, niisuguse filosoofia algataja, ütleb olevat vesi (sellepärast ta kuulutaski, et maa on vee peal), võttes arvatavasti selle oletuse nägemisest, et kõikide toit on niiske ja soojus ise tekib sellest ja elab sellest (aga see, millest kõik tekib, ongi kõige algus), ja ilmselt sellepärast võttes selle oletuse, et kõikide seemnetel on niiske loomus; aga vesi on niisketele loomuse algus. Aga on mõned, kes ka iidseid ja neid, kes olid ammu enne praegust põlvkonda, ja esimesi teologiseerinuid arvavad niiviisi loomuse kohta oletavat; sest Okeanose ja Tethyse tegid nad sündimise esivanemateks ja jumalate vandeks vee, poeetide endi poolt Styxiks nimetatu: sest kõige vanem on kõige austusväärsem, aga vanne on kõige austusväärsem. Kuid kas see arvamus loodusest on tõesti iidne ja vana, see ei olegi võib-olla kindel, igatahes räägitakse Thalesest, et just nii ta ütles algpõhjuse (aitia) kohta (mis puutub Hipponisse, siis teda vast igaüks ei nõustu asetama nende filosoofide kõrvale tema mõtete kasinuse tõttu)."

Homeros (Ilias 14, 201j): „Ὠκεανόν τε θεῶν γένεσιν καὶ μητέρα Τηθύν, / οἵ μ' ἐν σφοῖσι δόμοισιν ἐῢ τρέφον ἠδ' ἀτίταλλον”

Ei ole selge, kas Aristoteles annab täpselt edasi Thalese sõnu ja mõtet, sest ta paigutab Thalese vaate oma mõttekäigu konteksti. Kui Aristoteles ütleb, et Thalesel archē on vesi, siis ei ole selge, kas Thales ise kasutas sõna archē või annab Aristoteles selle sõna abil lihtsalt Thalese vaadet edasi. Aristotelese pärandatud kontseptsiooni traditsioonilise tõlgenduse järgi tahtis Thales öelda, et vesi on kõikide asjade alge, kuivõrd kõik elemendid on veest moodustunud ning on põhialuselt ikka vesi. See tees sisaldab algetena järgmised tähtsad metafüüsilised eeldused: a) asjade paljuse aluseks on ühtsus; b) nähtumuse aluseks on tõeline olemus; c) saamist tuleb mõista püsiva substraadi muutumisena; d) kõikide põhjuslike seoste aluseks on esmaalus. Hans-Georg Gadameri järgi on Thalese küsimus ürgaine järele niisugune: „Mis on jääv selles juhtumise ja möödumise lakkamatus voolus, mis annab talle reegli ja korra ja usaldatava tagasituleku?”

Mõned autorid väidavad, et Thales võttis oma vaated üle Kreeka ja Lähis-Ida allikatest, kuid Thalest austati algupärase mõtlejana, kes ütles traditsioonist lahti, mitte olemasolevate mütoloogiate edasiandjana. Aristotelese esitusest on näha, et Thales asendas müüdilised seletused vaadeldavatel loodusnähtustel põhinevatega. Aristoteles ei nimeta Thalest teoloogiks nagu Pherekydest, vaid loodusfilosoofia rajajaks. Ta hakkas kasutama seletuseks teaduslikke oletusi.

Aristoteles määratles tarkust teatud algete ja põhjuste teadmisena. Ta alustas eelnenud filosoofide tarkuse uurimist esimese filosoofi Thalesega, keda ta nimetab loodusfilosoofia rajajaks. Ta ütleb: „Thales, ütleb, et see [ archê, ürgalge] on vesi”, üks materiaalne substants. Aristoteles ei kasuta siin oma terminoloogiat. Ta esitab oma väite kindlas vormis ning hakkab ettevaatlikult rääkima alles siis, kui ta oletab, miks Thales niimoodi arvas.

Küsimus oli selles, mis loomus on mateerial ja selle teisenemisel asjadeks, milles maailm koosneb. Et Thalese oletus oleks usutav, tuleb näidata, kuidas kõik saab veest tekkida ja veeks tagasi muutuda. Platoni „Timaioses" (49B–C), räägib Timaios tsüklilisest protsessist. See koht algab sõnadega „See, mida me praegu nimetame veeks” ning esitab teooria, mis võis olla Thalese oma. Thales võis tunnistada aurumist ja olla tuttav traditsiooniliste vaadetega, näiteks udu toitvus ja isetärkamine, mida ta Aristotelese arvates võis olla vaadelnud. Isetärkamise lükkas ümber alles Louis Pasteur.

Lihtne metallurgia oli tuntud juba ammu enne Thalest, nii et ta teadis, et kuumus võib metallid vedelaks muuta. Vee muutused on ilmsemad kui teistel elementidel, ta võib olla vedelik, aur või jää. Thalese teesi seisukohast on oluline, et vesi võib muutuda maaks, mida Thales sai Mileetoses vaadelda. Mileetos oli Lade lahe ääres Meandrose suudmes, ja Lade saar oli kasvanud ning jõekaldad olid jõele peale tunginud, nii et Prienes tuli laod rannale lähedale tuua. Kunagise sadamalinna Mileetose varemed on praegu 10 km kaugusel rannast ja Lade saar on viljaka tasandiku osa. Maa tekkimist veest võis vaadelda ka näiteks Halyse, Doonau, Tigrise ja Eufrati ning Niiluse deltas. Maa tekkimise veest lükkas ümber alles Antoine Lavoisier 1796. Thalese järgi toitis ja tekitas vesi kogu kosmost. „Filosoofide arvamused” (I, 3) omistavad Thalesele vaate, et „isegi päikese enda ja tähtede tuld toidab vete aurumine".

Mida siis tähendab, et alge on vesi? Rääkides Thalesest kui esimesest filosoofist ja võib-olla ka esimesest teadlasest, eeldame, et Thales rebib ennast lahti mütoloogilisest maailmanägemisest, mis aga ei välista teatavat järjepidevust mütoloogiliste vaadetega. Vesi võib olla kreeka Okeanose, egiptuse Nuni, babüloonia Abzu (Apsû) filosoofiline ümbermõtestus. Igatahes peab katkestus mütoloogiaga seisnema selles, et alge ei ole inimlike joontega jumalus, vaid ebaisikuline printsiip. Joonlaste kui meresõitjarahva kujutlustes pidi vesi olema tähtsal kohal. Tõenäoliselt oli kujutlus veest kui vedelast eluandjast ning tema muutumisest maaks ja õhuks ning ümberpöördult Joonias üldlevinud. Peale selle, kui Thales tõesti lähtus vaatlusest, nagu Aristoteles näis eeldavat, siis arvatavasti mängisid suuremat rolli mitte bioloogilised, vaid meteoroloogilised vaatlused. Võib-olla võttis Aristoteles bioloogilised argumendid Samose Hipponilt. Tõenäoliselt Thales mingis vormis püstitas ürgalge küsimuse: tegemist on ju muuhulgas kosmogoonilise küsimusega, mis oli mütoloogias tavaline. Thalese puhul pidi lihtsalt vastus olema mittemütoloogiline ja küsimus ise muuhulgas selline: millest on maailm tehtud? Sellist küsimuseasetust võib nimetada teaduslikuks. Peale selle, ürgalge mõiste oma abstraktsuses eeldab maailma alge filosoofilist mõtestust, mis on küll samuti juba ette valmistatud mütoloogilises mõtlemises.

Kui alge peab olema element, millest kõik tekib ja mis kõik neelab, siis miks see on just vesi? Kui jätta kõrvale see, et niisugune valik võis olla mütoloogilises vormis juba tehtud, siis võis Thales lähtuda järgmistest kaalutlustest. Maailmaaine peaks olema võimeline minema võimalikult hõlpsalt üle kõigiks oma teisenditeks, nagu vedel läheb üle nii tahkeks kui ka gaasiliseks. (Hippolytuse järgi moodustub Thalese arvates kõik veest kõvastumise ja aurustumise kaudu). Igatahes on selge, et aurustumine näitab, et vesi võib muutuda uduks või õhuks, kuna aga külmumise põhjal võib ehk arvata, et protsess võib jätkuda maaks muutumiseni (Päikest ja tähti arvati toituvat veeaurudest). Vesi tuleb uuesti alla vihmana ning paistab muutuvat maaks. Egiptuse jõgi kujundas Delta, ja Väike-Aasia mägijõed toovad alla jõesetteid. Latmose laht, mille ääres Mileetos vanaajal asus, on praegu täitunud. Kaste ja maa-alused allikad näitavad, et maa muutub tagasi veeks (maa-alust vett ei seostatud vihmaga).

Edasi võib küsida, kuidas asjad veest tekivad. Hiljem on niisugust muutumist tõlgendatud tihenemise ja hõrenemisena, seega kvantitatiivse muutumisena, mis jätab alles algaine kvaliteedi. Ei ole aga teada, kas kujutlus tihenemisest ja hõrenemisest ulatub tagasi Thaleseni.

Mis kutsub esile algaine teisenemist? Thales ei rääkinud veele väljastpoolt toimuvast jõust. Nähtavasti ta eeldas, et liikumapanev jõud peitub algaines endas. Liikumine on algainele on loomuomane. On võimalik, et ta seostas seda algainele omast iseliikuvust millegi hingetaolisega.

Mõnede tõlgendajate arvates (näiteks Gigon, kes tugineb kohale dio kai tên gên eph hydatos apephaineto einai) pärineb maa Thalesel veest ainult selles mõttes, et ta oli algul täiesti üle ujutatud ning siis ilmus pinnale. Ilma tema mõtlemise metafüüsilise põhistruktuurita ei oleks siiski mõtet näha Thaleses esimest filosoofi ning ilma järjepidevuseta oleks Anaximandros järglasena vaevalt mõeldav.

Kommentaar Aristotelese vaimus: Filosoofide arvamused (I, 2): „Thales Mileetosest peab esmaalget ja elemente samaks asjaks. Kuid nende vahel on suur erinevus, sest elemendid on liitsed, kuid meie väidame, et esmaalged ei ole ei liitsed ega protsesside tulemus. Nii me nimetame maad, vett, õhku, tuld elementideks; ja me nimetame neid esmaalgeteks sellepärast, et neile ei eelne midagi, millest nad pärineksid, sest see ei oleks esmaalge, vaid hoopis see, millest ta tuleneb. Aga on midagi maale ja veele eelnevat, nimelt mateeria, mis on vormitu ja nähtamatu, ja vorm, mida me nimetame entelehhiaks, ja ilmaolek. Nii et Thales eksis, kui ta nimetas vett elemendiks ja esmaalgeks.”

Servius (Aeneise kommentaar, XI 186 (II, 497, 3)): „Eri rahvastel olid erinevad matmisviisid... Thales, kes väidab, et kõik sünnib veest, ütleb, et kehad tuleb matta, et nad saaksid laguneda niiskuseks.”

Maa ujub vee peal

Aristoteles väidab, et Thalese järgi ujub Maa (mida ta nähtavasti pidas lamedaks kettaks) vee peal (sellel vaatel on eellasi Egiptuses). See seletas maa püsimist maailma keskmes, samuti maavärinaid.

Aristoteles (De caelo, B 13 294a10–294b14=11 A 14 DK): „Olemasolevad lahendused küsimusele Maa liikumisest ja paigalseisust on, nagu me teame, mitmekesised. Küsimus ise peab vältimatult kõigile pähe tulema: peab olema üpris muretu mõtteviisiga, et mitte imestada, kuidas on võimalik, et iga väike osa maast, kui ta üles tõsta ja lahti lasta, liigub ega jää kunagi paigale (ja seejuures liigub seda kiiremini, mida suurem ta on), aga Maa, kui teda üles tõstetaks ja lahti lastaks, ei liiguks. Aga nii see ju on: nii tohutu raskus püsib paigal! Samal ajal, kui tema kukkuvate osade alt enne kukkumist eemaldada maa, siis nad jätkavad allapoole liikumist, kohtamata vähimatki vastupanu. Seetõttu on täiesti loomulik, et see küsimus sai kõikidele filosoofilise uurimise aineks. Kuid see, et küsimuse lahendused, mis nad pakkusid, ei tundunud neile veel imelikumad, on imekspandav. Nii räägivad ühed selle alusel, et Maa alumine osa on lõputu... Teised arvavad, et Maa lebab vee peal. See on tegelikult kõige vanem teooria, mis on meieni jõudnud – öeldakse, et selle esitas Thales Mileetosest, kes arvas, et maa püsib liikumatuna, sest ta saab ujuda nagu palk või miski muu taoline (sest ükski nendest asjadest ei saa püsida õhul, küll aga saavad püsida veel) – just nagu vee kohta, mis toetab maad, ei saaks öelda sama, mis maa kohtagi: ka veele ei ole loomu poolest omane rippuda – ta asub alati millegi peal. Peale selle, nagu õhk on kergem kui vesi, nii on vesi kergem kui maa – kuidas on siis võimalik, et kergem asuks madalamal loomu poolest raskemast? Peale selle, et kogu Maale on loomu poolest omane püsida vee peal, siis on selge, et ka igale Maa osale – kuid samuti me tegelikult ei näe, et see leiaks aset; vastupidi; Maa iga osa läheb põhja, ja mida suurem ta on, seda kiiremini. Tõesti jääb mulje, et nad jätkavad küsimuse uurimist teatavate piirideni, mitte aga seni, kui see on võimalik. Meil kõigil on komme uurida jälgides mitte objekti ennast, vaid nende vastuväiteid, kes väidavad vastupidist, ja isegi see, kes uurib mõtteliselt ja üksinduses, teeb seda seni, kuni tal pole enam endale midagi vastu väita. Nii et selleks et uurida nii nagu tarvis, tuleb omada ammendamatult vastuväiteid, mis vastavad objekti soole, see aga on võimalik ainult kõigi liigierisuste läbiuurimise tulemusena.”

Simplikios (Kommentaar sellele kohale, 522, 14): „Aristoteles esitab Mileetose Thalese arvamuse: Maa ujub nagu puu vee peal või mingi muu aine, millele on loomuomane vee peal ujuda. Aristoteles vaidleb sellele arvamusele vastu. Tõenäoliselt valitses see arvamus sellepärast, et niisugune arvamus on müüdi vormis väljendatuna egiptlastel, ja Thales laenas selle tõenäoliselt sealt.”

Seda, et Maa ujub vee peal, tõlgendatakse ka vee substantsiaalsuse naiivse või piltliku väljendusena: vesi asub sõna otseses mõttes kõige selle all, mis tema peal ujub.

„Metafüüsikas” (983 b21) väitis Aristoteles täiesti ühemõtteliselt, et maa on vee peal. Aristoteles selgitas raamatud „De caelo” Thalese teooria raskusi. Võib-olla Thales ennetas neid raskusi, omistades maale ujuvuse nagu puul. Mileetoses sai ta vaadelda veest raskema lastiga laevu; ujuvus võis olla ka laevadel. Paistab, et Thalese oletus põhines vaatlustel ja arutlustel. Seneca (Quaestiones naturales III.14) järgi kannabki Thalesel vesi maad nagu paati. Aristotelese esitusest jääb mulje, et tema meelest Thales uskus, et kuna vesi on püsiv entiteet, siis maa ujub vee peal. Thales võis arutleda, et maa kui vee modifikatsioon peab olema kergem, ja ujuvad saared on olemas. Herodotos (II.156) räägib ujuvast saarest Chemmisest 38 km Naukratisest kirdes; Thales arvatavasti käis seal. Seneca rääkis Lüüdia ujuvatest saartest, mis koosnevad kergetest pimsitaolistest kividest (Quaestiones naturales, III.25. 7–10). Plinius Vanem kirjeldas mitmeid ujuvaid saari, sealhulgas Pillirohusaared Lüüdias (HN, II.XCVII), kus Thales võib-olla käis, ning Plinius Noorem (Ep. VIII.XX) kirjeldas sõõrjat saart, selle ujuvust ja liikumisviisi. Ka siin ei maininud Thales jumalaid.

Maa kuju

Uusaja kommentaatorite järgi pidas Thales Maad lamedaks, õhukeseks ja sõõrjaks, kuid vanaajast pole tunnistusi selle kasuks. Vastupidi, Aristoteles võis Thalesele omistada Maa kerakujulisuse teadmise. Seda arvamust teatavad „Filosoofide arvamused” (III. 9–10) ja Pseudo-Plutarchos (Epit. III.10). Aristoteles kirjutas, et mõned peavad seda kerakujuliseks, teised lamedaks ja trummikujuliseks (De caelo 293 b33 – 294 a1), ning omistas see järel usu lamedasse maasse Anaximenesele, Anaxagorasele ja Demokritosele (294 b14–15). Kui Aristoteles järgib kronoloogilist järjestust, siis kerakujulisus käib Thalese kohta.

Thales võis pidada Maad kerakujuliseks samadel kalutlustel nagu Aristoteleski (De caelo 297 b25 –298 a8). Esiteks, päikesevarjutust põhjustab see, et Maa on Kuu ja Päikese vahel, ja vari, mida Maa sel ajal heidab, on alati ringikujuline, mitte elliptiline. Teiseks, eri maakohtades ei nähta täpselt samu tähti. Kolmandaks, taevas paistab Maad ümbritsevat nagu võlvm mis puudutab kõverana paistvat horisonti. Eri aastaaegadel tehtud vaatlused näitavad, et see võlv pöörleb. Laev ilmub merest nähtavale just nagu tõustes, kõrgemalt vaatamisel ilmub ta nähtavale varem. „Filosoofide arvamustes” on ära toodud Thalese, Anaximandrose ja Anaximenese erinevad arvamused Maa kuju kohta (III.9–10). Cicero omistas Thalesele esimese taevagloobuse ehitamise (Rep. I.XIII.22). Pole tõendeid selle kohta, et Thales ei pidanud Maad kerakujuliseks.

Jumalad

On oluline, kas jumalatel on Thalese teooriatel oma osa.

Aristoteles (De anima I, 5 411a7=11 A 22 DK) ütleb: „Mõned väidavad ka, et hing on segatud kogu universumisse; võib-olla lähtudes sellest Thales arvaski, et kõik on täis jumalaid (panta plêrê theôn einai).” („καὶ ἐν τῶι ὅλωι δέ τινες αὐτὴν [sc. τὴν ψυχήν] μεμεῖχθαί φασιν, ὅθεν ἴσως καὶ Θαλῆς ὠιήθη πάντα πλήρη θεῶν εἶναι.”) Teises kohas ütles Aristoteles: „Nähtavasti pidas ka Thales – selle järgi, mis temast räägitakse – hinge võimeliseks liikuma panema, sest ta väitis, et magnetil on hing, sest ta liigutab rauda.” („ἔοικε δὲ καὶ Θαλῆς, ἐξ ὧν ἀπομνημονεύουσι, κινητικόν τι τὴν ψυχὴν ὑπολαβεῖν, εἴπερ τὸν λίθον ἔφη ψυχὴν ἔχειν ὅτι τὸν σίδηρον κινεῖ.”) (De anima 405 a20–22)

Viimases tsitaadis viitab Bruno Snelli (1944:170) arvates „selle järgi, mis temast räägitakse” sellele, et Aristotelese käsutuses oli tegelik lause Thalese vaadete kohta, mis puudutavad magnetit. Esimeses tsitaadis peab Aristoteles „mõnede” all silmas Leukippost, Demokritost, Apollonia Diogenest, Herakleitost ja Alkmaionist, kes võtsid üle Thalese vaate, et hing on liikumise põhjus, mis läbistab ja elustab kogu maailma.

Pole selge, kust Aristoteles võttis, et Thalese järgi on kõik asjad täis jumalaid, kuid mõnede autorite arvates on allikaks Platon. Ent vastavad kohad ei käi Thalese kohta, sest Thales eitas vanu jumalaid. „Sokratese apoloogias” (26c) mainib Sokrates, et taevakehad on jumalad, ja ütleb, et see on üldine arusaam. „Kratyloses” (399de) selgitab Sokrates seost hinge kui eluandva jõu, hingamisvõime ja elustamisvõime vahel. „Timaioses esitab Timaios teooria, mille järgi hing läbistab kogu maailma.

Arvatavasti ei ole vesi lihtsalt vesi, vaid „mõistuslik”, jumalik vesi. Aristoteles ütleb, et Thalese järgi kõik asjad on täis jumalaid ning et magnetil on hing, sest ta liigutab rauda.

„Niisugune vaade tekitab mõned kahtlused. Nimelt: miks hing asudes õhus või tules ei tekita elusolendit, asudes aga elementide segus, tekitab, kuigi nendes kahes elemendis ta on just nagu parem.”

See on apoftegma, mis ei pruugi kuuluda Thalesele kui Mileetose koolkonna rajajale, vaid lihtsalt kui ühele seitsmest targast.

Niisuguseid mõtteteri võidi omistada suvaliselt mis tahes targale.

Rödi järgi jääb see mittemehhaaniline seletuskatse veel täiesti müüdi sfääri ning näitab, et teadusliku mõtlemise tähelepanuväärsete algete kõrval seisavad veel selgelt müütilised kujutlused. Hans-Georg Gadamer mõistab: „Looduses endas kätkevad jõud, mis määravad oma juhtumist ja inimese olemasolu looduses. Sellega on pandud algus loodusmõtlemisele, mis vastandina müüdi toimivatele jumalatele mõistab kõiki toimivaid jõude loodusimmanentsetena.”

Aristoteles (Loomade sündimisest, III, 11, 762a 18–21): „Loomad tärkavad maas ja vedelikus, sest maas sisaldub vesi, vees pneuma, pneumat aga läbistab psüühiline soojus, nii et teatud mõttes „kõik on täis hinge”.

Platon (Seadused X 899b): „Ateenlane: Ja kas me peame kõikidest planeetidest, Kuust, aastatest ja kuudest ja kõigist aastaaegadest rääkima mingit muud lugu kui sedasama, et kuna hing või hinged, ja need täiusliku headusega hinged, on osutunud kõikide põhjusteks, siis neid hingi me peame jumalateks, kas nad siis juhivad maailma elades kehades nagu elusolendid või milline ka oleks nende toimimine? Kas keegi, kes jagab seda uskumust, talub, kui öeldakse, et kõik asjad ei ole „täis jumalaid?”

Filosoofide arvamused: (IV, 2, 1): „Thales kuulutas esimesena hinge igiliikuvaks või iseliikuvaks substantsiks.”

Filosoofide arvamused (1, 7, 11): „Thalese järgi on vaim universumi jumalus, kõik on elus ja täis jumalaid.”

Isegi kui Thales nimetas vett jumalaks, ei tähenda see tingimata mingit kindlat religioosset uskumust.

Siin on Thalese vaade antud stoitsistlikus fraseoloogias ning maailmamõistus on samastatud jumalaga. Kõik see tugineb Aristotelese ettevaatlikule väitele.

Niisugust vaadet nimetatakse hülosoismiks. Või: polüteism. (Veel: panpsühhism, panenteism, pandemonism). Versus. Nähtavasti ei olnud sellel arusaamal tema jaoks teoloogilist tähtsust, vaid see oli püüe seletada asjades (nagu magnetis) peituvat väge. Kas see tähendab, et mateeria on iseliikuv?

Cicero (De legibus II, 26): „Thalese sõnul arvavad inimesed, et kõik, mida kaetakse, peab olema täis jumalaid”.

Need jumalad on maailmas toimivad jõud, nad on ka hinged kui kehade iseliikumise allikad. Aristoteles: (De anima I, 2 405 a10=11 A 22 DK; eelnevatest filosoofidest mõned lähtuvad kontseptsioonist, et hing on liikumise printsiip, teised sellest, et hing on aistingu ja tunnetuse printsiip):

See on tõenäoline, et Thales ütles, et magnetil ja merevaigul on hing. Kuid see tähendab pigem, et teistel asjadel ei ole hinge.

Johannes Philoponos (Kommentaar sellele kohale, c. 86, 13 Hayduck): „Viis, kuidas ta mainib Thalese arvamust, tekitab kohmaka mulje. Kuna tal tuli tõestada, et need, kes lähtusid kontseptsioonist, et hing on tunnetuse printsiip, pidasid teda koosnevaks samadest algetest mis asjadki, sest „sarnast tunnetatakse sarnasega”, ei öelnud ta Thalese arvamust esitades midagi sarnast sellele, mida ta ütles teiste kohta; ta ütles vaid, et Thales pidas kivi, mis rauda külge tõmbab, elusaks, sest ta pidas hinge eristavaks tunnuseks liikumist. Esitades nende vaateid, kes lähtusid kontseptsioonist, et hing on liikumise printsiip, ütles ta, et igaüks neist pidas hinge elemendiks seda elementi, mis talle tundus kõige liikuvamana... kuid Thalese arvamuse kohta, kes pidas kõige algeks vett, ta samuti ei öelnud midagi sarnast. Nii näiteks ta ei öelnud, et Thales peab hinge veeks ning seetõttu väidab, et magnet tõmbab rauda ligi, sest ta koosneb veest. Selle asemel ta ütles vaid, et Thales pidas magnetit elusaks. Miks? Võib-olla sellepärast, et tema teosed ei ole säilinud, vaid on pärandunud vaid mälestused temast, sellepärast Aristoteles hoidus, omamata Thalese teoseid, süüdistamast teda õpetuse vulgaarsuses? Või siis sellepärast, et ta tundis tema vastu pieteeti, sest mälestused on säilitanud palju Thalese märkimisväärseid vaateid? Nii näiteks ütles ta, nagu räägitakse, et Kaitselmus (Pronoia) tungib kosmose äärmiste piirideni ja miski ei lipsa tema eest kõrvale, isegi mitte kõige väiksem. Sel põhjusel ta ei omista talle arvamust, mille järgi hing koosneb veest, vaid ütleb ainult, et tema samuti omistas hingele liikumise. Kuid Hipponile ta omistab allpool vaate, mille järgi hing on veest, sest ka Hippon pidas kõikide asjade algeks vett.”

Simplikios (kommentaar Aristotelese „De animale”): „Thales postuleerib vett elemendina, kuid see on kehade element, ja ta ei arva, et hing on üldse keha. ...rääkides nõnda Thalesest, lisab ta teatava etteheitega, et ta omistas hinge magnetkivile kui jõu, mis liigutab rauda, et ta oleks võinud tõestada, et hing on selles liikumapanev jõud; kuid ta ei väitnud, et see hing on vesi, kuigi vesi oli määratud elemendiks, sest ta ütles, et vesi on substantside element, aga hinge ta arvas olevat mittesubstantsiaalne vorm... Sest ma oletan niisiis, et Thales arvas, et kõik asjad on täis jumalaid ning jumalad on nendega segunenud; ja see on imelik.”

Cicero (De natura deorum, I, 10, 25): „Thales Mileetosest, kes esimesena uuris sarnaseid (teoloogilisi) küsimusi, pidas vett kõikide asjade algeks, jumalat aga selleks mõistuseks (mens=nous), kes lõi kõik veest.”

Cicero, kes toetub epikuurlikule allikale, jätab kõrvale stoa panteismi ning muudab maailmamõistuse Platoni demiurgiks. Kõik see tugineb Aristotelese ettevaatlikule väitele.

Aponius (Ülemlaulu tõlgendus, V c. 95 Bottino–Martini): „Thales... kuulutas oma õpetuses vee kõikide asjade algeks ja allikaks, millest kõik on loonud Nähtamatu ja Suur; liikumise põhjus aga on tema arvates vaim (spiritus=pneuma), mis pesitseb vees. Ja samuti avastas ta tänu teravale mõistusele geomeetriakunsti, mille kaudu ta arvas ära, et on olemas kõikide asjade üks Looja.”

Pidada seda väidet maailmahinge olemasolu kinnituseks (Filosoofide arvamused I, 7, XI (11 A 23 DK)) ning samastada siis seda maailmahinge Jumalaga (või [[Platon]i Demiurgiga (Cicero, De natura deorum, I, 10, 25 (D samas)), nagu viimane vormiks kõik asjad veest, on liiga vaba tõlgendus. Cicero sõnad, et Thales vastandas mateeriale Jumala loovat vaimu, reedavad ühest küljest stoikute terminoloogiat, teisest küljest tekitavad kahtluse, et Thalest aetakse segamini Anaximandrosega. Ei ole alust arvata, et Thales tegi selget vahet maailmamoodustava jõu (jumaluse või vaimu) ja aine vahel. Friedrich Engels rõhutab, et Thalese stiihiline materialism kätkes endas „hilisema lõhe seemet”. Kosmose jumalus on mõistus. Meie ees ei ole üksnes Thales antimütoloogilisus, kes pani Zeusi asemele mõistuse, logose, Zeusi poja, kes eitas oma isa, vaid ka protofilosoofilises õpetuses kätkev idealismi võimalus.

Filosoofide arvamused IV, 2, 1: „Thales kuulutas esimesena hinge igiliikuvaks ehk iseliikuvaks substantsiks.”

Filosoofide arvamused (I, 7, 11=11 A 23 DK): „Thales arvab, et jumal on kosmose mõistus (nous), ja Universum on elus ja samal ajal täis jumalusi; elementaarset niiskust läbistab jumalik jõud, mis paneb vee liikuma.”

Thalese kui filosoofi iseloom

Thales kujutas endast omamoodi segu filosoofist ja praktilisest teadlasest. On küll võimalik, et Thalese märkuses magneti elususe kohta elab edasi primitiivne animism, milles hing-fantasmi (inimese varjutaoline teisik, keda tajutakse unenägudes) mõiste laienes kogu orgaanilisele elule ning isegi anorgaanilise maailma jõududele, kuid sel juhul on tegemist vaid jäänusega, sest Thalese näol on selgelt tegemist üleminekuga müüdilt teadusele ja filosoofiale, ning Thales on ikkagi kreeka filosoofia rajaja. Ilmselt on matemaatiliste uurimustega ning nende poolt äratatud teadusliku vaimuga seotud tema katse leida teistsugune, mittemütoloogiline vastus küsimusele asjade viimsetest alustest; teisest küljest, selle kõige vanema kreeka matemaatika elementaarsele iseloomule vastab see, et Thalese füüsika ei jõudnud kaugemale algelisest seisundist. Thalese õpetuse filosoofiline tähtsus seisnes eelkõige selles, et ta esimesena inimkonna ajaloos püstitas küsimuse, mis sai hiljem kogu kreeka filosoofia põhiküsimuseks: „Mis on kõik?” Ainuke kindel ja ainuke tõeliselt tähtis asjaolu Thalese õpetuses on see, et ta mõistis asju ühe algelemendi vormidena. See, et ta peab selleks elemendiks vett, on tema ajalooline eripära, kuid ta on esimene kreeka filosoof sellepärast, et ta esimesena mõtleb ühtsusest erinevuses ning püüab seletada ilmset mitmekesisust ühtsuse alusel. On loomulik, et filosoofia püüab mõista kogetavat paljusust, selle olemist ja olemust, ja mõistmine tähendabki aluseks oleva ühtsuse või esmaalge leidmist. Kuni ei teadvustata selgelt mateeria ja vaimu põhimõttelist erinevust, mõistetakse reaalsust materiaalse ühtsusena nagu Thalesel või ideena. Ühe ja palju vahekorda kogu selle keerukuses mõistetakse õigesti alles siis, kui mõistetakse reaalsuse olemuslikke astmeid ning olemise analoogia õpetust. Thales suutis anda mõistusliku (ratsionaalse) vastuse olemise ja saamise probleemile (olemise jäävuse lause) ja ühtsuse ja paljuse probleemile. Sellega vahetub välja müütiline maailmaseletus (Hesiodos: sigitamine Uranose ja Gaia poolt) teaduslik-füüsikalise vaatlusviisi algusega. Taevakehasid ei peeta enam jumalaiks, vaid „hõõguvateks massideks”. Jõud on asjadele immanentsed. Thalese ontoloogiline monism on seotud tema gnoseoloogilise monismiga: kogu teadmine tuleb taandada ühele ühtsele alusele. Thales ütles: „Paljusõnalisus ei ole sugugi mõistliku arvamuse näitaja”. Siin astus Thales välja mütoloogilise ja eepilise paljusõnalisuse vastu. „Otsi midagi ühte tarka, vali välja mingi üks hea, nii sa tõkestad lobisejate tühisõnalisuse”. Niisugune on esimese muinaslääne filosoofi deviis, tema filosoofiline testament.

Joonias tekib avatud teaduslik kõnelus. Uued mõtlejad vajavad üksteist, et jõuda õigele teele. Uued mõtlejad taotlevad teadmist teadmise pärast, küsimata teadmise praktilise kasu järele. Niiluse üleujutuse seletus on täiesti kasutu, ta on tegelikult kasutum kui egiptuse seletus pikasarvelise Chnumi kaudu. Uurimine võib edasi minna igas suunas ja lõputult, sest ta ei taotle kindlat eesmärki. Ka kõige varjatum teadmine leitakse sel kombel üles, ja nii võib teadmine iseenesest sünnitada uut teadmist. Ratsionaalsust Thalese mõtlemises (vastandina müütilisele maailmapildile) tõlgendatakse erinevalt: a) traditsiooniliste müütiliste kujutluste formaalne ratsionaliseerimine (maailma tekkimise personifitseeriva esituse elimineerimine); b) (ka müüdivõõraste) loodusetõikade seletamine põhjusliku seosega.

Diogenes Laertios Thalesest

11 A 1 DK; Diogenes Laertios, Filosoofide elud I 22–40: „(22) Niisiis, Thalese isa (Herodotose [I, 170], Durise ja Demokritose [68 B 115 a=156 L.] järgi) oli Examyes ja tema ema oli Kleobuline Theleuse soost (nad on foiniiklased, kõige suursugusemad Kadmose ja Agenori järglastest). Ta oli üks seitsmest targast, nagu teiste seas ütleb Platon [ Protagoras 343a=10, 2 DK], ja ta oli esimene, keda nimetati targaks – Damasiase arhondiajal [582/1 eKr], millal Phaleroni Demetriose „Arhontide nimekirja” järgi seitse tarka nimetatigi. Nad võeti Mileetose kodanikuks, kui nad Foiniikiast pagendatuna koos Neileosega tulid Mileetosesse. Kuid enamik ütleb, et ta oli pärit suursugusest Mileetose põlisperekonnast. (23) Pärast riigiasju pühendus ta looduse uurimisele. Mõnede järgi ta ei jätnud maha ühtki kirjutist; sest talle omistatav „Mereastronoomia” öeldakse kuuluvat Phokosele Samoselt. Kuid Kallimachos teab teda kui Väikese Vankri avastajat ning kirjutab oma „Jambides” [191 Pfeiffer I, 167=11 A 3a DK]: „Ja öeldakse, et ta mõõtis ära/ [Väikese] Vankri väikesed tähed, mille järgi foiniiklased purjetavad.” [Kreeka meremehed orienteerusid Suure Vankri järgi, foiniikia meremehed Väikese Vankri järgi.] Teiste järgi ta kirjutas ainult kaks tööd „Päikeseseisakust” ja „Võrdpäevsusest”, pidades ülejäänut tunnetamatuks. Mõned arvavad, et ta on esimene, kes hakkas tegelema astronoomiaga ning ennustas päikesevarjutusi ja pööripäevi, nagu Eudemos ütleb „Astronoomia ajaloos” – sellepärast Xenophanes ja Herodotos [1, 74] imetlevadki teda. Ka Herakleitos ja Demokritos kiidavad teda. (24) Mõned (sealhulgas poeet Choirilos) ütlevad, et ta oli ka esimene, kes ütles, et hinged on surematud. Ta oli mõnede järgi esimene, kes avastas Päikese teekonna päikeseseisakust päikeseseisakusse, ja esimene, kes väitis, et Päikese suurus [läbimõõt] on üks seitsmesajakahekümnendik Päikese orbiidist, nagu Kuu suurus on üks seitsmesajakahekümnendik Kuu orbiidist. Ta oli esimene, kes nimetas kuu viimast päeva kolmekümnendaks. Ja mõnede järgi ta oli esimene, kes arutles loodusest (peri physeōs). Aristoteles [11 A 22 DK] ja Hippias [86 B 7 DK] ütlevad, et ta omistas hinge [psychē] ka elutule, järeldades [tekmairomenos] magnetist ja merevaigust. Pamphila ütleb, et ta õppis geomeetriat egiptlastelt ja oli esimene, kes joonestas täisnurkse kolmnurga ringi sisse, mille eest ta ohverdas härja. (25) (Teised, sealhulgas Apollodoros Arvutaja, omistavad selle Pythagorasele, kes arendas väga palju nende kujundite uurimist, mille leiutamise Kallimachos oma „Jambides” omistab früüglasele Euphorbosele – näiteks „isekülgsed ja võrdkülgsed kolmnurgad” ja üldse kõik, mis puudutab geomeetrilist uurimist.) Arvatakse ka, et ta tegi väga tarku otsuseid riigiasjades. Näiteks kui Kroisos saatis saadikud mileetoslaste juurde, et sõlmida sõjaline liit, siis ta hoidis selle ära – ja nõnda päästis linna, kui Kyros võimule tuli. Kuid ta ise ütleb, „Herakleidese dialoogis”, et ta elas üksildast elu ja hoidus riigiasjadest. (26) Mõned ütlevad, et ta abiellus ja tal oli poeg Kybisthos, teised ütlevad, et ta jäi poissmeheks, kuid lapsendas õepoja – ja kui temalt küsiti, miks tal lapsi ei ole, siis ta vastas: „Sest ma armastan lapsi.” Ja räägitakse, et kui ema käis talle peale, et ta abielluks, siis ta ütles: „Ei ole veel aeg,” ja et kui tema noorusaeg oli möödas ja ema jälle peale käis, siis ta ütles: „Ei ole enam aeg”. Hieronymos Rhodoselt ütleb oma „Segamärkmete” teises raamatus, et tahtes näidata, kui kerge on rikkaks saada, rentis ta head oliivisaaki ette nähes õlipressid ning kogus väga palju raha. (27) Ta arvas, et kõikide asjade alge on vesi ning et maailm on hingestatud [empsychos, elus] ja täis jumalikke jõude [daimones]. Veel räägitakse, et ta avastas aastaajad ning jagas aasta 365 päevaks. Õpetajaid tal ei olnud peale preestrite, kellega ta suhtles Egiptuse-reisi ajal. Hieronymos ütleb ka, et ta mõõtis püramiidid varju järgi, pannes tähele, millal meie varjud on sama suured kui meie ise. Minyese järgi oli ta Mileetose türanni Thrasybulose lähedane sõber. Kuulus on lugu kolmjalast, mille leidsid kalurid ja mille Mileetose rahvas saatis tarkadele. (28) Räägitakse, et mingid Joonia noormehed ostsid Mileetose kaluritelt ette ära ühe noodatäie. Kui püüti välja kolmjalg, tekkis vaidlus, kuni mileetoslased pöördusid Delfisse. Jumal vastas nii: „Mileetose võsu, kas sa küsid Phoiboselt kolmjala kohta?/ Ma teatan, et kolmjalg kuulub sellele, kes on tarkuselt esimene.” Nii nad kinkisid selle Thalesele. Kuid tema kinkis selle ühele teistest tarkadest, ja nii nad saatsid seda edasi, kuni see jõudis Solonini, kes ütles, et tarkuselt esimene on jumal, ning saatis selle Delfisse. Kallimachos oma „Jambides” jutustab sellest teisiti, laenates Mileetose Maiandroselt. Kallimachose järgi pärandas keegi arkaadlane Bathyklos fiaali kõige paremale tarkadest. Anti Thalesele, ja ringi mööda jälle Thalesele, (29) tema aga saatis selle Didymaioni Apollonile niisuguste sõnadega: „Thales kingib mu Neileuse rahva kaitsjale,/ olles kaks korda saanud selle autasu esimeneolemise eest.” Proosapealdis kõlab: „Thales, Examyese poeg, mileetoslane, Delphinoi Apollonile, olles saanud kaks korda autasuks esimese koha eest hellenite hulgas”. Nagu ütlevad Eleusios teoses „Achilleusest” ning Alexon Mindosest „Müütiliste jutustuste”' IX raamatus, hüüti Bathyklose poega, kes fiaali ringi kandis, Thyrioniks. Eudoxos Knidosest ja Euanthos Mileetosest räägivad, et üks Kroisose sõpradest sai kuningalt kuldkarika käsuga anda see „kõige targemale hellenitest”. See andis ta Thalesele, ja karikas jõudis ringi mööda Cheilonini. (30) Cheilon küsis Pythia Apollonilt: kes on temast endast targem? Jumal kuulutas Mysoni, kellest me räägime hiljem (Eudoxos oma järgijatega asetab ta Kleobulose asemele, Platon Protagoras, 343a 4] Periandrose asemele). Niisiis kuulutas Pythia Apollon tema kohta nii: „Ma ütlen, et Myson... ületab sind taibukuses.” Aga küsimusega tuli jumala juurde Anacharsis. Platoonik Daimachos ja Klearchos ütlevad, et Kroisos saatis fiaali Pittakosele, ja seejärel käis fiaal ringi läbi. Andron teatab „Kolmjalas”, et argoslased määrasid autasuks vapruse eest kõige targemale hellenitest kolmjala; valiti spartalane Aristodamos, kuid see loovutas Cheilonile. Aristodamost mainib ka Alkaios niisuguste sõnadega: „Nii, räägitakse, ütles kunagi Spartas Aristodemos kaugeltki mitte abitu sõna:/ „Raha teeb mehe, ja kes on vaene, see ei ole au sees”.” Mõned ütlevad, et Periandros saatis Thrasybulosele kaupa täis laeva; see läks Kosi meres põhja, ja hiljem leidsid kalurid kolmjala. Kuid Phanodikose sõnul leiti kolmjalg Ateena vetest, viidi linna ning rahvakoosoleku otsusega saadeti Biasele. (32) Aga miks, sellest me räägime peatükis Biasest [I, 82]. Teised ütlevad, et kolmjalg on Hephaistose tehtud, jumal kinkis ta Pelopsile pulmadeks, siis läks ta Menelaose kätte, ja kui Alexandros röövis ta koos Helenaga, siis lakoonlanna viskas ta Kosi merre, öeldes, et ta saab tüliõunaks. Aja möödudes ostsid mingid lebedoslased sellessamas kohas noodatäie, ja saagi hulka sattus kolmjalg; kaluritega vaieldes jõuti Kosi, ning kuna midagi ei saavutatud, kantakse ette Mileetosele (Mileetos oli [Lebedose] metropol). Aga mileetoslased – sest nende saatkond jäeti tähelepanuta – lähevad sõtta koslaste vastu, ja kui mõlemal poolel oli juba palju langenuid, siis oraakel kuulutas: anda kõige targemale. Mõlemad pooled nõustusid, et see on Thales, (33) aga see pühendas kolmjala – kui ta oli ringi ära teinud – Didymeioni Apollonile. Koslastele anti niisugune oraakel: „Enne ei lakka meroopide ja joonlaste vaen,/ kui kuldse kolmjala, mille Hephaistos vette heitis,/ saadate linnast välja ning see jõuab tolle mehe majja,/ kes on tark selles, mis on, mis tuleb ja oli.” Aga mileetoslastele: „Mileetose võsu, kas sa küsid Phoiboselt kolmjala kohta?” jne, nagu ülal öeldud. Kuid sellest aitab. Hermippos oma „Eludes” omistab Thalesele selle, mida teised ütlevad Sokratese kohta. Nad teatavad, et ta rääkis, et tänab saatust kolme asja eest: „Esiteks, et ma sündisin inimeseks, mitte loomaks; teiseks, et meheks, mitte naiseks; kolmandaks, et helleniks, mitte barbariks”. (34) Räägitakse, et üks vana naine viis ta kodunt tähti vaatama, ja nii ta kukkus auku: kui ta valjusti oigas, siis vana naine ütles: „Kas sa arvad, Thales, et sa saad teada, mis on taevas, kui sa ei suuda sedagi näha, mis su jalgade ees on?” [Populaarne folkloorimotiiv.] Ka Timon teab teda kui astronoomi ning ülistab teda oma „Sillostes” järgmiste sõnadega: „Ja kui tark on seitsme targa seas Thales tähtede vaatlemises!” Lobon Argosest ütleb, et tema kirjutised ulatusid kahesaja reani ning tema raidkujule oli kirjutatud järgmine epigramm: „Seda Thalest toitis Joonia Mileetos ja kuulutas/ targimaks kõigist astronoomidest.” (35) Ta lisab, et [seitsme targa] lauludest kuulub talle: „Palju sõnu ei näita sugugi tarka mõtet./ Otsi üks tarkus,/ vali üks hüve:/ nii sa paned kinni lobisejate lõputukõnelised keeled.” Järgmised aforismid omistatakse talle: „Kõigist asjadest vanem on jumal, sest ta ei ole sündinud. Kõige kaunim on kosmos, sest ta on jumala loodud. Kõige suurem on ruum, sest ta mahutab kõik. Kõige kiirem on mõte [nous], sest ta jookseb peatumata. Kõige tugevam on paratamatus, sest ta saab kõigist jagu. Kõige targem on aeg, sest ta teeb kõik ilmsiks.” Ta ütles, et surm ei erine elust. „Miks siis sina ei sure?” küsiti temalt. „Sest vahet ei ole,” vastas ta. (36) Kui temalt küsiti, kumb oli enne, päev või öö, siis ta vastas: „Öö oli enne – päeva võrra.” [Maailma loomise eelne aeg oli öö.] Kui temalt küsiti, kas inimene võib jumalatele märkamatuks jääda, kui ta kurja teeb, siis ta vastas: „Isegi mitte siis, kui ta mõtleb kurjategemisest.” Abielurikkuja küsis temalt, kas ta peaks vanduma, et ei ole abielu rikkunud: ta vastas: „Valevandumine ei ole halvem kui abielurikkumine.” Kui küsiti, mis on raske, siis ta ütles: „Ennast tunda”; mis on kerge: „Teisele nõu anda”; mis on kõige magusam: „Edu”; mis on jumalus: „See, millel ei ole algust ega lõppu”. Kui küsiti, mis on suurim ime, mida ta on näinud, siis ta ütles: „Vana türann.” Kuidas saab ebaõnne kõige kergemini kanda? „Kui me näeme, et meie vaenlastel läheb halvemini.” Kuidas elada kõige paremini ja õiglasemalt? „Mitte teha ise asju, mille eest me teisi laidame.” (37) Kes on õnnelik? „See, kellel on terve keha, rikas loomus ja kombekas hing”. Ta ütleb, et meil tuleb meeles pidada oma sõpru, nii kohal- kui ka eemalviibivaid, ja et meil ei tule kaunistada oma nägu, vaid olla kaunid oma kommetes. „Ära rikastu ebaausalt”, ütleb ta, „ja ära lase kuulujuttudel ennast meelestada nende vastu, keda sa usaldad.” „Mis oled sisse maksnud vanematele, seda nõua tagasi lastelt.” Ta ütles, et Niilus ajab üle, kui tema voolu tõkestavad passaat-vastutuuled. Apollodoros ütleb oma „Kroonikates”, et ta sündis 35. olümpiaadi esimesel aastal [640 eKr] [Dielsi konjektuur: 39. olümpiaadi esimesel aastal [624 eKr]] Ta suri 78-aastaselt (või nagu Sosikrates ütleb, 90-aastaselt; sest ta suri 58. olümpiaadil [548–545 eKr], olles elanud Kroisose ajal, kelle ta viis üle Halyse jõe ilma sillata, jõevoolu muutes. Olid teised Thalese-nimelised mehed – viis Magnesia Demetrose järgi „Ühenimelistes”: reetor Kallatisest, kellel oli halb stiil; maalikunstnik Sikyonist, andekas; kolmas on väga muistne, Hesiodose, Homerose ja Lykurgose kaasaegne; neljandat mainib Duris traktaadis „Maalikunstist”; viiendat, kõige hilisemat ja tundmatumat mainib Dionysios „Kriitilistes teostes” (39) Tark suri palavusse, janusse ja jõuetusse, vaadates gümnilist agooni. Ta oli selleks ajaks vana mees. Tema hauale on kirjutatud: „Tema haud on väike, tema kuulsus on taevakõrgune:/ vaadake targa ja teravmeelse Thalese hauda.” Minu „Epigrammide” ehk „Igamõõduliste esimeses raamatus on epigramm tema kohta: „Kui ta ükskord vaatas gümnilist agooni, oo Helios Zeus,/ Sa röövisid Thales Targa staadionilt,/ ma kiidan Sind, et Sa võtsid ta enda juurde;/ sest vana mees ei saanud enam näha tähti maa pealt.” Moto „Tunne iseennast” on tema oma, kuigi Antisthenes oma „Järglustes” ütleb, et see oli Phemonose oma ning et Cheilon omastas selle.”

Vaata ka

• Thalese teoreem

Kirjandus

• Hermann Diels, ptk 11.
• Hermann Diels. Thales ein Semite? – AGPh, 1889, 2, lk 165–170.
• Bruno Snell. Die Nachrichten über die Lehren des Thales und die Anfänge der griechischen Philosophie- und Literaturgeschichte. – Philologus, 1944, 96, lk 170–182.
• D. R. Dicks. – Classical Quarterly, 1959.
• Willy Hartner. Eclipse Periods and Thales' Prediction of a Solar Eclipse. Historic Truth and Modern Myth. – Centaurus, 1969, kd 14, lk 60–71.
• C. DAVIES. Thales of Miletus. The Beginnings of Greek Thought. – History Today, 1970, lk 86–93.
• E. Gennaro. La caduta speculativa di Talete, Messina-Firenze 1971.
• R. Laurenti. Introduzione a Talete Anassimandro Anassimene, Roma-Bari 1971, 2. trükk 1986, lk 43–86.
• H. Blumenberg. Der Sturz des Protophilosophen, München 1976. Itaalia keeles Bologna 1983.
• H. Dorrie. Thales. – K. Ziegler, W. Sontheimer, H. Gartner (toim). Der Kleine Pauly, Lexikon der Antike, kd 5: Schaf—Zythos, München 1979, lk 644–645.
• H. Blumenberg. Das Lachen der Trakerin. Eine Urgeschichte der Theorie, Frankfurt am Main 1987. Itaalia keeles Bologna 1988.
• Michael Clarke. The Wisdom of Thales and the Problem of the Word ΙΕΡΟΣ. – The Classical Quarterly, 1995, kd 45, nr 2, lk 296–317.
• David Sherry. Thales's sure path. – Studies in History and Philosophy of Science, 1999, kd 30, nr 4, lk 621–650.
• Lothar Redlin, Ngo Viet, Saleem Watson. Thales' Shadow. – Mathematics Magazine, 2000, kd 73, nr 5, lk 347–353.
• Patricia F. O'Grady. Thales of Miletus: The Beginnings of Western Science and Philosophy, Aldershot: Ashgate 2002.
  • Leland Giovannelli. Reconstructing Thales. – Metascience, 2003, 12, lk 231–234.
  • Kevin Robb. – The Journal of the History of Philosophy, 2005, kd 43, nr 1, lk 107–108.
• David Sherry. – Isis, 2005, kd 96, nr 1, lk 103.
• Gerard Elfstrom. The origin of science. – Journal of the Alabama Academy of Science, 2002, kd 73, nr 1, lk 30–37.
• Georg Wöhrle. Die Milesier: Thales, Berlin 2009.
• Pietro Mazzeo. Talete, il primo filosofo, Editrice Tipografica: Bari 2010.
• A. Schwab. Thales von Milet in der frühen christlichen Literatur. Darstellung seiner Figur und seiner Ideen in den griechischen und lateinischen Textzeugnissen christlicher Autoren der Kaiserzeit und Spätantike, Berlin 2012.
• Victor J. Stenger. Atheism and the Physical Sciences. – The Oxford Handbook of Atheism, Oxford University Press 2013.
• Göran Henriksson. Thales of Miletus, Archimedes and the Solar Eclipses on the Antikythera Mechanism. – Journal of Earth Science and Engineering, 2014, 12, lk 757–769.
• Georg Wöhrle (toim). The Milesians: Thales, Berlin, de Gruyter 2014 (Traditio Praesocratica vol. 1), tlk ja lisamaterjal Richard McKirahan.
• Georg Wöhrle. Thales, ein Phönizier? – Mnemosyne, 2015, 68(3), lk 470-478.
• Alex Priou. '... Going further on down the road ...' The origin and foundations of Milesian thought. – The Review of Metaphysics, 2016, kd 70, nr 1, lk 3–31.
• R. Pinto. 'All things are full of gods': Souls and Gods in Thales. – Ancient Philosophy, 2016, 36(2), lk 243–261.
• (A.) Finkelberg. Heraclitus and Thales' Conceptual Scheme: a Historical Study (Jerusalem Studies in Religion and Culture 23). Leiden and Boston: Brill 2017.
  • Keith Begley. Heraclitus and Thales. – Classical Review, 2018, kd 68, nr 2, lk 327–328.
• Robin Waterfield. – Heythrop Journal, 2019, 60(1), lk 117–118.

Välislingid

• Patricia O'Grady. Thales of Miletus (c. 620 B.C.E.—c. 546 B.C.E.), Interneti filosoofiaentsüklopeedia
• Andrus Tooli loengukonspekt