Mine sisu juurde

Õuelasteaed

Allikas: Vikipeedia
Õuelasteaed Düsseldorfis Saksamaal

Õuelasteaed on koolieast noorematele lastele (3-6- või 7-aastastele) hoidu ja alushariduse omandamist võimaldav koht, kus lapsed tegutsevad suurema osa lasteaiapäevast värskes õhus. Lapsi julgustatakse avastama ja õppima looduskeskkonnas ning looduslike vahenditega sõltumata ilmast. Õpetaja roll on mitte niivõrd juhtiv, kuivõrd abistav ja suunav.

Õuelasteaedade taust ja levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on maapiirkondades lapsed alati rohkelt aega looduses veetnud. Vähene kontakt loodusega muutus teemaks seoses industrialiseerumise ja üha kasvava linnastumisega.

Tänapäevase õuelasteaia idee algatajataks peetakse Ella Flatau’d Taanist, kes 1950. aastatel[1] enda ning naabrite lastega sageli metsa külastas ning taolise teguviisiga teisteski lapsevanemates nii suurt huvi äratas, et ühine initsiatiiv ametlikult metsalasteaiaks vormistati. Rootsis sai 1957. aastal alguse Skogsmulle[2] liikumine, mis on tänaseks arenenud eraldi pedagoogikasuunaks, mille keskmes on rõõm õues olemisest iga ilmaga (I Ur och Skur), kogu keha ja kõikide meeltega, katsetamise ja avastamise kaudu õppimine, turvaline looduses viibimine ning huvi ja hooliv suhtumine loodusesse.

Õuelasteaiad erinevad riikides nii sisult kui vormilt. Õuelasteaiad võivad olla orienteeritud rohkem metsas tegutsemisele (metsalasteaed) või näiteks taimede-loomade eest hoolitsemisele (talulasteaed).

Saksa keeles tähistavad õuelasteaeda terminid waldkindergarten; naturkindergarten[3], Suurbritannias vastavalt outdoor nursery, forest/nature kindergarten/pre-school.[4]

Taani keeles on käibel terminid skovbørnehaven (skov – 'mets' ja børnehave – 'lasteaed') ja naturbørnehave (natur – 'loodus').[5] Soomes kasutatakse seda tüüpi lasteasutuste kohta nimetust luontopäiväkoti.[6]Valdavalt õuekeskkonnas tegutsevaid lasteaedu leidub ka mujal maailmas, näiteks Jaapanis, Uus-Meremaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas.[7]

Alates 1990. aastatest on seda tüüpi lasteaiad saanud väga populaarseks Saksamaal, kus 2017. aasta oktoobri seisuga tegutseb üle 1500 eriilmelise õuelasteaia.[8] Väga levinud on õuelasteaiad ka põhjamaise kliimaga Norras (Friluftsbarenhage, Naturbarenhage). Skandinaavia riikides toimivad õuelasteaiad suures ulatuses munitsipaallasteaedadena.[9]

Eestis ametlikke õuelasteaedu seni pole, kuid Tartus tegutsev MTÜ Lapsed Õue peab alates aastast 2013 Eesti esimest õuelastehoidu.[10] ning tegeleb õuesõppe alase teavitustegevusega.

Õuelasteaia eesmärgid ja tegevused

[muuda | muuda lähteteksti]

Õuelasteaeda võib kirjeldada kui lasteaeda ilma seinte ja lagedeta. Õuelasteaia motoks on, et kõike, mida saab teha õues (nii vaba mäng kui suunatud õppetegevus), tehakse õues, kui laste heaolu on tagatud ja ekstreemsed ilmaolud õuesolekut ei takista.

Ennekõike liigutakse sõltumata aastaajast palju looduses ning suunatakse lapsi mängima seal leiduvate esemete (puupulgad, kivid, lehed, sammal, kuuseoksad, käbid jne) ning materjalidega (liiv, vesi, lumi, jää). Igal õuelasteaial võib olla eesmärkide osas oma eriline rõhuasetus ning viisid nende eesmärkide saavutamiseks, kuid põhiülesanded on üldjoontes samad nagu tavalasteaial (vt koolieelse lasteasutuse seaduse § 3):

  1. luua võimalused ja tingimused tervikliku isiksuse kujunemiseks, kes on sotsiaalselt tundlik, vaimselt erk, ennastusaldav, kaasinimesi arvestav ja keskkonda väärtustav;
  2. hoida ja tugevdada lapse tervist ning soodustada tema emotsionaalset, kõlbelist, sotsiaalset, vaimset ja kehalist arengut.[11]

Erilist rõhku pannakse õuelasteaias looduse tundmaõppimisele ja keskkonna väärtustamisele. Õuesolemine annab lastele võimaluse loodusega suhestumiseks – neil on võimalik aastaringselt jälgida taimi ja loomi nende erinevates arengustaadiumides. Vahetu kogemus looduse (sh ka linnalooduse!) seltsis on parim viis arendamaks lastes loodushoidlikku mõtteviisi. Õuelasteaedades võidakse kasutada nt Montessori, Reggio Emilia, Waldorfi pedagoogika vm käsitlusi.[7] Mõnes riigis õpetatakse õuelasteaia pedagoogikat ka eraldi õppekavas (nt Saksamaa). Eestis praegu eraldi õuelasteaia õpetajaks õppida ei saa.[12]

Tingimused õuelasteaias

[muuda | muuda lähteteksti]

Õuelasteaiad tegutsevad erinevates kliimatingimustes ning sellest tingituna on ka vajadus siseruumide järele erinev. Näiteks Saksamaal on õuelasteaedade siseruumiks valdavalt askeetlik vagunelamu või metsahütt, mida kasutatakse ekstreemsete ilmaolude korral varjumiseks.[13] Norras ja nt Tšehhis kasutavad õuelasteaiad varjualusena sageli köetavat püstkoda. Kui tegutsetakse looduslikult lagedamal alal (näiteks rannas), on soojemal aastaajal hädavajalik varjualune päikese kaitseks.

Õuelasteaia hoovil on enamasti looduslikud, lihtsad ja mõnikord ise valmistatud atraktsioonid. Õuelasteaiad paiknevad tihti looduskauni ala vahetus läheduses,[14] kus peamiseks pedagoogiliseks vahendiks ning inspiratsiooni allikaks võibki pidada loodust ennast.[7] Kuid leidub ka asutusi, kus lapsed korjatakse hommikul bussi peale ning seejärel sõidetakse mõnda looduspaika.[15] Samuti on Skandinaavias õuelasteaedu, mis tegutsevad selleks eraldatud ning kujundatud suuremal õuealal otse linna südames.

Erinevalt spetsiaalselt lastele disainitud turvalisest mänguväljakust on looduslikud olud mitmekülgsemad ning seega laste jaoks rohkem arenguvõimalusi pakkuvad. Isegi ühe ja sama ronimispuu oks võib olla sõltuvalt ilmast kas kuiv, märg või jäiselt libe, pakkudes lapsele võimalusi motoorika arenguks.

Sageli ei ole õuelasteaedades hoovi- või matkaalalt väljumist takistavaid füüsilisi piirdeid, vaid kasutatakse kokkuleppeid (laps peab alati õpetajat nägema) või kindlaid maamärke (teatud puu, kivi vmt, millest kaugemale ei tohi üksi minna). Näiteks on Norras õuelasteaedu, mis tegutsevad rannas, kus piiriks on meri. Lapsi õpetatakse ohtudega toime tulema, mitte neid vältima. Kesksel kohal on usaldus – täiskasvanud usaldavad lapsi kokkulepitud reeglite järgimises ja vastupidi.

Õuesolemise mõju lastele

[muuda | muuda lähteteksti]

Igapäevane viibimine looduses toetab lapse motoorika arengut (nii peen- kui üldmotoorika), koordinatsiooni, kompimistundlikkuse kui kauguse/sügavuse tajumise osas.[16] Teadusuuringud on näidanud, et õuelasteaia lapse kooliküpsus on n-ö tavalasteaia lapse omast valdavas osas parem.[17] Õuelasteaia lapsed töötavad koolis keskmisest paremini õppetöös kaasa, on motiveeritumad ja parema keskendumisvõimega, tõusevad esile heade sotsiaalsete kompetentside ning motoorsete ja kunstiliste võimete poolest.[viide?] Lapsed saavad õuelasteaiast kaasa kõrge vastutustunde, iseseisvuse ja individuaalsuse. Õuelasteaia lapsed on keskmiselt tugevama tervisega, neil on vähem õnnetusi ning nad oskavad ohutumalt kukkuda.[17]

Kuna enamik õuelasteaedu ei kasuta konventsionaalseid ühe-eesmärgilisi mänguasju, avaldub õuelasteaia arendav mõju ka paremas kõnearengus, kuna lapsed peavad esemete ning mängu sisu omavahel verbaalselt läbi arutama.[18] Koos kaaslaste ning õpetajatega puidust, kividest, liivast ja teistest looduslikest materjalidest onnide ning muude suuremate rajatiste ehitamine ergutab loovust ning õpetab lapsi eesmärke püstitama, planeerima ja ellu viima, koostööd tegema ning mitmesuguseid materjale käsitsema. Loodusest matemaatiliste kujundite leidmine, objektide rühmitamine või füüsikaliste nähtuste kogemine (nt kuidas vooluvesi kergeid esemeid kaasa viib) aitab lapsel omandada matemaatilisi ja füüsikalisi teadmisi mänguliselt, loomulikult ning kiiresti. Neuroloogilised uuringud on näidanud, et aju salvestab õpitava sisu paremini, kui see on seotud liigutuste ja meeltekogemustega.[19]

Õuelasteaia lapsed peavad üldjuhul taluma vähem lärmi ning sellest põhjustatud stressi. Tõendatud on ka rohke värskes õhus viibimise positiivne mõju immuunsüsteemile.[20] Õuesõppe puhul rõhutatakse, et selle positiivsest mõjust võib osa saada iga lasteaed, korraldades nt loodusmatku, loodusnädalaid või viies läbi loodusprojekte.

Turvalisus õuelasteaias

[muuda | muuda lähteteksti]

Turvalisust õuelasteaias toetavad:[21]

1. Väiksem rühm ja rohkem õpetajaid. Õuelasteaia rühmad on tavalasteaia rühmast üldjuhul väiksemad. Nii tagatakse rahulik ja sõbralik õhkkond ning õpetajal on grupist on hea ülevaade. Skandinaavias on looduses viibides 4–6 lapse kohta üks õpetaja. Turvalisuse kaalutlustel on looduses viibides alati kohal vähemalt 2 õpetajat korraga.

2. Õuesõppe pedagoogikas peetakse oluliseks, et last õpetatakse riskidega toime tulema, mitte ei hoita teda riskidest eemal. Väikeses rühmas õpivad õpetajad lapse iseärasusi hästi tundma ning seavad igaühele piirid vastavalt tema eale ja individuaalsetele võimetele. Oluline on, et lapsed oleks võimalikeks riskideks ette valmistatud. Lapsi õpetatakse:

  • riske ära tundma
  • riske hindama (eriti mis puudutab kõrgust, sügavust, kiirust ja raskust);
  • enda võimeid ja võimete piire õigesti hindama.

3. Selged reeglid ja eelnevad kokkulepped lastega on õuelasteaia igapäeva alus. Ühelt poolt minimeeritakse ohte laste jaoks ja teisalt võimalikku kahju loodusele. Lapsed peaksid selgete reeglite vajalikkust ise kogema, nende olulisust mõistma ja isikliku veendumuse tõttu järgima. See on kõige lihtsamini saavutatav, kui reeglid töötatakse välja lastega üheskoos. (Näiteks – kokkulepitud alalt ilma õpetaja loata ei lahkuta; ilma õpetaja nõusolekuta loodusest midagi (marju, seeni jmt) suhu ei pisteta).

4. Õuelasteaias on olulisel kohal usalduslik ja tihe koostöö õpetajate ja lapsevanemate vahel. Nõnda tagatakse, et hoius seatud reegleid ja käsitletud põhimõtteid arutatakse ja kinnistatakse ka kodus. Samuti on oluline, et õpetajal oleks ülevaade lapse eripäradest, mis võivad looduses viibides lapse turvalisust mõjutada.

5. Sobiv varustus. Vanemad kannavad hoolt, et lapsel oleks:

  • tema suurusele vastav mugavalt istuv seljakott, milles on piisavalt ruumi kaasa võetava varustuse (varuriided, toit) jaoks. Sõltuvalt ilmast võib kohustusliku varustuse hulka kuuluda ka termoalus istumiseks ja joogitermos;
  • ilmale vastav (kihiline) riietus ja kinnised jalanõud. Looduses liikudes on kinnised jalanõud, pikk hele riietus ja peakate soovitatavad ka suvel, et vältida võimalikke putukahammustusi.

6. Elementaarne ohuennetus.

7. Õpetaja on kursis võimalike ohtudega, mis matkaalal võivad lapsi ohustada. Vähemalt ühel õpetajatest on kaasas laetud mobiiltelefon, liigutakse mobiilivõrgu levialas ning õpetajad oskavad vajadusel kirjeldada grupi asukohta ning kuidas sellele ligi pääseda. Iga õpetaja peab olema läbinud spetsiaalse laste esmaabikursuse. Lastega looduses viibiv õpetaja tunneb mürgiseid taimi ja suudab adekvaatselt hinnata võimalikke riske. Õpetajad vastutavad selle eest, et lapsed roniksid vaid puudel, mis on ohutult ronitavad ning et puu alune maapind oleks ohtude osas kontrollitud (puhastatud kividest ja muudest kõvadest või teravatest esemetest). Ronimise juures peab alati viibima vähemalt üks õpetaja.

Lisalugemist

[muuda | muuda lähteteksti]
  • M. Kruuda, “Õuesõpe, avastusõpe ja mäng“, 2009.
  • Dahlgren/Sjölander/Strid/Szcepanski “Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas – lähiümbrusest saab õpiõu“, 2009.
  • S. Poopuu, "Lasteaia looduse õpperada kui aktiivõppe vahend õppe- ja kasvatustöös", 2013.
  • M. Masing, "Õuelastehoiu tööd toetavad ja takistavad tegurid õuelastehoiu õpetajate arvamuste põhjal". Magistritöö. Tartu Ülikool, 2017.
  • Kahn, Peter H., Stephen R. Kellert. Children and nature: Psychological, sociocultural, and evolutionary investigations. MIT Press, Cambridge 2002 (veebis vabalt kättesaadav).

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Elliott, S., & Chancellor, B. (2014). From forest preschool to Bush Kinder: An inspirational approach to preschool provision in Australia. Australasian Journal of Early Childhood, 39(4), 45; Knight, S. (2016). Forest school in practice. Los Angeles: SAGE; Vandewalle, M. (2010). Come Rain or Shine: A Whole School Approach to Forest School. FORUM: for promoting 3-19 comprehensive education, 52(1), 43–48.
  2. ↑ Eesti keeles lähemalt: http://lapsedoue.blogspot.com.ee/2017/06/rootsi-ouelasteaedade.html
  3. ↑ Häfner, P. (2003). Natur-und Waldkindergärten in Deutschland: eine Alternative zum Regelkindergarten in der vorschulischen Erziehung (Doctoral dissertation). Täistekstina kättesaadav: http://archiv.ub.uni-heidelberg.de/volltextserver/3135/1/Doktorarbeit_Peter_Haefner.pdf
  4. ↑ Knight, S. (2016). Forest school in practice. Los Angeles: SAGE.
  5. ↑ Knight, S. (2009). Forest schools and outdoor learning in the early years. Los Angeles: SAGE.
  6. ↑ MacQuarrie, S., Nugent, C., & Warden, C. (2015). Learning with nature and learning from others: Nature as setting and resource for early childhood education. Journal of Adventure Education and Outdoor Learning, 15(1), 1–23.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Knight, 2009.
  8. ↑ Saksamaa õuelasteaedade katusorganisatsioon Bundesverband der Natur- und Waldkindergärten in Deutschland e. V.
  9. ↑ Borge, A. I. H., Nordhagen, R., & Lie, K. K. (2003). Children in the environment: Forest day-care centers. The History of the Family, 8(4), 605–618.
  10. ↑ http://www.lapsedoue.com
  11. ↑ Koolieelse lasteasutuse seadus. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/12744434?leiaKehtiv (21.11.2017)
  12. ↑ Naturschule Freiburg - Fort- und Weiterbildung.
  13. ↑ Vt saksakeelne vikipeedia artikkel õuelasteaedadest Saksamaal ja mujal: https://de.wikipedia.org/wiki/Waldkindergarten#cite_note-6
  14. ↑ O’Brien, L., & Murray, R. (2007). Forest School and its impacts on young children: Case studies in Britain. Urban Forestry & Urban Greening, 6(4), 249–265.
  15. ↑ Borge et al., 2003.
  16. ↑ Benefits of Nature for Children’s Health, Children Youth and Environments Center for Research and Design, University of Colorado at Denver and Health Sciences Center, April 2007.
  17. ↑ 17,0 17,1 Häfner 2002; Häfneri dissertatsioon on kättesaadav: http://archiv.ub.uni-heidelberg.de/volltextserver/3135/1/Doktorarbeit_Peter_Haefner.pdf
  18. ↑ W. Warmbold, Kulturpädagogik im Waldkindergarten: Eine Untersuchung zur elementaren kulturellen Bildung und ästhetischen Praxis, 2002.
  19. ↑ Bolay, E.; Reichle, B. (2007): Waldpädagogik 1: Teil 1: Theorie.
  20. ↑ Warmbold, 2002.
  21. ↑ Õuelasteaia turvalisuse teemat on käsitletud ka Saksamaa õuelasteaedade katusorganisatsiooni juhendmaterjalis õuelasteaedadele: R. Schulz, Sicherheit im Waldkindergarten, Empfehlungen für die Sicherheit von Kindern und Kindergartenpersonal im Waldkindergarten, Bundesverband der Natur- und Waldkindergärten in Deutschland e.V., 2008. Arvutivõrgus: http://bvnw.de/wp-content/uploads/2011/02/Sicherheit_im_Waldkindergarten_2008.pdf

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Õuelasteaed&oldid=6747456"