Marcel Duchamp

Marcel Duchamp
Sünninimi	Henri-Robert-Marcel Duchamp
Sündinud	28. juuli 1887 Blainville-Crevon
Surnud	2. oktoober 1968 (81-aastaselt) Neuilly-sur-Seine
Rahvus	prantslane

Marcel Duchamp (sünninimega Henri-Robert-Marcel Duchamp; 28. juuli 1887 – 2. oktoober 1968) oli 20. sajandi maalikunstnik ja skulptor, keda peetakse üheks oma aja suurkujuks. Duchamp keskendus kunstis ideedele ja uuendustele.

Duchamp on öelnud: „Ma arvan, et kunst võib olla halb, hea või eriskummaline, aga ükskõik millist omadussõna kasutatakse, me peame seda ikkagi kunstiks nimetama, sest halb kunst on ikkagi kunst, samamoodi nagu halb emotsioon on ikkagi emotsioon.“

Elukäik

Marcel Duchamp sündis 28. juulil 1887 Blainville’is Normandias. Duchampi isa oli notar ja ema huvitus kunstist, nende kodu oli ümbritsetud kultuurist. Duchampide peres oli kokku seitse last ning peale Marceli said kunstnikeks ka vanemad vennad Jacques Villon (1875–1963; maalikunstnik) ja Raymond Duchamp-Villon (1876–1918; skulptor) ning noorem õde Suzanne Duchamp (1889–1963; maalikunstnik).

1904. aastal kolis Duchamp vendade juurde Pariisi ja läks Juliani Akadeemiasse (Académie Julian) maalikunsti õppima. 1905. aastal alustas Duchamp kohustuslikku väeteenistust, kus talle määrati trükkali ametikoht. Kunstitöötajana sai Duchamp sõjaväest aasta varem koju ja 1906 kolis ta tagasi Pariisi. Järgmised üheksa aastat veetis kunstnik Pariisis, 1912­–1914 töötas sealses raamatukogus, ning 1915 kolis I maailmasõja tõttu New Yorki. 1920 lõi Duchamp endale alter ego Rrose Sélavy (tuletatud lausest „Eros, selline on elu“ – „Eros, C’est la vie“). 1940. aastatel eraldas artist end suuremast kunstimaailmast ja suhtles pigem väikeste rühmitustega ning hakkas tegelema malemänguga.

Marcel Duchamp suri 2. oktoobril 1968 oma kodus Prantsusmaal. Ta on maetud Põhja-Prantsusmaal Reueni linna surnuaeda ning tema hauakivil on lause: „D'ailleurs, c'est toujours les autres qui meurent“ („Muide, need on alati teised, kes surevad“).

Maalikunst

Marcel Duchampi perekond oli kunstilembene ja Duchampi esimesed teosed kujutavad kodu, sõpru ja perekonda. Esimesed maalid on impressionistlikus stiilis, näiteks „Blainville’i maastik“ (1902), milles on näha Claude Monet’ mõjutusi. Pariisis sai Duchamp tööd karikaturistina ning joonistas enamasti mustvalgeid pilte nagu „Naistaksojuht“ (1907). Kaitseväes trükkalina töötades tegi kunstnik tutvust ka tüpograafiaga.

20. sajandi esimesel kümnendil valitses Pariisis stiilirohkus: impressionism ja postimpressionism olid edasi arenenud fovismiks ja kubismiks. 1906–1911 katsetas Duchamp eri stiilide ja stseenidega. Nende aastate jooksul oli tal võimalus ka oma kunsti salonginäitustel eksponeerida (nendest suurim Salon des Indépendants, kus olid põhiliselt algajate avangardistlikud teosed).

Duchampi esimesed figuurimaalid on pikad, veidi välja venitatud nagu „Noor mees ja tüdruk kevadel“ (1911), hilisemad on sügavalt kubistlikud nagu „Trepist laskuv akt nr 2“, (1912). Marcel Duchamp on maali kohta rääkinud: „On see naine? Ei. On see mees? Ei. Tõtt öelda ma ei ole kunagi mõelnud, kes see on. Miks ma peaksin sellele mõtlema? Minu pildid ei kujuta objekte, vaid abstraktsioone."Nu descendant un escalier" on abstraktsioon liikumisest“. Maal sai alguses kubistidelt negatiivset vastukaja, sest teos arvati liikumise pärast olevat liiga futuristlik. „Trepist laskuv akt nr 2“ oli ka Salon des Indépendantsis samuti üleval, kuid Duchampi vennad palusid tal teose maha võtta. Esimest korda katsetas kunstnik liikumist kujutada maalis „Kurb noor mees rongis“ (1911). Duchamp sidus kubismi malemänguga: „Öeldakse, et male on nagu teadus, aga see on ka kunst: mäng toimub kahe inimese vahel“.

Kunsti hiilgeaeg

1912. aastal hakkas Marcel Duchamp rohkem kunstižanritega katsetama. Tema maalidel sai keskseks teemaks seksuaalsus ja alastus. Duchamp hakkas sel perioodil aina vähem maalima ning teiste kunstiliikidega eksperimenteerima. Ta õppis füüsikat ja matemaatikat, et end teadusega kurssi viia. Ta uuris lähemalt füüsikaseaduseid ja otsustas, et tema teosed on neljamõõtmelised – tema jaoks oli neljas dimensioon armastus (seksuaalsus). Tema teosed muutusid mehaanilisemaks ja ta hakkas keskenduma installatsioonidele, näiteks „3 tavalist piirajat“ (1913–1914) ja „Jalgratta ratas" (1913).

1913 hakkas Marcel Duchampil välja kujunema žanr, mille teoste kohta ta kasutas sõna readymade ehk miski, mis on juba valmis (lõpetatud). „Maalide juures on alati juba midagi lõpetatut. Sa ei tee pintsleid, sa ei tee värve, sa ei tee lõuendit. Seda mõtet kaugemale arendades, eemaldades ka käe rolli, valmib readymade,“ on Duchamp kommenteerinud. Tema seisukoht on, et kõik on juba mingis vormis valmis tehtud, teose komponendid valib aga kunstnik, samamoodi nagu maalides valitakse värvid ja pintslid. Kui kunstnik signeerib objekti, siis on see tema tehtud. Esimene ja üks kuulsamatest readymade’idest on „Enne murtud kätt“ (1915), mis kujutab vertikaalses asendis signeeritud lumelabidat. Duchamp soovitab teose pealkirja ja objekti seotusele pigem mitte mõelda, sest need ei ole seotud. 1917. aastal esitas Duchamp näitusele teose „Fontään“ pseudonüümiga R. Mutt.

1920. aastatel muutusid readymade’id komplekssemaks: juba valmis tehtud esemete asemel valmistas ta teose jaoks eseme ise või tellis töö kelleltki. „Nipsakas lesk“ (1920) on ühe puussepa poolt Duchampile ehitatud. Teost kutsuti Ameerikas ka „French Windowiks“ (sõnamäng ingliskeelse pealkirjaga „Fresh Widow“). New Yorgis elades lõi Marcel Duchamp endale alter ego Rrose Sélavy ning esimene selle nimega signeeritud teos oligi just „Nipsakas lesk“.

Duchampi üks suuremaid teoseid on „Suur klaas“ (1915–1923) ja „Antud: 1. kosk, 2. valgustav gaas“ (1946–1966). „Suur klaas“, teise pealkirjaga „Pruut, oma poissmeeste poolt lahti riietatud“, on õhuke klaas, millele on maalitud. Duchamp kirjeldab, et teos ei tohiks olla dekoratiivne, vaid seda peaks vaatama kui kunsti. See on kokku pandud kunstniku varasematest teostest ning kuigi seda esitleti 1923, on see Duchampi arvates lõpetamata jäänud teos. Autor on teose kohta kirjutanud, et ehkki algselt ei teinud ta seda kindla tähendusega, siis mingi tähenduslikkus tekkis tööprotsessi käigus. Tema eesmärk oli teha assamblaaž või kollaaž, mis laseks lahti kõikidest esteetikatest. „Antud: 1. kosk, 2. valgustav gaas“ oli Marcel Duchampi viimane teos ning ta tahtis, et see täidaks kahte eesmärki: et „Suure klaasi“ varjatud erootika muutuks nüüd tugevaks seksuaalsuseks ning et vaataja oleks sunnitud teost vaadates midagi tundma (passiivse vastuvõtu asemel). Installatsioon kujutab endast puidust ust, mille praost sisse vaadates on näha alasti naise keha, kes hoiab käes gaasilampi. Võimalikult realistliku tulemuse saamiseks on naise skulptuur kaetud ehtse nahaga. Teos valmis 20 aasta jooksul täielikus saladuses.

Marcel Duchamp oli juba lapsest saadik kokku puutunud malega. See kajastus ka ta teostes, eriti varajastel maalidel. 50. eluaastates jättis Duchamp kunsti tagaplaanile ja pühendus malemängule.

Olulisus kunstiajaloos

Marcel Duchampi peetakse üheks 20. sajandi destruktiivsemaks kunstnikuks. Ta muutis oma readymade’idega kunsti tegemise ja vaatamise viisi ning laiendas nendega kunsti piire. Tema kunst oli pigem esoteeriline kui eksoteeriline ja tema jaoks oli just idee kunsti juures kõige tähtsam. Duchampi kunstis mängib rolli mehaanilisus, mängulisus ja seksuaalsus. Ta ei sidunud end ühegi kunstiperioodiga, aga tema teostes on mõjutusi impressionismist, fovismist, kubismist, futurismist ja sümbolismist. M. Duchampi arvatakse olevat eelkäijaks kontseptualismile ja dadaismile.

Tunnustus

• 1960 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks