Meister Francke
Meister Francke oli dominiiklasest kerjusmunk ja maalikunstnik, kes tegutses 15. sajandi alguses Hamburgis Saksamaal. Tema stiil kuulub selgelt rahvusvahelisse gootikasse ja ta oli selle stiilisuuna üks kõige markantsemaid esindajaid Põhja-Saksamaal.[1]
Eluloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Ta võis olla sündinud 1380. aasta paiku. Viimasel ajal on arvatud, et ta oli dominiiklaste ordu munk Zutpheni linnast Madalmaade keskosast, sest ühes dokumendis viidatakse temale sõnadega "Fratre Francone Zutphanico". Oletatud on, et ta oli õppinud miniatuurimaalijaks, võib-olla Pariisis või Flandrias. Francke töötas algul Vestfaalis Münsteris ja seejärel Hamburgis. Allikate järgi tegutses ta vähemalt aastani 1436.[2]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Meister Francke stiili iseloomustab väga keerukas värvikasutus, samuti tema kujutatud isikute rõhutatult emotsionaalsed näoilmed ja püüd illusionistlikkuse poole ruumikujutuses. Järjestikustes stseenides püüab ta esitada mitut eraldiseisvat plaani, mille vahel tegelased liiguvad otsekui lavakujunduse osade vahel. Mitmes tema teoses täidab esiplaani lage pind, mis meenutab liivadüüni; teisal hoiavad inglid draperiid, mis katab pildi alumise osa. Franckel olid lähedased kontaktid läänepoolsete maadega, eriti Burgundiaga. Stiililt kuulub ta rahvusvahelisse gootikasse ja tema mõju on ulatunud üle terve Põhja-Saksamaa ning Läänemere ranniku.[1]
Barbara altar
[muuda | muuda lähteteksti]Francke varasem – umbes aastaist 1415-1420 pärinev, kuid vahel dateeritud ka 1425. aastasse – mahukam teos on püha Barbara altariretaabel, mis nüüd asub Helsingis Soome rahvusmuuseumis. Kappaltari keskosa on täidetud ühe suure ja nelja väiksema tammepuust reljeefiga, mis pole meister Franckelt, kuid külgtiibadel on kaheksa pilti püha Barbara elust. Pühakulugu pärineb 10. sajandi Bütsantsi menologionist, mille Saksa ordu 1300. aastal uuesti välja andis. Stseenid võisid ollagi maalitud ekspordiks Soome, Võib-olla Turu toomkirikusse, kus 1412. aastal oli Barbara altar, mis aga eemaldati reformatsiooni ajal. Muuseumi jõudis retaabel väikesest Nykyrko kirikust Edela-Soomes 1908. aastal koos kohaliku pärimusega, et altar olevat imelisel viisil merest rannale uhutud.
Thomas Becketi altar
[muuda | muuda lähteteksti]Üks meister Francke suuremaid säilinud teoseid on püha Thomas Becketi altariretaabel Inglismaaga kauplevate kaupmeeste gildi jaoks. Sellel on stseenid Kristuse kannatusloost ja püha Thomas Becketi elust. Retaabli valmistamise leping allkirjastati 1424. aastal, kuid maalid võisid valmida mitte enne 1430. aastate keskpaika. Lepingus seisab meistri nimi kirjapildis "Mester Franckenn", allkirjastajad olid kaks gildivanemat ja tellimuseks oli gildi altar Hamburgi dominiiklaste Püha Johannese kiriku lõunakülge. Summa altari eest oli hiiglaslik – 100 Lüübeki marka. Tänapäeval asub retaabel Hamburgi Kunstihallis. See pole säilinud täielikult, mingil ajal oli see võetud lahti ja saadetud Schwerini, kus uuesti kokku pandi, kuid kaduma on läinud kaks liikumatut altaritiiba (Standflügel) ja predella, samuti enamik suurest Kolgata stseenist, mis kunagi moodustas altari keskme.[2]
Muud maalid
[muuda | muuda lähteteksti]Leipzigis asub üks harduspilt Kristusest Valumehena. Teos on originaalraamis, mille moodustavad tumesinised ja kuldsed viielehelised roosid (võib-olla viidates püha Bernardi rosa mystica 'le, mille viis kroonlehte tähistavad Kristuse viit haava). Teos on dateeritud umbes Barbara altari valmimise perioodi, kuna Kristuse keha on kujutatud lihtsamalt. Paneeli teisele küljele on maalitud Veronika rätt.
Hamburgi Kunstihallis asub teine maal Kristusest Valumehena ja samal ajal maailma kohtumõistjana. See on Leipzigis asuvast teosest kaks korda suurem, peaaegu elusuuruses, ja hilisem, loodud umbes 1435. Oletatud on, et selle tellis Püha Risti vennaskond, kelle altar asus samuti Johannese kirikus, ja maal võis valmida Thomas Becketi altariga ühel ajal. Kristuse keha on võimsam ja paremini vormitud kui Leipzigi maalil. Esiplaani varjab brokaaditükk, mida hoiavad kaks inglit, näidates, et tegemist on visiooniga. Kristuse kujutis järgib Valumehe ikonograafiat, kuid lisatud on Viimsele kohtupäevale viitavad detailid: halastuse sümbol liilia ja õigluse sümbol leegitsev mõõk, see on teadaolevalt varaseim nende sümbolite kasutus.[2]
Seos Eestiga
[muuda | muuda lähteteksti]Meister Francke maalitud oli Tallinna Mustpeade vennaskonna Püha Kolmainsuse altari retaabel (pole säilinud). Kohapeal nikerdatud predellaosaga altarikorpus saadeti 1429. aastal Hamburgi maalingutega kaunistamiseks ning 1436. aastal saabus see meister Francke maalituna tagasi Tallinna.[3]