Kõrglahutusega televisioon
| Lahutusvõimete võrdlus (suurendatult) | |
|---|---|
|
|
| HDTV | SDTV |
Kõrglahutusega televisioon ehk peeneraldustelevisioon ehk HD-televisioon (HDTV, inglise k high-definition television) on digitaalse televisiooni süsteem, millel on suurem lahutusvõime kui tavalahutusega televisioonil (SDTV).
Suurema lahutusega telepilt koosneb suuremast hulgast tihedalt üksteise kõrval olevatest pildipunktidest ehk pikslitest, mis kokkuvõttes tekitavad ekraanile teravama kujutise. Vaataja jaoks on selle tulemusena telepilt tavatelevisiooniga võrreldes selgem ja detailirohkem.
Kõrglahutusega pildil on võrreldes SDTV-ga neli korda rohkem piksleid, seega näitab ta palju rohkem üksikasju kui analoogtelevisioon või tavaline DVD. HDTV saated edastatakse ainult laiformaadis, s.o kuvasuhtega 16:9.
Kui tavalise PAL-värvisüsteemile vastava SDTV-telepildi lahutusvõime on 720×576 pikslit, siis HDTV lahutusvõime võib olla
- 1280×720 pikslit — HD; selle laotussüsteemi tähis on 720p, mis tähendab, et kaadris on 720 rida, mis laotatakse järjest, rida-realt (p — progressive);
- 1920×1080 pikslit — FHD, laotussüsteemi tähis 1080i või 1080p:
- 1080i korral koosneb kaader kahest poolkaadrist, milles pildisignaali laotatakse üle rea (i — interlaced);
- 1080p korral kasutatakse täiskaadrilaotust, s.t laotatakse kaadrit moodustavad read järjest.
HD-valmidusega teleri ekraanil on 1920 rida ja reas 1080 pikslit. Telerid logoga Full HD (täielik HD) võimaldavad vaadata peale SD- ja HD-telepildi ka HD-videokaamera, HD DVD ja BD pilti.
Full HD järglasena võttis Tarbeelektroonika Liit (Consumer Electronics Association) 2012. aastal vastu UHD (4K) standardi. Ekraan mahutab siin neljakordselt piksleid — see tähendab kaks korda rohkem nii reas kui veerus, kui 1080p Full HD pilt. See tähendab, et UHD-ekraani eraldusvõime on 3840×2160 pikslit.
Kõrglahutusega kuvaformaadid
[muuda | muuda lähteteksti]| Videovorming | Loomulik lahutus | Piksleid (px) kaadris | Formaat | Kirjeldus | ||
|---|---|---|---|---|---|---|
| Üldarv | Mpx | pildil | pikslil | |||
| 720p 1280×720 |
1024×768 | 786 432 | 0,8 | 16:9 | 4:3 | Tüüpiline PC lahutusvõime (XGA) |
| 1280×720 |
921 600 | 0,9 | 16:9 | 1:1 | Standardne HDTV lahutus ja tüüpiline PC lahutus (WXGA), sageli kasutatakse videoprojektoritel; kasutatud ka 750-realise pildi puhul (standardid SMPTE 296M, ATSC A/53, ITU-R BT.1543). | |
| 1366×768 WXGA |
1 049 088 | 1,0 | 683:384 (ca 16:9) |
ca 1:1 | Tüüpiline PC lahutus (WXGA); kasutatud ka paljude HD-valmis telerite LCD-kuvarite puhul. | |
| 1080p/1080i 1920×1080 |
1920×1080 |
2 073 600 | 2,1 | 16:9 | 1:1 | Standardne HDTV lahutus, mida kasutavad Full HD TV kuvarid; see on ka tüüpiline arvutikuvarite lahutus (madalam kui WUXGA); kasutatud ka 1125-realise pildi puhul (standardid SMPTE 274M, ATSC A/53, ITU-R BT.709). |
| 750p > 720p 1780×956(?) |
1780×956 | 876 096 | 0,9 | 16:9 | 1:1 | Kasutatud 750-realise pildi puhul, kompenseerib plokkmoonutust (standard SMPTE 296M). |
| 1125p > 1080p 1920×1080 |
1888×1062 | 2 001 280 | 2,0 | 16:9 | 1:1 | Kasutatud 1125-realise pildi puhul, kompenseerib plokkmoonutust (standard SMPTE 274M). |
| 1125i > 1080i 1920×1080 |
1440×1080 HDCAM/HDV |
1 555 200 | 1,6 | 16:9 | 4:3 | Kasutatud anamorfkujutisega 1125-realise pildi puhul Sony HDCAM ja HDV formaadis ja määratletud SMPTE D11 standardis. |
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Algselt nimetati kõrgekvaliteedilisteks 1930ndate lõpust pärit televisioonisüsteeme; kõrge kvaliteediga olid nad siiski ainult võrreldes varasemate süsteemidega, mis kasutasid mehaanilist pildilaotust.
Briti televisiooniteenus alustas katsesaateid augustis 1936 ja regulaarse teenuse osutamist novembris 1936, kasutades nii mehaanilist Baird 240-realist ja elektroonilist Marconi-EMI 405-realist (377i) süsteemi. 1938. aastal pakkus Prantsusmaa välja 441-realise süsteemi, mille variante kasutati muudeski riikides. 1941. aastal tuli USA välja oma NTSC-süsteemiga. 1949. aastal esitles Prantsusmaa veel suurema lahutusega standardit 768i. Kõik need süsteemid kasutasid kujutisesignaali järjestikust, rida-realt laotust ja 4:3 kuvasuhet, välja arvatud 405-realine süsteem, mis algul kasutas 5:4 ning hiljem 4:3 kuvasuhet. 405-realine süsteem rakendas ülerealaotust, mis oli sellel ajal üsna revolutsiooniline idee; nii saadi üle pildi vilkumise probleemist, mis oli omane 25 Hz kaadrisagedusega 240-realisele süsteemile (vt Analoogtelevisiooni süsteemid).
1949 aastal alustas Prantsusmaa 819-realisi ülekandeid (768i). Neid must-valgeid saateid edastati ainult Prantsuse esimesel televisioonikanalil 1985. aastani.
HDTV saateid tänapäevases mõistes alustati 1990. aastate algul kõigepealt Jaapanis, seejärel ka USAs, kus enamik telesaatjaid oli juba 2006. aastaks HDTV-le üle läinud. Euroopa tolleaegsed pingutused pooldigitaalsete projektidega D2 MAC ja HD-MAC (1250 rida, 50 Hz) lõppesid edutult. Esimene Euroopa digitaalne HDTV saatja HD1 alustas tööd 2004. aastal Belgias, edastades saateid kodeeritult Astra sidesatelliidi vahendusel.
Eestis algasid kõrglahutusega televisiooni katsesaated Tallinna ja Valgjärve saatjatest 2007. aastal. Pekingi olümpiamängude ajal oli võimalik kõrglahutusega ülekandeid näha kanalil ETV 2 HD test. 2009. aasta mais näidati kõrglahutusega (1920×1080) ülekannet Eurovisiooni lauluvõistluse poolfinaalidest ja finaalist.
2015. aasta 7. septembrist alustasid ETV ja ETV2 1080i formaadis kõrglahutusega ülekandeid üle kaabellevivõrkude.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Madis Järvekülg (7. september 2015). "ETV tootmisteenistuse juht selgitas, kuidas kodus HD pilti saada". menu.err.ee. Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 8. septembril 2015.