SKS

SKS
Tüüp	poolautomaatvintpüss
Päritoluriik	Nõukogude Liit
Teenistusajalugu
Teenistuses	1945–
Kasutajad	Loend
Tootmise ajalugu
Konstruktor	Sergei Simonov
Konstrueeritud	1945
Toodetud ühikuid	üle 15 000 000
Tehnilised andmed
Kaal	3,85 kg
Pikkus	1020–1120 mm
Toru pikkus	vintraua pikkus 520–559 mm
Padrun	7.62×39mm
Tööpõhimõte	gaasikolvi survel ümberlaetav, pöördlukk
Laskemoona algkiirus	kuuli algkiirus 735 m/s
Tõhus laskeulatus	400 m
Söötur	10-lasuline integreeritud lehtsalv

Muude kasutuste kohta vaata SKS (täpsustus).

SKS (vene keeles täispikalt Самозарядный карабин системы Симонова Samozarjadnõi karabin sistemõ Simonova 'Simonovi süsteemi iselaadiv karabiin') on Nõukogude Liidu poolautomaatvintpüss, mille konstrueeris 1945. aastal relvameister Sergei Gavrilovitš Simonov. Algul toodeti SKS-i vaid Nõukogude Liidus, kuid aastate jooksul hakati seda eksportima üle maailma. Mitmel pool valmistati sellest koopiaid. SKS-i iseloomustavad kokkupandav tääk ning hingega relva raami külge kinnitatud salv. Kuna SKS-il ei ole valikulist tulerežiimi ning selle salv mahutab vaid kümme padrunit, vahetati see NSV Liidu relvajõududes juba 1950. aastatel automaadi AK-47 vastu välja. SKS jäi veel aastakümneteks kasutusse Nõukogude Liidu piirivalves, sisevägedes, reservüksustes jne.

SKS-i toodeti aastatel 1945–1958 Tula relvatehases ja 1953–1954 Iževski mehaanikatehases kokku 2,7 miljonit. Külma sõja ajal toodeti veel miljoneid SKS-i karabiine ja selle edasiarendusi nii Hiinas kui mitmes Idabloki riigis. SKS hakkas levima ka valitsusvastaste mässuliste seas, kuna on kerge ning pakub sissisõjaks piisavalt tulejõudu. 1980. aastate lõpus hakkas SKS levima ka Põhja-Ameerika tsiviilturgudel, kus see on jahimeeste ja laskesportlaste seas tänapäevalgi populaarne.^[1]