Kriitiline mõtlemine

Kriitiline mõtlemine on võime hinnata üksiku teema või teemaga seotud olemasoleva teabe tõesust või väärust ja luua põhjendatud eelarvamuste vaba kokkuvõte.

Kriitiline mõtlemine on intellektuaalselt distsiplineeritud protsess, mille käigus aktiivselt ja oskuslikult kontseptualiseeritakse, rakendatakse, analüüsitakse, sünteesitakse ja hinnatakse vaatlusest, kogemusest, mõtisklusest, arutlusest või suhtlusest kogutud või nende kaudu genereeritud teavet, mis on uskumuste ja tegevuste juhend. Oma eeskujul põhineb see universaalsetel intellektuaalsetel väärtustel, mis ületavad teemajaotust: selgus, täpsus, järjepidevus, asjakohasus, usaldusväärsed tõendid, mõjuvad põhjused, sügavus, laius ja õiglus.

Ajalugu

Kriitilise mõtlemise juured ulatuvad kaugele. Sokrates avastas küsitlemise uurimismeetodi abil 2500 aastat tagasi, et inimesed ei suuda oma enesekindlaid väiteid teadmistele ratsionaalselt põhjendada. Segased tähendused, ebapiisavad tõendid või enesele vasturääkivad uskumused varitsesid sageli voolava, kuid suures osas tühja eneseväljendamise all. Ta näitas, et inimestel võib olla suur võim ja kõrge positsioon, kuid vaatamata sellele võivad inimesed olla sügavas segaduses ja irratsionaalsed. Sokrates rõhutas, kui oluline on esitada sügavaid küsimusi, mis uurivad sügavalt mõtlemist, enne kui aktsepteerida idee ja mõtte tõesust. Sokrates tegi kindlaks, kui oluline on otsida tõendeid, uurida põhjalikult arutluskäike ja eeldusi, analüüsida põhimõisteid ja leida mitte ainult öeldu, vaid ka tehtu mõju. Nüüd tuntakse Sokratese küsitlusmeetodit kui sokraatilist küsitlemist ja see on tuntuim kriitilise mõtlemise õpetamise strateegia. Oma küsitlemis viisis tõi Sokrates esile vajaduse mõtlemises selguse ja loogilise järjepidevuse järele.

Sokrates seadis päevakorra kriitilise mõtlemise traditsioonile, nimelt seada mõtisklevalt kahtluse alla levinud uskumused ja seletused. Sealjuures tuleb eristada hoolikalt tõekspidamised, mis on mõistlikud ja loogilised uskumustest, mis on – kui tahes ahvatlevad need meie loomulikule egotsentrismile, ükskõik kui palju nad ka ei teeniks. Huvid on mugavad ja lohutavad, kuid piisavad tõendid või ratsionaalne alus inimeste veendumuse õigustamiseks.

Sokratese praktikale järgnes Platoni, Aristotelese ja Vana-Kreeka skeptikute kriitiline mõtlemine, kes kõik rõhutasid, et asjad on sageli väga erinevad sellest, mis nad paistavad ja  ainult treenitud mõistus on ette valmistatud. Tuleb näha läbi seda, kuidas asjad inimestele pealtnäha paistavad (eksitavad näivused) kuni selleni, kuidas nad tegelikult pinna all on (elu sügavamad reaalsused). Sellest Vana-Kreeka traditsioonist tulenes vajadus, et igaüks pidi püüdma mõista sügavamaid reaalsusi, mõelda süstemaatiliselt, jälgida tagajärgi laiaulatuslikult ja sügavalt, sest ainult kõikehõlmav, hästi põhjendatud ja vastuväidetele reageeriv mõtlemine võib viia kaugemale pinnale.

Lähenemisi kriitilisele mõtlemisele ja kriitiliselt mõtlevale inimesele

Ameerika hariduspsühholoog Linda Elder defineerib kriitilist mõtlemist nii. Kriitiline mõtlemine on enesejuhitav, enesedistsiplineeritud mõtlemine, mis püüab arutleda kõrgeima kvaliteeditasemega ausal viisil. Kriitiliselt järjekindlalt mõtlevad inimesed püüavad elada ratsionaalselt, mõistlikult ja empaatiliselt. Need inimesed on väga teadlikud inimmõtlemise vigasest olemusest, kui seda ei kontrollita. Nad püüavad vähendada oma ego- ja sotsiotsentriliste kalduvuste jõudu. Nad kasutavad kriitilise mõtlemise pakutavaid intellektuaalseid tööriistu – kontseptsioone ja põhimõtteid, mis võimaldavad neil analüüsida, hinnata ja mõtlemist parandada. Kriiitilised mõtlejad töötavad usinalt, et arendada intellektuaalseid ̽ voorusi, nagu intellektuaalne terviklikkus, ̽ alandlikkus, ̽ viisakus, ̽ empaatia, ̽ õiglustunne ja usaldus mõistuse vastu.

Olenemata sellest, kui osavad mõtlejad nad oma mõistavad kriitilised mõtlejad, et saavad oma arutlusvõimet parandada ja nad langevad mõnikord arutlusvigade, inimliku irratsionaalsuse, eelarvamuste, moonutuste, kriitikavabalt aktsepteeritud sotsiaalsete reeglite ja tabude, eneseusalduse ohvriks. Kriitilised mõtlejad püüavad maailma igal võimalikul viisil parandada ja aitavad kaasa ratsionaalsema, tsiviliseeritud ühiskonna loomisele. Samal ajal mõistavad nad sellega sageli kaasnevaid keerukusi. Kriitilised mõtlejad püüavad mitte kunagi mõelda keerulistele teemadele lihtsustatult ning arvestavad alati asjaomaste teiste õigustega ja vajadustega. Nad mõistavad mõtlejana arenemise keerukust ja pühenduvad elukestvale enesetäiendamise praktikale. Kriitilised mõtlejad kehastavad sokraatide põhimõtet: uurimata elu ei ole elamist väärt, sest nad mõistavad, et paljude uurimata elude koos tulemuseks on kriitikavaba, ebaõiglane ja ohtlik maailm.

Kriitiline mõtlemine on mõtlemise ratsionaalne hindamine hea arutlemise loogiliste standardite alusel. Igapäevaelus tähendab see argumentide, väidete ja muu sellise hindamist. Sinna lisandub retoorilise konteksti ja retooriliste võtete arvestamine ehk kuidas argumenti esitatakse, kes seda teeb ning mis on tema kavatsused ja taotlused.

Kriitilist mõtlemist on kirjeldatud kui aktiivset protsessi, mille puhul inimene mõtleb, tõstatab küsimusi ja otsib relevantset informatsiooni iseseisvalt.

Haritud kriitiline mõtleja

Haritud kriitiline mõtleja:

• tõstatab elulisi küsimusi ja probleeme, sõnastades need selgelt ja täpselt;

• kogub ja hindab asjakohast teavet, kasutades selle tõhusaks tõlgendamiseks abstraktseid ideid;

• teeb hästi põhjendatud järeldusi ja lahendusi, testides neid asjakohaste kriteeriumide ja standardite alusel;

• mõtleb avatud meelega alternatiivsetes mõttesüsteemides, teadvustades ja hinnates vastavalt vajadusele nende eeldusi, mõjusid ja praktilisi tagajärgi; ja

• suhtleb tõhusalt teistega keerulistele probleemidele lahenduste leidmisel.