Astronoomia

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu, mis uurib kosmilisi objekte ja universumit tervikuna.

Nimetus

Astronoomia ja astroloogia

Erinevalt paljudest teistest teadustest ei ole astronoomia nimetuse lõpus "-loogia", vaid "-noomia" kreeka sõnast nomos 'seadus'. Nimetuse esimene osa tuleb vanakreeka sõnast astēr 'täht, taevakeha'. Astroloogiat peetakse pseudoteaduseks.

Astronoomia ja astrofüüsika

Astrofüüsikaks nimetatakse tavaliselt astronoomilisi uuringuid, mis on seotud füüsikaga. Tänapäeval on aga valdav osa astronoomiast füüsikaga seotud ning seetõttu astronoomiat ja astrofüüsikat sageli samastatakse.

Astronoomia harud

Jaotus meetodi järgi

Meetodi järgi liigendub astronoomia kolmeks:

astromeetria tegeleb taevakehade asukoha määramisega ning taevakaartide koostamisega;
taevamehaanika uurib taevakehade, eeskätt planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril;
astrofüüsika uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta.

Jaotus objekti järgi

Objekti järgi jaguneb astrofüüsika neljaks:

- planetoloogia (koos geofüüsikaga) uurib planeetide, nende kaaslaste jt Päikesesüsteemi objektide ehitust);
- tähtede füüsika (uurib tähti);
- galaktikate füüsika uurib galaktikaid (tähesüsteeme);
- kosmoloogia (uurib Universumi, st kogu maailma ehituse ja arengu seaduspärasusi).

Astronoomia ja teised teadused

Iga-aastane astronoomiahuviliste kokkutulek augustis Eestis

Astronoomiaga on tihedalt seotud füüsika ja matemaatika. Need kolm teadust on üksteist oluliselt mõjutanud. Füüsikateooriaid saab paljudel juhtudel kontrollida ainult kosmilistes mastaapides või kosmilistel energiarikastel objektidel. Astronoomiale vajalikud arvutused on olnud arvutusmatemaatika ja andmetöötluse arengu oluliseks motiiviks.

Traditsiooniline on olnud astronoomia koostöö geodeesiaga (astrogeodeesia, koha määramine, aja määramine, taustsüsteemid, navigatsioon), ajaarvamisega ja kalendriarvutusega (astronoomiline kronoloogia) ning optikaga (astronoomiliste instrumentide ja andurite areng). Astronoomilised instrumendid ja meetodid on tihedalt seotud ka tehnika, kosmonautika ja matemaatikaga (mõõteriistad, kosmosetehnika, taevakehade trajektooride modelleerimine). Geodeetilisi meetodeid on rakendatud ka peale Maa ka teiste taevakehade gravitatsioonivälja ja kuju kindlakstegemiseks.

Viimastel kümnenditel on üha tähtsamaks muutunud ka koostöö geoloogia ja geofüüsikaga, sest maateaduse uurimisala kattub osalt planetoloogia omaga. Mineraloogia analüüsib Maa mineraale sarnaste meetoditega nagu teiste taevakehade omi. Kosmosekeemia on keemia haru, mis uurib keemiliste elementide ja keemiliste ühendite jaotust universumis ja keemilist evolutsiooni. Eksobioloogia uurib maavälise elu tekke ja olemasolu asjaolusid.

Interdistsiplinarsed uuringud toimuvad ka astronoomia ja humanitaarteaduste koostöös. Astronoomia ajalugu kui ajalooteaduse osa uurib astronoomia ajalugu. Esi- ja varajase ajaloo arheoloogilisi leide tõlgendab astronoomia valguses paleoastronoomia. Et astronoomia tegeleb kosmoloogia raames ka Universumi tekke, ajaloo ja lõpu küsimustega, on ta seotud teoloogia ja filosoofiaga.

Astronoomia ajalugu

Pikemalt artiklis Astronoomia ajalugu

Algul tähendas astronoomia üksnes palja silmaga nähtavate taevakehade liikumise vaatlusi ja ennustusi nende liikumise kohta.

Vana-Kreekas leiutati tähesuuruste süsteem ning määratleti kaheteistkümnest tähtkujust koosnev sodiaak.

Keskajal viisid astronoomiat edasi üksnes mõned araabia astronoomid.

Renessansiajal esitas Kopernik Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudeli, mida kaitsesid, arendasid edasi ja korrigeerisid Galilei ja Kepler. Viimane rajas esimesena süsteemi, mis kirjeldas õigesti planeetide tiirlemist ümber Päikese. Planeetide liikumise põhjuse avastas Newton, kellelt pärineb gravitatsiooniseadus ja taevamehaanika. See oli esimene samm astrofüüsikas, mis põhineb eeldusel, et füüsikaseadused on ühesugused nii Maal kui ka kosmoses.

Avastati, et tähed on väga kauged taevakehad. Spektroskoopia abil tõestati, et tähed sarnanevad Päikesega, kuid nende temperatuur, mass ja mõõtmed võivad olla väga erinevad.

20. sajandil tõestati, et meie Galaktika (Linnutee) on vaid üks paljudest galaktikatest ning et Universumi paisumise tõttu enamik galaktikaid eemaldub meist.

20. sajandil arenes tormiliselt kosmoloogia. Suure Paugu mudel on astronoomias kinnitust leidnud reliktkiirguse ja Hubble'i seaduse põhjal.

Vaata ka

Välislingid