20. eesti diviis

20. eesti diviis
Eesti diviisi embleem
Tegev	1942–1945
Riik	Suursaksa Riik
Haru	Relva-SS
Liik	jalavägi
Suurus	diviis
Garnison/staap	45. Relva-SS Grenaderirügement 46. Relva-SS Grenaderirügement 47. Relva-SS Grenaderirügement 20. Füsiljeerpataljon 20. Relva-SS Pioneeripataljon
Lahingud	Teise maailmasõja Idarinde lahingutes Eestis 1944. aastal: Narva Sinimäed Oppeln
Ülemad
Praegune ülem	- Franz Augsberger Alfons Rebane Berthold Maack
Võtmeisikud

20. eesti diviis (saksa keeles 20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1)) oli Teises maailmasõjas Relva-SSi koosseisu kuulunud väeosa, mis loodi jaanuaris 1944 Neveli rindel.

Diviisis võitles kokku umbes 70 000 sõdurit. Väeosa lahingutegevus toimus idarindel ja lõppes 1945. aasta mais Tšehhis.

Algselt, 24. jaanuar 1944 – 26. mai 1944 oli diviis määratletud kui 20. Estnische SS-Freiwilligen-Division (20. Eesti SS-vabatahtlike diviis), 1944. aasta 26. maist asendati see nimega 20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1) (20. relvagrenaderide diviis SS juures-alluvuses (1. eesti)). Liide vabatahtlikud (Freiwilligen) väeosa nimetuses tähendas, et enamik väeosa isikkoosseisust ei olnud sakslased, liide Relva (Waffen) tähendas aga, et enamik väeüksuse isikkoosseisust ei olnud sakslased ja riigisakslased ning mittesakslastest koosnenud diviiside nimetuses esines liide "der SS" (tõlkes mitte SS väeosa, vaid väeosa SS alluvuses).

Eellugu

1940. aastal oli Nõukogude Liit annekteerinud Leedu, Läti ja Eesti, seades seal ametisse kommunistlikud nukuvalitsused. Baltimaade sovetiseerimisega kaasnesid repressioonid. Max Jakobsoni juhitud rahvusvahelise inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjoni andmetel vahistati 1940.–1941. aastal nõukogude võimu poolt umbes 7000 Eesti elanikku, kellest umbes 1850 hukati ja ligi 4500 suri vangistuses. 1941. aasta juulis-augustis sundmobiliseeriti ligi 50 000 Eesti meest, kellest kuni 33 000 viidi Venemaale, kusjuures kuni 3000 hukkus teel sinna.

Kui Saksa väegrupi Nord väed 1941. aastal Teise maailmasõja käigus Balti riikidesse jõudsid, tervitas arvestatav osa kohalikku rahvast neid kui nõukogude võimust ja Nõukogude okupatsioonist vabastajaid. Enamus eestlasi lootsid iseseisva demokraatliku riigi taasloomist.

Moodustamine

Diviisi eelkäijateks olid järgmised üksused:

• Eesti SS-leegion (Estnische SS-Legion), mille moodustamist alustati 28. augustil 1942. Leegionist eraldati esimene formeeritud ja väljaõppe saanud pataljon Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon Narva (Estnisches SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Bataillon Narwa) ja suunati rindele.
• Eesti SS-vabatahtlike brigaad (Estnische SS-Freiwilligen-Brigade), mis moodustati Eesti Leegioni baasil. Mais 1943 nimetati leegion ümber brigaadiks, seoses leegionis olevate meeste arvu kasvuga üle ette nähtud võitlejate arvu. Oktoobrist 1943 kandis üksus nime 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade) seoses Relva-SSi brigaadide numbriliste tähiste andmisega.
• 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division), mis moodustati 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadist 24. jaanuaril 1944, mille I Pataljon asus Neveli rindel, Valgevenes. 26. mail 1944 nimetati diviis ümber 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiks (20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1).

28. augustil 1942 alustati Eesti SS-leegioni (Estnische SS-Legion) nime all Eesti vabatahtlikest kolme pataljoni formeerimist. Üksus pidi kuuluma Saksa riigi Saksa politsei ja SS kõrgemale juhile Heinrich Himmlerile alluvasse Relva-SSi koosseisu, ning üksuse lõplik formeerimine ja väljaõpe pidi toimuma Poolas Dębica lähistel Heidelaagris. Vabatahtliku Eesti Leegioni suuruseks oli plaanitud üks rügement (kolm pataljoni, igas neli jalaväekompaniid, miinipildujate kompanii ja tankitõrjekompanii). Eestlastest ja teistest mitteriigisakslastest moodustatud väeosad allutati Relva-SS juhatusele, kuna saksa seaduste kohaselt tohtisid Saksa armees teenida ainult saksa kodanikud.

Esimestena jõudsid väljaõppelaagrisse 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel 13. oktoobril 1942. Enamus eestlastest ohvitsere saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölzis. Moodustati 1. Eesti vabatahtlike rügemendi (1. Estnischen SS-Freiwilligen Regiment) staap ja formeeriti 1. pataljon. Oktoobris saabus rügemendiülema kohale sakslane Obersturmbannführer Franz Augsberger ja hiljem I pataljoni ülema kohale sakslane Hauptsturmführer Georg Eberhardt.

Novembris saabusid kohale väljaõpetajad ja spetsialistid SS-rügemendist Deutschland. 10. detsembril 1942 määrati I pataljoni suuruseks 3 laskurkompaniid ja raskerelvade kompanii. 1942. aasta lõpuks kuulus Eesti Leegioni koosseisu 5 laskurkompaniid ja 1 raskerelvade kompanii.

Rügemendiülema käskkirjaga kohustati I pataljoni olema lahinguvalmis 1943. aasta veebruariks. 13. veebruaril 1943 toimus I pataljonis sõdurivande andmine. 23. märtsil 1943 arvati I pataljon leegioni koosseisust välja ja moodustati sellest Eesti SS-Vabatahtlike Motoriseeritud grenaderipataljon Narva (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narva) ja suunati Lõunarindele Ukrainasse. Pataljoni koosseisus oli sel ajal 973 meest, nendest 776 eestlast ja 197 sakslast.

Relva-SS-i vägedesse kuulunud mittesakslasi eristati sakslastest, mis väljendus ka SS-i auastmetes: 1942. aastal nimetati mehi leegionärideks (näiteks Legion-Obersturmführer), 1943. aasta oktoobrist SS-vabatahtlikeks (SS-Freiwilliger) ja 1944. aasta suvest Relva-SS-lasteks (nt Waffen-Hauptsturmführer der SS).

Samal ajal jätkus Dębicas Eesti Leegioni komplekteerimine ning selleks ajaks oli väeosa kasvanud brigaadisuuruseks. 1943. aasta mais nimetati leegion ümber Eesti SS-brigaadiks (Estnische SS-Brigade). 1943. aasta oktoobris nummerdati kõik SS-brigaadid ning Eesti brigaadist sai 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade). Üksuste täiendamine ja väljaõpe jätkus ülejäänud aasta kestel.

24. jaanuaril 1944 Neveli rindel oleku ajal nimetati väeosa ümber 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division). Kuigi diviis kuulus Waffen-SS üksuste koosseisu, kadusid diviisi võitlejate lõkmetelt välgu ruunimärgid, mis asendati suure E-tähega ja vabadusristilt pärit mõõka hoidva rüütlikäega. Diviisi väeosade võitlejate SS välivormiriietusele lõkmetele kinnitatud embleem kujundati väeosa võitlejate poolt ning valmistati omal initsiatiivil, seetõttu erinesid eri väeosade embleemid mõnel määral üksteistest. 1944. aasta suvel kinnitati SS Peaameti poole välja töötatud 20. diviisi embleem, millel oli kujutatud E-täht ja sirget mõõka hoidev käsi. Diviisi rügemendiülemate poolt Himmlerile tehtud esildise alusel, milles selgitati pakutava embleemi sobimatust, kinnitati väeosadele varem kasutusele võetud väeosa embleem.

Diviisi enamuse moodustasid 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi väeosad (3. Estnische SS-Freiwilligen Brigade), kuid diviisiga liideti ka järgmised Wehrmachtile allunud eestlastest koostatud rindeväeosad: 658. Idapataljon (Ostbataillon 658), mida juhtis major Alfons Rebane ja mille võitlejaid kutsuti rebasekutsikateks; major Georg Soodeni juhitud 659. Idapataljon (Ostbataillon 659), major Juhan Tuulingu juhitud 660. Idapataljon (Ostbataillon 660) ja 287. Politseipataljon (287. Polizei-Füsilier-Bataillon). 1944. aasta sügisel Soomest tagasi tulnud JR200 üksus liideti samuti diviisiga.

26. mail 1944 muudeti viimast korda diviisi nimetust, milleks sai 20. Relvagrenaderide SS-diviis (20. Waffen Grenadier Division der SS (Estnische nr. 1)).

Veebruaris 1944 tegutses 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi I Pataljon Neveli rindel Ilmjärve piirkonnas ning tõmmati pärast eestlaste taotlust rindelt ära ja saadeti Eestisse.

Ülemad

• SS-Brigadeführer Franz Augsberger (20. oktoober 1942 – 19. märts 1945)
• SS-Standartenführer Alfons Rebane (ajutine ülem pärast Augsbergergi langemist)
• SS-Brigadeführer Berthold Maack (20. märts 1945 – 8. mai 1945)

Lahingukord

NATO Maa- ja Õhuväe üksused
Märk	Üksus	Koosseis	Ülem	NATO kood
	Pooljagu/grupp/ meeskond/ lahingpaar	2–6	nooremseersant/ kapral	OR-4/ OR-2
	Jagu	6–12	seersant	OR-4
	Poolrühm	7-20	seersant	OR-4
	Rühm/ Lennupaar	15–50	leitnant kapten	OF-1 OF-2
	Kompanii/Patarei/ Salk/Lüli	80–250	kapten major	OF-2 OF-3
	Pataljon/Eskadron/ Eskadrill	300–800	kolonelleitnant	OF-4
	Rügement	500–1000	kolonel	OF-5
	Brigaad	3000–5000	kolonel brigaadikindral	OF-5 OF-6
	Diviis	10 000 – 30 000	kindralmajor	OF-7
	Korpus	30 000 – 50 000	kindralleitnant	OF-8
	Armee	100 000 – 300 000	kindral	OF-9
	Armeegrupp/ Rinne	2+ armeed	välimarssal armeekindral	OF-10
	Sõjatander/ Operatsioonitander/ Piirkond	4+ armeegruppi	kuuetärnikindral ülemjuhataja	?

• 45. Relva-SS Grenaderirügement. Rügemendiülem Relva-SS Obersturmbannführer Paul Vent, aprillist 1944 Obersturmbannführer Harald Riipalu.
• 46. Relva-SS Grenaderirügement. Rügemendiülem Relva-SSStandartenführer Juhan Tuuling, Relva-SS Sturmbannführer Alfons Rebane.
• 47. Relva-SS Grenaderirügement. Rügemendiülem Relva SS Obersturmbannführer Paul Vent (kuni 17. septembrini 1944).
• 20. Relva-SS diviisi suurtükirügement, kolme kerge- ja ühe raskedivisjoniga (Waffen-Artillerie Regiment der SS 20). Sturmbannführer August Võhma, Obersturmbannführer Aleksandr Sobolev kui oktoobrini 1944, siis SS-Sturmbannführer Hans Belzer, kuni märtsini 1945
• 20. Füsiljeerpataljon (endine Pataljon Narva)- SS-Hauptsturmführer Hans Wallner, Relva-SS Obersturmbannführer Oskar Ruut, Relva-SS Hauptsturmführer Hando Ruus.
• 20. Relva-SS diviisi Pioneeripataljon (20. Waffen-SS Pionier Battalion), ülem obersturnrführer Lembit Juhari (†5.08.1944), SS-Untersturmführer Herbert Vesiloik (†13.9.1944)
• 20. SS-reservpataljon (20. SS-Feldersatz Battalion) (Kehras), ülem SS-Hauptsturmführer Fritz Störz. 18.09.1944 oli pataljonis 7 kompaniid ja isikkoosseis 2000 meest.
• 20. Relva-SS luureüksus (20. Waffen-SS Nachrichten Abteilung), SS-Sturmbannführer Arno Grohmann
• 20. SS-väljaõppe ja tagavararügement (20. SS-Ausbildungs- und Ersatz Regiment), SS-Sturmbannführer Georg Ahlemann
• 20. Relva-SS diviisi õhutõrjepataljon (SS-Flak-Abteilung 20 der 20. Waffen-Grenadier-Division der SS), SS-Sturmbannführer Fritz Bergmann (21.12.1907–04.08.1944)
  • 1. 20 mm õhutõrjepatarei (Batterie (20 mm))
  • 2. 37 mm õhutõrjepatarei (Batterie (37 mm))
  • 3. 88 mm õhutõrjepatarei (Batterie (88 mm))
• 20. Relva-SS diviisi tankitõrjepataljon (Panzer-Jäger-Abteilung 20 der 20. Waffen-Grenadier-Division der SS) SS-Sturmbannführer Bernhard Langhorst (13.12.1913–8.7.1996); Sinimägedes major Ants Kann

Pataljonide kujundamine

Aeg	Üksuste uus nimi	Kellest või millest moodustati
31. märts 1944	20. Suurtükiväe Rügemendi (SS-Frw. Art. Rgt. 20) 4. Pataljon	Mehed SS Beneschau suurtükiväekoolist
4. aprill 1944	20. Suurtükiväe Rügemendi 2. ja 3. Pataljon	53. SS-Suurtükiväe Pataljon ja mobiliseeritud.
Aprill 1944	Piirikaitse Rügement Tallinn	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	1. Piirikaitse Rügement, hilisem 1. Eesti SS-Piirikaitserügement	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	2. Piirikaitse Rügement, hilisem 2. Eesti SS-Piirikaitserügement	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	3. Piirikaitse Rügement, hilisem 3. Eesti SS-Piirikaitserügement	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	4. Piirikaitse Rügement, hilisem 4. Eesti SS-Piirikaitserügement	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	5. Piirikaitse Rügement, hilisem 5. Eesti SS-Piirikaitserügement	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	6. Piirikaitse Rügement, hilisem 6. Eesti SS-Piirikaitserügement	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	1. Eesti Tagavara- ja Väljaõppe- Rügement	1944. a veebruaris mobiliseeritud
Aprill 1944	20. Suurtükiväe Rügemendi 1. Pataljon	53. SS-Suurtükiväe Pataljon
Aprill 1944	Pioneerpataljon (SS-Frw. Pionier-Btl. 20)	45. ja 46. rügemendi pioneerkompaniidest
13. aprill 1944	20. Sidepataljon (SS-Nachrichten-Abt. 20)	20. SS-Sidekompanii ja mobiliseeritud.
14. aprill 1944	45. Relvagrenaderide Rügemendi 2. Pataljon täies koosseisus	Piirikaitse Rügement Tallinn 1. Pataljon
18. aprill 1944 – mai algus 1944	46. Relvagrenaderide Rügemendi 3. Pataljon	660. Eesti Pataljon ja mobiliseeritud
18. aprill 1944	20. Üksik SS-Jalaväepataljon	Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon Narva
24. aprill 1944	47. Relvagrenaderide Rügemendi 1. Pataljon	659. Eesti Pataljon ja mobiliseeritud
24. aprill 1944	47. Relvagrenaderide Rügemendi 2. Pataljon	658. Eesti Pataljon ja mobiliseeritud
3. mai 1944 – 10. juuli 1944	20. SS-Tankitõrje Pataljon (SS-Panzerjäger-Abt. 20)	45. SS-Tankitõrje Pataljoni 14. Kompanii ja mobiliseeritud
16. aprill 1944	20. Transportkompanii
16. aprill 1944	1. Varustuskompanii
20. aprill 1944	20. SS-väljaõppe ja tagavararügement	3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 33. SS-väljaõppe ja tagavararügement
16. mai 1944	20. Relva-SS Diviisi staap
16. aprill 1944	20. Hoolduskompanii
3. mai 1944	45. Relvagrenaderide Rügemendi 14. tankitõrje Kompanii	Eesti Diviisi tankitõrje rühm ja mobiliseeritud
4. mai 1944	20. Suurtükiväe voor	20. SS-Õhutõrje Pataljoni voor
8. mai 1944	1. Motoriseeritud Sanitarikompanii	20. SS-Sanitarikompanii ja mobiliseeritud
8. mai 1944	2. Sanitarikompanii	20. SS-Sanitarikompanii 1. rühm ja mobiliseeritud
15. mai 1944	2. Varustuskompanii	Mehed Väli-Reservpataljonist
17. mai 1944	Tagalakompanii	46. Relvagrenaderide Rügemendi 3. Pataljoni osad
1. juuni 1944 –13. juuli 1944	20. Ehituspataljon	1. Eesti SS-Diviisi 3. Ehituskompanii ja mobiliseeritud
1944	20. SS-välitagavarapataljon (SS-Feldersatz-Battaillon), Fritz Störtz	3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 53. SS-välitagavarapataljon (SS-Feldersatz Bataillon 53 )
August 1944	45. Relvagrenaderide Rügemendi 3. Pataljon	200. Eesti Jalaväerügemendi 1. Pataljon

Võitlused Eesti pinnal

Jaanuar 1944

14. jaanuaril 1944 alustas nõukogude Punaarmee Operatsioon Iskra käigus Oranienbaumi platsdarmilt Leningradi alt Eesti suunas suurpealetungi Leningradi rinde 2. löögiarmee kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski juhtimisel ning jõuti kiiresti Narva jõeni ja Peipsi äärde.

Saksa 18. armeel oli 14 räsitud pataljoni Punaarmee 2. löögiarmee 4 armeekorpuse vastu. Eesti oli ohus, kuna Leningradi all asunud Saksa väed olid segi paisatud või purustatud, ega suutnud peale väheste erandite (III Germaani Soomuskorpus) Punaarmeed enam peatada.

24. jaanuaril 1944 nimetati 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad ümber 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division). Kuigi Eesti SS-leegionit ei olnud enam olemas, oli diviis, siiski nimetati rahvasuus väeüksuse võitlejaid kuni sõja lõpuni leegionärideks või relvagrenaderideks.

Nõukogude vägede Kingissepa–Gdovi operatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris

Veebruar 1944

Veebruaris 1944 tegutsesid 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi osad Volhovi rindel Ilmeni piirkonnas ning tõmmati pärast eestlaste taotlust rindelt ära ja saadeti Eestisse.

Lahingiskeem Narva ja Virumaa piirkonnas, 1944. aasta 10. veebruarist 23. aprillini ning Meerapalu lahing

Diviisi 45. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljon jõudis Hauptsturmführer Harald Riipalu juhtimisel 9. veebruaril 1944 Tartu jaama ja paisati Lämmijärve äärde sealt läbimurdnud Punaarmee väeosade vastu. 14.–16. veebruarini hävitas 45. rügemendi I pataljon koos saksa ja omakaitseüksustega Punaarmee sissetunginud väeosad Meerapalus. Hävitati 2000 venelast ning saadi ohtralt sõjasaaki. Diviisi 46. Relva-SS Grenaderirügement suunati edasi ruttu Narva rindele.

22. veebruariks 1944 oli kogu diviis koondunud Narva rindelõiku ning allutatud III SS-soomuskorpusele. Alustati Punaarmee sillapeade likvideerimist lääne pool Narva jõge.

24. veebruaril ründasid 46. Relva-SS Grenaderirügemendi II pataljoni osad SS-Hauptsturmführer R. Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead (1200 m pikk ja 300 m lai) põhjast, I pataljon lõunast. Lahing kestis üle kümne tunni, kuid 6. kompanii 20-meheline löögirühm SS-Oberscharführer R. Männiku juhtimisel rullis venelaste kaevikud üle ning sillapea likvideeriti. Vaenlasi langes üle 300, Eesti diviis kaotas 2 ohvitseri, 11 sõdurit ning 32 sai haavata.

Diviisi lahingud Narva all

8. veebruaril 1944 liideti eesti Diviis SS-Gruppenführer Felix Steineri III Waffen-SS Soomuskorpusega, mis kaitses rasketes tõrjelahingutes Narva sillapead Jaanilinna poolel.

Eesti Diviis pidi asendama 9. ja 10. Luftwaffe välidiviisi, mis pidasid tõrjelahingut, et hoida rinnet Nõukogude sillapeade vastu põhja pool Narvat.

19. veebruaril 1944 saabus esimesena Narva rindele Eesti Diviisi 45/II rügement. Diviisi staabi asukohaks määrati Sininõmme. Diviisi ülesandeks oli hävitada Narvast põhjas asuvad Punaarmee Riigiküla ja Siivertsi-Vepsküla sillapead. 46. Relva-SS Grenaderirügemendi rünnakrühm hävitas 24. veebruaril Riigiküla sillapea. 1. märtsil algas rünnak Siivertsi–Vepsküla sillapeale. 1. märtsi õhtuks vallutati tagasi Vepsküla, 2. märtsil Siivertsi osa sillapeast, 3. märtsil Lilienbach-Keldrimäe sillapea osa. 6. märtsi hilisõhtuks purustati Punaarmee Narvast põhja pool asunud viimane tugipunkt ning rindejoon taastati piki Narva jõge.

Sillapeade likvideerimine Eesti Diviisi poolt tuli Punaarmeele halva üllatusena, kuna Stalin nägi Narva all toimuvas võimalust Soome sõjast väljaviimiseks, ja kuna veebruaris 1944 olid alanud Nõukogude Liidu ja Soome separaatrahuläbirääkimised, jälgis Stalin Narva all toimuvat isiklikult. Sillapeade likvideerimise üks tagajärg oli ka 1. ja 6. märtsi 1944 öised pommirünnakud, mille tagajärjel hävis Narva ajalooline vanalinn.

26. mail 1944 muudeti viimast korda diviisi nimi, milleks sai 20. Relvagrenaderide SS-diviis (eesti 1.) (20. Waffen Grenadier Division der SS (Estnische nr. 1)). Diviisi väeosad pidasid Narva rinde eri osades lahinguid kuni taandumiseni Tannenbergi liinile Sinimägedes 25. juulil 1944. Diviisi uueks koondumiskohaks ja staabi asukohaks määrati Konju küla.

Märts 1944

1. märtsil vallutasid 45. rügemendi 1. pataljon ja 46. rügemendi 1. pataljon raskes käsivõitluses Vepsaküla ja Vaasa sillapea. SS-Unterscharführer Harald Nugiseks sai selle rünnaku eest Rüütliristi.

5. märtsil murdis Obersturmführer Mägi rünnakgrupp lõpuks Siivertsi sillapea vastupanu. Sellega oli Narva läänekallas põhja pool Narva linna puhas.

Punaarmee koondas nüüd Narva alla 9 korpust, millele sakslastel oli vastu panna 7 diviisi ja üks brigaad.

1. märtsil 1944 algas Punaarmee uus suurrünnak Auvere suunas. Neile saadeti vastu endine 658. Eesti Pataljon, mis aprilli lõpust kandis nime 47. Relvagrenaderide Rügemendi I Pataljon rüütliristikandja major Alfons Rebase ja endine 659. Eesti Pataljon, mis aprillist oli 47. Relvagrenaderide Rügemendi II Pataljon kapten Georg Soodeni juhtimisel. Need üksused võitlesid Putki-Sirgala ruumis ümberpiiratuna, kuid suutsid rinnet pidada kuni täiendavate saksa üksuste saabumiseni. 17. märtsil 1944 ründas 20 Punaarmee diviisi 3 kaitsel olnud saksa diviisi, kuid läbi ei suudetud murda. 7. aprillil 1944 andis Punaarmee juhatus käsu peatada rünnakud Narva rindel. Selleks ajaks oli langenud 70 000 venelast ja 20 000 sakslast ja eestlast.

Aprill 1944

Aprillis 1944 tegi saksa pool mitu vasturünnakut. Auvere ümbruses asuvad vene väeosad sunniti taganema Krivasoosse. Aprilli lahingutes kaotas Punaarmee 50 000 meest saksa 20 000 vastu. Kokku oli kolm kuud kestnud lahingutes Narva rindel oli Punaarmee kaotanud 120 000 punaarmeelast ja Wehrmacht 40 000 võitlejat.

20. märtsil 1944 saabus 20. eesti SS-diviisi koosseisu tagasi leegioni ajal väeosast lahutatud üksus Pataljon Narva, mis pärast ümberformeerimist nimetati 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-Füsilierbatalioni) (ründe-luurepataljoni nimetus jalaväediviisides). Mai keskel 1944 oli Eesti diviisi koosseisusu alles jäänud 5000 meest, kuid lahingute lõppemise perioodile järgnenud vaikuses algas diviisi reorganiseerimine ja täiendamine.

Mai 1944

26. mail 1944 sai eesti diviis lõpliku nime – 20. Relvagrenaderide SS-diviis (eesti 1.) (20. Waffen-Grenadier Division der SS (estnische nr. 1). Diviisi komplekteerimine lõppes alles juunis. Suve algul 1944 loodi diviisi koosseisu senistele 45. ja 46. rügemendile juurde kolmandad pataljonid ning moodustati 47. rügement, samuti täiendati eriüksuseid. Loodi 20. tagavara- ja väljaõpperügement (Ersatz- und Ausbildungs Regiment Kloogal) ja 20. välitäienduspataljon (Feldersatz Batallion Kehras). Diviisiülem F. Augsberger soovis moodustada veel teise Eesti SS-diviisi, mis kuulus ka Heinrich Himmleri plaanide hulka, ning saada siis Eesti SS-korpuse ülemaks. Sarnaselt oli toimunud kahe Läti SS-diviisiga, mis moodustasid Läti SS-korpuse. Omavahel põrkusid aga SSi ja Wehrmachti ning eestlaste huvid (plaan oli kolme (2 lahing- ja 1 tagavaradiviisi moodustamiseks) Tulemuseks ei olnud mitte teine Eesti diviis, vaid kuus nõrka piirikaitserügementi.

Seoses saksa armee strateegiliste probleemidega teistel rinnetel, oli Narva rindele jäänud juuniks 1944 ainult 5 Saksa alakomplekteeritud diviisi ja 20. Eesti diviis, kokku 27 000 meest. Punaarmee kahes armees oli neile vastu panna 205 000 meest ning ülekaal tulejõus oli kaheksakordne, lennuväes üheksakordne ja tankiväes kolmekordne. Punaarmee alustas rünnakuid Auvere lahingud ruumis, et piirata sisse Armeegrupp Narva (Abteilung "Narwa").

Juuli 1944

24. juulil 1944 peatas 45. rügement koos 20. Füsiljerpataljoniga Punaarmee pealetungi Auveres. H. Riipalu 45. rügemendil koos 20. Füsiljerpataljoniga oli kokku 2800 meest. Punaarmee koondas üldpealetungiks kogu Narva rindel 130 000 meest. 24. juuli hommikul kell viis algas Punaarmee suurtükiväe kanonaad (kokku tulistati 80 000 mürsku). Kuid vaenlane löödi tagasi, lahingud vaibusid alles õhtuks. Punaarmee kaotas u 8000 meest, 17 tanki ja 12 lennukit. Riipalu võitlusgrupp kaotas hukkunutena 70–100 meest ja haavatutena 298 meest. 20. Füsiljerpataljon 3. kompaniist oli alles 30 meest.

25. juulil 1944 kell 7 alustas Punaarmee suurimat pealetungi Eestile. 80 minutiga lasti välja 200 000 mürsku. Kell 8.20 alustasid Punaarmee jalaväeüksused Narva jõe ületamist Kudruküla juurest. Eesti diviisi 46. rügemendi kaitse purustati ja algas taandumine Sinimägede positsioonile (Tannenbergi liin).

47. rügemendi II pataljon major Alfons Rebase juhtimisel toetas Vepsküla maaninalt tiibtulega 46. rügementi. Kogu pika poolringi kaitses oli vaid Rebase pataljon, idas, läänes ja põhjas aga vaenlane. Kuid maantee oli vaja hoida Narvast tulevatele vägedele vaba ja lahing jätkus. 45. rügemendi 6. kompanii, võttis sisse ringkaitse ja pidurdas Punaarmee liikumist. Kuigi paari tunni pärast seda kompaniid enam ei olnud, aitas nende ohver kaasa tuhandetel meestel jõuda uutele positsioonidele. Õnnetult läks 4. SS-brigaadi Nederland 48. rügemendil, kes jäi taandumisega hiljaks ja eksis teelt ning piirati Repniku lähedal Punaarmee poolt sisse ja hävitati. Teistel üksustel õnnestus enam-vähem kaotusteta tõmbuda tagasi Tannenbergi positsioonile (Mummassaare-Sinimäed-Peipsi joonele).

26. juulist kuni 5. (10.) augustini 1944 peeti raskeid kaitselahinguid Sinimägedes.

Tannenbergi liini (9 km pikk) ründas terve Punaarmee 2. löögiarmee ja pool 8. armeed. Vaenlase ülekaal oli neljakordne. Vastas seisid neil Euroopa vabatahtlikest ja sakslastest koosnev III Germaani Soomuskorpus ja eestlased, kokku u 40 000 mehega. Seal toimuv meenutas põrgut, mürsud lendasid mürsuaukudesse, toimusid pidevad käsivõitlused, rünnakud ja taganemised, vasturünnakud. Täiskoosseisulised 150-mehelised kompaniid kahanesid 15-30–mehelisteks gruppideks. Üksused läksid omavahel segamini, õlg õla kõrval võitlesid eestlased, sakslased norralased, hollandlased, flaamid ja teised Euroopa vabatahtlikud. Pataljonidest said rühmad, flaamide pataljoni 500 mehest läks kodumaale tagasi 130! Iga saksa poole pataljoni vastu oli üks vene diviis. Siiski suudeti raskete kaotuste hinnaga Punaarmee pealetung peatada. Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee Sinimägedes haavatute ja hukkunute näol 11 diviisi ja 2 brigaadi, 160 000 – 170 000 meest ning üle 200 tanki. Punaarmee 109. laskurkorpusest jäi ellu 255 meest. Saksa poole kaotused olid umbes 10 000. Eestlastest said rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja hauptsturmführer Paul Maitla.

Punaarmee juhatus nägi, et Sinimägede kaudu pole võimalik Eestit vallutada, ning koondas oma jõud lõunasse ja alustas pealetungi Tartu suunal. Üksteise järel vallutati Petseri, Võru ja oldi Lõuna-Tartumaal. Läbimurdelõigus oli Punaarmeel ülekaal elavjõu osas 4,3, suurtükkide ja miinipildujate osas 14,8 ja soomustehnikas 4,1 korda. Kaitsel olnud saksa väed ja piirikaitserügemendid ning omakaitse lahingüksused ei suutnud vaenlast peatada.

Lahingud Tannenbergi liinil

Järgmise kuu jooksul võitles diviis rasketes kaitselahingutes Lastekodu- ja Grenaderimäel. Augusti keskel kujundati diviisi 45. rügemendist ja 46. rügemendist Võitlusgrupp Vent ning saadeti lõunasse Tartu rindele, et aidata kaitsta Emajõe liini, kus käisid rasked võitlused.

Kui Hitler määras Saksa vägede Eestist lõpliku väljatõmbamise ajaks septembri keskpaiga, vabastati teenistusest kõik mehed, kes soovisid kaitsta oma kodusid.

Paljud valisid võimaluse võidelda Punaarmee vastu koos teiste eestlastega ning siis metsadesse taganeda. Kuna diviis oli nüüd tunduvalt nõrgem, tõmmati see täiendamiseks Neuhammerisse.

August 1944

Punaarmee Tartu pealetungioperatsiooni löögisuunad

Alates 16. augustist saadeti Tartu alla Eesti diviisist kõik üksused, mis võimalik. Esimesena lahkus 46. rügement, millest moodustati Kampfgruppe Rebane. Selle üksuse staabiks toodi senise 46. rügemendi staap ja lahingüksuseks 47. rügemendi II pataljon Waffen-Hauptsturmführer Jaan Sepa juhtimisel. Hiljem saigi sellest üksusest 46. rügement. Järgmisena lahkus 47. rügement, millest moodustati Kampfgruppe Vent. Selle üksuse staabiks jäi rügemendi staap ning võitlusüksusteks toodi 46. rügemendi I ja II pataljon, mis lahkusid Konju juurest 45. rügemendi võitlusgrupist. Nende pataljonide ülemaiks määrati 47. rügemendist Waffen-Sturmbannführer F. Kurg ja Waffen-Hauptsturmführer Rannik. Võitlusgrupi koosseisu määrati kolme päeva pärast veel 45. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer P. Maitla juhtimisel. Äraantud üksuste asemele sai 45. rügement Sillamäelt vabaks oma II pataljoni ning rügemendi käsutusse tulid pataljon Narva ja Kurtnas formeeritav Sihveri pataljon.

16. augustil 1944 võttis Tartu rindelõigu üle SS-Brigadefüher Jürgen Wagner, kellele allutati kolm III SS-soomuskorpuse võitlusgruppi: 5. SS-Sturmbrigade "Wallonien" 300-meheline võitlusgrupp SS-Obersturmbannfüher Leon Degrelle juhtimisel saadeti Vana-Kuustesse; Kampfgruppe "Vent" (major Kure, kapten Maitla ja kapten Ranniku pataljonidega) vastavalt Elva, Kambjasse ja Pangodi ning Kampfgruppe "Rebane" (kapten Sepa pataljoniga) Ahja jõe joonele.

23. augustil alustas Punaarmee uut pealetungi ning Nõo kaitsjad sattusid piiramisrõngasse, ent Venti võitlusgrupil õnnestus välja murda ja Tähtvere juures uutele positsioonidele asuda. Õnnetuseks jäi õhkimata Kärevere sild ning vaenlase soomusjõud ületasid selle takistamatult. Öösel sai Kampfgruppe "Wallonien" käsu õhkida sild. Vaatamata 200 mehe kaotusele oli valloone koos juurdeantud 150 mehega 250. Nad asusid rünnakule, kuid pärast meeleheitlikku võitlust olid sunnitud taganema Kärknani.

25. augustil alustas Punaarmee pealetungi Tartule kolmes suunas. Venti võitlusgrupi kompaniid olid kokku sulanud paarikümnemehelisteks, sest alates võitlustest Elvas, ei olnud nad täiendust ega puhkust saanud. Tartu langes. Venelased püüdsid Emajõge ületada ka linnast ida pool, kuid seal lõi Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud tagasi. Sel ajal jõudsid Mullavere raudteepeatuses rindele ka soomepoisid.

26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja püüdes ühineda üle Kärevere silla tulnud korpusega. Ida suunal tõrjus Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud.

28. augustil asusid Eesti diviisi võitlusgrupid, "soomepoiste" 46. rügemendi III pataljon Waffen-Hauptsturmführer Voldemar Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani venelastest vaba. Soomepoiste pataljon kaotas Pupastvere-Õvi all Pupastvere lahingus 34 meest langenutena ja 136 haavatutena, kuid täitis oma ülesande. Pataljoni autasustati korraga 44 Raudristiga. Vaatamata edukale rünnakule ning ka suurtele kaotustele, ei suudetud siiski Tartut tagasi võtta.

September 1944

15. septembri 1944 seisuga kuulus 20. eesti diviisi ilma 45. rügemendi 2. pataljoni ja 47. rügemendi 2. pataljonita 15 382 meest. Tegelikult oli diviisi tugevus koos tagavara- ja väljaõppeüksuste ning diviisile allutatud üksuste näol üle 20 000 mehe. Kuid diviisi üksused olid üle Eesti laiali paigutatud ning meeleolu sakslaste taganemise tõttu kehv. 2. augustil 1944 on saadetud Berliini saksa luureohvitseri kiri, kus öeldakse, et juhtkonna vigade tõttu kandis 46. rügement raskeid kaotusi. Praktiliselt ümberpiiratuna, taandus segaduses ning jättis tiiva lahti, mille tõttu piirati ümber 4. SS-brigaadi Nederland 48. SS-rügement ja hävitati. Suuremast kaotusest päästis 47. rügemendi 2. pataljoni (Rebase pataljon) kangelaslik heitlus. Diviisis valitsev meeleolu oli pärast rinde õgvendamist väga halb, sakslaste vastu lausa vaenulik. Seda demonstreeriti sageli ka avalikult, ähvardades sakslasi relvaga. Väejooksikute arv oli suur: juulis 1944 1571, kellest 23 ohvitseri. Seetõttu III SS-soomuskorpuse juhtkond ei pidanud diviisi enam täielikult usaldusväärseks. Eesti diviisi arvuline koosseis juuli lõpus – augusti algul 1944 oli pärast ränki lahinguid umbes 6000 meest ning desertööre seega 25% koosseisust. 20. tagavararügemendist, mis asus Kloogal, oli juulis-augustis 1944 desertööre samuti umbes 25% 3000-mehelisest koosseisust. (Märtsis 1944 oli desertööre 65.) Nagu näha, suudeti septembriks diviisi suurendada 20 000 meheni.

17. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Tartu rindel ning pärast tunniajalist suurtükiväetuld alustasid Emajõe ületamist. Hävitati peaaegu täielikult kaitsvad eesti ja saksa väeosad, mille jäänused asusid käsivõitlust pidades taganema. 17. septembriks olid Eestist Lätisse lahkunud tugevamad saksa üksused (III SS-soomuskorpuse soomusüksused, 11. Ida-Preisi diviis jne), et hoida lahti maaühendus Saksamaaga.

18. septembril andis armeedegrupp Nord käsu operatsiooni "Aster" elluviimiseks, et takistada armeegrupi Narva ümberpiiramist. Saksa väejuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, kuid taheti moodustada Tallinna sillapea ning taganemine pidi toimuma aeglaselt ja korrapäraselt vastupanu osutades. III SS-soomuskorpus pidi pimenedes välja murdma Pärnu suunas ning viimased üksused pidid lahkuma Viljandist järgmisel päeval.

Sinimägedes ja Krivasoos asusid 20. eesti SS-diviisi 46. rügement ja 45. rügemendi 2. pataljon, pataljon Narva, pataljon Sihver ja rünnakkahurite üksus. Lisaks veel 300. eriotstarbeline jalaväediviis, mis koosnes neljast eesti piirikaitserügemendist ja mõned politseipataljonid. Kokku 12 000 – 15 000 meest.

18. septembril määrati taganevate väeosade katteüksuste ülemaks obersturmbannführer Harald Riipalu. Samal päeval said Sinimägedes asuvad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähedal. 19. septembri varahommikul alustati taganemist Kurtnasse ja sealt edasi Jõuga suunas.

19. septembri varahommikul saabus 45. rügemendi 1. pataljon Kuremäele ning pärastlõunal jõudis 46. rügemendi 1. pataljon Jõuga-Iisaku lähistele. 19. septembril saadeti diviisi viimased allesjäänud motoriseeritud üksused Tallinna kaitsele ja allutati Kampfgruppe Gerokile.

Taganemine Tallinna algas 17. septembri 1944 õhtupoolikul. Saksa väejuhatus tegi aga suure vea, sest kõik need väeosad olid suunatud Tudulinna–Avinurme–Rakke teele, samal ajal oli Narva–Tallinna maantee peaaegu vaba. Avinurmes tekkis üldine segadus, sest väeosad kuhjusid kokku, liiklus venis. 18. septembri hommikul tegi diviisiülem Brigadeführer Franz Augsberger Rakkes korralduse välisandarmeeriale kõik autod kinni pidada, tühjendada ja Avinurme-Tudulinna saata, et lahinguüksused peale võtta. Umbes 90 masinat sõitiski Auvere poole, kus võeti peale taganev Saksa 111. Julgestusrügement.

18. septembril 1944 tungis Punaarmee kiiresti edasi ning jõudis Kõverikuni. Kui sinna jõudis 19. septembri õhtul 111. rügement, võeti autokolonn tule alla ja rügement võeti pärast väikest tulevahetust vangi. Sellega oli nüüd Eesti üksuste tee Tallinna ära lõigatud. Taanduvad Eesti Diviisi üksused jäid Avinurme juures kotti ning mitmetes lahingutes hävitati ja sunniti alistuma.

21. septembril 1944 toimus Porkuni lahing, kus 20. SS-diviisi üksused ja Piirikaitse Rügemendid kohtusid 8. Eesti Laskurkorpusega. 20. Eesti Diviisi jõud, peamiselt 20. Üksik SS-Jalaväepataljon tungis peale, et murda välja läände, kuid löödi pärast mitmetunnist võitlust tagasi. Langenuid oli Eesti Diviisis üle 300. Pärast Avinurme ja Porkuni lahinguid olid Eesti Diviisi üksused Narva rindel muutunud lahingukõlbmatuks. Need vajusid laiali metsadesse ning alistusid üksikute gruppidena.

Rinne Eestis oli lagunenud, kuid enamusel sõduritel õnnestus siiski Eesti laskurkorpuse käest vabaneda. Rebase võitlusgrupp peatas Põltsamaa joonel pealetungivaid venelasi ning Harald Riipalu koondas Avinurmest pääsenud mehi asudes kaitsele Edru-Salla joonele.

23. septembri ööl toimus äge lahing Põltsamaal "soomepoiste" pataljoni riismete ja Punaarmee vahel, Rebase võitlusgrupp kattis positsioone Uudeküla juures.

24. septembril said 20. SS-diviisi viimased võitlusvõimelised üksused (Rebane, Riipalu) käsu taanduda Eestist välja Lemsalu suunas ning 25. septembril ületati Eesti piir.

Lõuna-Eestis asunud üksused taganesid Kuramaale ning Tallinnas ja Pärnust lahkuti laevadel Saksamaale.

Diviis väljaspool Eestit ja sõja lõpp

Oktoober 1944

6. oktoobril 1944 andis Waffen-SS juhtkond käsu viia 20. diviis lühiajalisele puhkusele ja reorganiseerimisele Alam-Sileesiasse, Bunzlau linna lähedal Neuhammeri õppelaagrisse, Żagańi lähedal. 10. oktoobril ületasid esimesed eesti üksused Saksa piiri Grottingeni piirkonnas ja jõudsid mõned päevad hiljem Neuhammeri, kuhu koondus 12 000–15 000 eesti sõdurit eri üksustest. Lisaks Eesti SS-diviisi sõjameestele koguti sinna ka lisaks ka omakaitselased, kindralinspektuuri töötajad, piirikaitserügementide võitlejad, politseipataljonlased, tööteenistuslased ja lennuväelased. Neuhammerisse saadi kokku 11 000 eestlast, lisaks liideti diviisiga ka 2400 sakslast (150 ohvitseri, 750 allohvitseri ja 1600 sõdurit). Pärast meeste laialipaigutamist mitmesugustesse koolidesse ja tagavararügementi jäi diviisi koosseisu 9 000 meest. Uuesti moodustati rügemendid, kuid võitlusvõimelised olid vaid 45. ja 46. rügement. Kava järgi pidi väljaõpe kestma 5 kuud: 1. novembrist 1944 1. aprillini 1945, tegelikult kestis see vaid kaks ja pool kuud, sest 12. jaanuaril 1945 alanud Punaarmee suurpealetungi tõttu väljaõpe peatati 20. jaanuaril 1945.

Detsember 1944

1. detsembril 1944 vannutati 20. SS-diviis uuesti. Sel ajal kuulus diviisi koosseisu u 11 000 meest, neist 150 ohvitseri ja 750 allohvitseri. 20. detsembril 1944 anti kõik eestlastest abiteenistujad ja Wehrmachti alla kuulunud sõdurid üle SS-Reichsführeri alluvusse ja saadeti Neuhammeri. Neist taheti moodustada 20. SS-diviisi 47. rügement, kuid seda ei jõutud enam varustada ja relvastuda.

Kuna vajadus ohvitseride järele oli suur ning SS-Junkerschule Bad Tölz ja Braunschweig ei suutnud kõikide SS-diviiside vajadusi rahuldada, moodustati SS-peaameti poolt mitmeid uusi sõjakoole. Üheks selliseks oli Neveklau sõjakool Tšehhis. Ametlikult kandis see nimetust SS-Panzer-Grenadier Schule Kienschlag. Kooli tegevus algas juunis 1944 ja lõppes aprillis 1945. Neveklaus oli selle sõjakooli üks osakondadest, kus teiste rahvuste kõrval moodustati ka eestlaste inspektsioonid. I junkrute kursus koosnes umbes 50 junkrust, kes olid endised Eesti Vabariigi ohvitserid kapteni aukraadini. II junkrute kursus koosnes ohvitseride ettevalmistuskursused edukalt lõpetanud kadettidest. Ettevalmistuskursus algas 4.10.1944, junkrute kursus algas 4.12.1944 ja kestis kuni 3.04.45. Selle kursuse lõpetas 91 junkrut. Pärast esimese kursuse lõpetamist toimus sama sõjakooli juures ettevalmistuskursus III inspektsiooniks (u 100 rindekogemusega alljuhti) ja ohvitseride täienduskursus (u 50 keskealist Eesti Vabariigi ja Soome sõjakooli lõpetanud ohvitseri). Natuke aega enne kooli lõppu algas II junkrute inspektsioon, kuid rinde lähenedes aprillis 1945 saadeti kursandid oma väeosadesse tagasi.

Jaanuar 1945

12.–15. jaanuaril 1945 murdis Punaarmee saksa rinde Balti merest kuni Karpaatideni läbi ning liikus läände. 23. jaanuariks 1945 olid Punaarmee üksused ületanud Oderi jõe ja seal sillapead moodustanud, neid ei suudetud likvideerida. Oderi kaitsele suunati kõik väeosad, ka Eesti diviis pidi nüüd võitlusse astuma. 21. veebruaril 1945 nõudis väegrupi "A" ülem Breslau ruumi ühte võitlusgruppi 20. SS-diviisist.

22. jaanuaril 1945 paisati diviis võitlusgruppidena Oppelni ja Breslau-Briege rindelõiku Punaarmee pealetungi pidurdama. Võitlusgrupp koosnes diviisi staabist, kahest jalaväerügemendist, tankitõrjeüksusest, kahest suurtükiväe divisjonist ja toitlustusrühmast. 22. jaanuari õhtul lahkus Neuhammerist 45. rügement H. Riipalu juhtimisel ja 26. jaanuaril 46. rügement A. Rebase juhtimisel. Diviis allutati 17. armee VIII armeekorpusele ja saadeti hävitama üle Oderi jõe tunginud Punaarmee sillapead Oppelni lähedal.

Neuhammerisse jäid ainult diviisi staabi osad ja 47. rügemendi koosseisus 20 eestlasest ohvitseri, 260 allohvitseri ja sõdurit ning 8 saksa ohvitseri ja 20 sõdurit. Samuti jäi Neuhammeri veel 20. SS-väljaõppe- ja tagavararügement u 500 mehega.

23. jaanuaril 1945 löödi Briege linna saabunud 45. rügemendi võitlejate poolt linna tunginud punaarmeelased tagasi. 46. rügement saabus Briegi ja asus rindele Dambrau-Schönwitz-Karbischau piirkonnas koos võitlusgruppidega Hofmann ja Harko 312, mis moodustasid Kampfgruppe Jeckelni.

Võitlusgrupi saabumisel Oppelni alla, oli Punaarmee Oderi jõe juba ületanud ning Oppelni põhjatiiva kaitseks otsustas Augsberger, et on vaja rünnata väljaspool tema kaitseliini asuvaid Birkenthali, Hallendorfi ja Preisdorfi külasid. Järgmisel päeval tungis Punaarmee 3. tankiarmee Neisse suunas ja kohtus Kampfgruppe Jeckleniga ning vallutas Grottkau. Saksa väed asusid kaitseliinile Oppelni-Grottkau-Wanseni joonele ning seda liini suudeti kaitsta kuni märtsi keskpaigani. 13. veebruaril 1945 allutati 20. SS-diviis Saksa VIII armeekorpusele ning üks eesti pataljon suunati Kampfgruppe Friedrich ja teine pataljon 615. diviisi staabi alluvusse.

27. jaanuaril kuulutas dr. Hjalmar Mäe Berliinis "Kaitseteenistusse kutsumise määruse" kõigile Eesti Vabariigi meeskodanikele, kes on sündinud aastatel 1908-1927. Mobilisatsiooni teostas Ergänzungamt der Waffen SS.

Veebruar 1945

18. veebruaril 1945 ründasid 46. rügemendi osad Mittenwalde küla ja vallutasid selle. Paari haavatu kõrval saadi suur sõjasaak.

6. veebruaril 1945 moodustati Neuhammeris Punaarmee sissetungi kaitseks Kampfgruppe "Rehfeldt", mis koosnes 20. SS-tagavararügemendist kolme pataljoniga, pioneerpataljonist, sidepataljoni osadest ning suurtükipatareist ja formeerimisel olnud 47. rügemendist. nn. Alarmrügemendi juht oli Sturmbannführer Johannes Koort, I pataljoni ülemaks oli Hauptsturmführer Eduard Hints, II pataljoni ülemaks Hauptsturmführer Ludvig Triik ja Iii pataljoni ülemaks sakslane Hauptsturmführer Werner Kotte. Alarmrügementi kuulus üle 1000 mehe kirju relvastuse ja varustusega. Võitlusgrupp saadeti koos ungarlaste Kampfgruppe Peinlichiga (2 pataljoni) rindele, umbes 5 km lõunasse Berliini–Breslau autotee äärdepositsioonidele. 11. veebruariks olid Punaarmee väed ületanud Berliini-Breslau autotee ja piiras Alamrügemendi sisse.

12. veebruaril 1945 saadeti see võitlusgrupp Tiefenfurti piirkonda, millele järgnesid rasked lahingud Naumburgi, Siegendorfi ja Sophienwaldi lähistel, Neissest läänes. Rehfeldti võitlusgrupp tõmmati rindelt tagasi Sprembergi ning 28. veebruaril saadeti ühe osana Taani Odenseesse, mis oli määratud tagavararügemendi uueks asukohaks. Teine osa saadeti Kampfgruppe "Breul"ina 20. SS-diviisi koosseisu Ziegenhalsi.

Visla-Oderi pealetung ja viimased lahingud

1945. aasta alguses oli reorganiseeeritud diviisi suuruseks umbes 11 000 eestlast ja 2500 sakslast. Diviis saadeti rindele tagasi veebruari lõpus, täpselt selleks ajaks, kui algas Nõukogude Oder-Visla pealetung, mis sundis Saksa vägesid taganema Oderi ja Neisse jõe joonele. Diviis suruti suurte kaotustega Neisse äärde ja jäi koos Saksa 11. Armeekorpusega piiramisrõngasse Oberglogau–Falkenbergi–Friedbergi piirkonnas. 17. märtsil prooviti diviisi eestvedamisel ühiste jõududega piiramisrõngast välja murda, kuid katse ebaõnnestus. 19. märtsil üritati uuesti ja seekord õnnestus varustuse ja raskerelvastuse hülgamise hinnaga piiramisrõngast välja murda.

Aprillis 1945 viidi purustatud diviisi jäänused lõunasse Złotoryja ehk Goldbergi piirkonda. Pärast viimast Nõukogude pealetungi üritas diviis murda läbi läände, et alistuda Inglise ja USA vägedele.

Märts 1945

3. märtsil 1945 lahkus Taanis asuvast tagavararügemendist 500-meheline marsipataljon (II pataljon) Relva-SS Hauptsturmführer J. Made juhtimisel, et minna täienduseks Eesti diviisile. Made sai ürituse mõttetusest aru ning jäi pataljoniga aega venitama Neumünsterisse, kus 7. aprillil 1945 jäädi inglaste pommitamise jalgu. Surma sai 15 ja haavata 50 meest.

Märtsi algul muutus Eesti diviisi olukord rindelõigus raskeks, kuna diviis oli juba sügaval kotis, mille põhi oli 20 km ja suu laius 7 km. Punaarmee oli jõudnud Tillowitzl rajoonis 45. ja 46. rügemendi selja taha, imbudes läbi nõrkade Volkssturmi üksuste. Terve korpus oli sissepiiramisohus, kuid taandumiskäsku ei antud. 15. märtsil 1945 asus Punaarmee pealetungile Ratiborist põhja pool eesmärgiga nihutada rinne Coselist Oppelnini. Ratiborist põhja pool murdis Punaarmee grupi Sileesia kaitseliini läbi. Mõne päeva pärast sulgus kott 20 km rinde seljataga ning Oberglogau-Lääne-Oppelni-Falkenbergi-Friedlandi piirkonnas olid täielikult ümber piiratud osa 11. suurtükiväekorpusest ja Kampfgruppe Sileesia. 20. eesti SS-diviis oli veel sattunud kahekordsesse kotti.

16. märtsis 1945 anti lõpuks käsk taandumiseks Oppelni kotist. Suurte kaotuste vältimiseks hakkas 20. diviis tegutsema väikeste gruppidena. 17. märtsil 1945 otsustas Sileesia võitlusgrupp kolmes osas piiramisrõngast välja murda. Esimest gruppi juhtis Augsberger isiklikult. Teine grupp ehk Kampfgruppe "Langhorst" koosnes 20. diviisi üksustest, töökojakompaniist, pioneeridest ja suurtükiväeüksustest. 19.-23. märtsini võitles Langhorst Ziegenhalsist kirdes ning päev hiljem vahetati nad välja suunati Schweidnik-Freiburgi piirkonda. Kolmandat gruppi juhtis Harald Riipalu. Kadus side üksuste vahel. Langes diviisiülem Franz Augsberger, keda oli alles märtsi algul autasustatud diviisi hea võitlusvõime eest Rüütliristiga. Diviisi juhtimise võttis üle Alfons Rebane.

20. SS-diviisi põhijõud väljusid kotist Ketschdorfi lähedal kus märtsi lõpuks oli umbkaudu 80% meestel õnnestunud välja murda. Eesmärk oli jõuda Ziegenhalsi. Läbi Waidenburgi jõutigi lõpuks Hirschbergi lähedal asuvasse Ketschdorfi, kus saadi puhkust ja täiendati varustust. Alates 19. märtsist 1945 oli 20. eesti SS-diviis võitlusvõimetu. 23. märtsil saadeti ellujäänud mehed Bolkenheini juurde ümberformeerimisele. Diviisi uueks ülemaks nimetati senine 26. SS-diviisi (2. Ungari diviis) komandör SS-Oberführer Berthold Maack.

Aprill 1945

15. aprillil saadeti 17. armee 8. armeekorpusele allutatud diviis uuesti Schönau juures rindele. 20. aprillil saadeti diviis Tšehhoslovakkia piiril asuvasse mägisesse Goldberg-Hirschbergi piirkonda, kus viibiti sõja lõpuni mais 1945. Seal rindelõigus käis vaikne positsioonisõda, kus ei toimunud enam suuremaid lahinguid.

17. aprillil 1945 saadeti 20. väljaõppe- ja tagavararügement SS-Obersturmbannführer Emil Rehfeldti juhtimisel Taanist täienduseks 20. eesti diviisile Hirschbergi piirkonda. Liikus kogu rügement, mille I pataljoni (35 ohvitseri, 120 allohvitseri ja 735 sõdurit) koosseisus olid lennuväe 16–18-aastased abiteenistuslased ning II pataljonis 25 ohvitseri, 100 allohvitseri ja 400 sõdurit. Kokku koos vooriüksustega oli rügemendis 1600 meest. Paari päeva pärast jõuti Bad-Oldesloesse, kus jäädi peatuma ning alistuti lääneliitlastele.

20. tagavararügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Ludvig Triigi juhtimisel allutati III. Germaani Soomuskorpusele (103. brigaad). Pataljon jõudis 23. aprillil 1945 Zehdenicki ja hakati liikuma Prenzlau poole, kuid satuti vaenlasele ning taanduti Neustadt-Cleweni piirkonda, kus 3. mail 1945 alistuti USA üksustele. 30. aprillil 1945 lahkus Taanist Genesungskompanii (u 800 meest). 3. mail 1945 ühineti Made pataljoniga ja alistuti inglastele.

20. diviis tõmmati tagasi ümberformeerimisele Balkenheimi. Diviis sai täiendust tagavararügemendist, sinna toodi ka muid eesti üksusi ning 300 lennuväe poissi. Suurtükiväerügemendist likvideeriti kaks divisjoni ja liideti allesjäänud mehed I ja IV divisjoniga.

Uuesti paigutati diviis rindele 15. aprillil 1945 Riesenberge mäestiku jalale Schönau alla. Sel ajal kuulus diviisi 6000–7000 meest. 20. aprillist 1945 allutati diviisi üksused Saksa 17. armeele ja osaleti lahingutes Goldbergi-Hirschbergi piirkonnas. 20. diviisi riismed tõmbusid Mělníku piirkonda.

Mai 1945: Tšehhi põrgu

7. mail sai diviis käsu rindelt tagasi tõmbuda. 45. rügement lahkus esimesena, kuna 46. rügement kaitses taganemist. Taganemisteekond kulges läbi Tšehhimaa marsruudil Hirschberg–Turnau–Pilsen (Jelenia Góra – Turnow – Plzen). 8. mail taganes diviis veel organiseeritult, kuid lagunes varsti väiksemateks gruppideks. Pärast marssimist üle Reichenbergi ja Annabergi mägede piirati diviis Nõukogude vägede poolt sisse ning kapituleerus 8. mail 1945. Mělníku piirkonnas alistuti Punaarmeele. Diviisis oli tollal umbes 6000–7000 meest.

8. mail 1945 paiknes 20. eesti SS-diviis Prahast kirdes Turnov-Doksy piirkonnas. Saksamaal ja Tšehhis langes lääneliitlaste kätte vangi 5000–6000 ja Punaarmee kätte 2500 eestlast. Mais 1945 mõrvasid tšehhid enne Punaarmee tulekut 1300 leegionäri, kes olid relvad maha pannud ja alistunud. Umbes 500 eesti sõdurit tapeti tšehhi ülestõusnute poolt ("Tšehhi põrgu"), nende hulgas oli ka 45. rügemendi viimane ülem Paul Maitla, kes hukati 10. mail Nymburgis Prahast ida pool.

Sõja lõpp ja vangilaagrid

Üksus, mida juhtis Alfons Rebane, taganes piki tänapäevast Saksa-Tšehhi piiri, kus elas saksakeelne elanikkond. Neil õnnestus ületada Elbe jõgi ja jõuda välja ameeriklasteni. Taanis asunud 20. diviisi tagala- ja väljaõpperügement alistus mais 1945 Briti vägedele. Kokku oli Saksamaal Briti okupatsioonitsooni sõjavangilaagrites 3000–4000 eestlast.

7. märtsil 1946 nad kõik vabastati. Ameeriklaste tsoonis oli umbes 700–800 eestlasest sõjavangi. Nad vabastati 1946. aasta jooksul, osa neist teenisid valvuritena Ameerika vägedes, valvates Nürnbergi sõjatribunali. Prantsuse tsoonis oli vangis umbes 300 eesti sõdurit. Üle 100 neist anti üle Nõukogude Liidule (mitmed läksid ka vabatahtlikult, lootes koju jõuda). Viimane eestlasest sõjavang Prantsuse tsoonis vabastati 1946. aastal.

1. oktoobril 1946 kuulutas Rahvusvaheline Sõjatribunal Nürnbergis kuritegelikuks SSi ja kõik temaga seotud organisatsioonid (sealhulgas Waffen-SSi), väljaarvatud nn. SS-i ratsaüksused. Samas määrates kindlaks kuritegelikku organisatsiooni kuuluvate isikute ringi, jättis ta sealt välja isikud, kel polnud aimu organisatsiooni kuritegelikest eesmärkidest või tegudest, samuti need, kes olid sinna sundmobiliseeritud.

Nõukogude vägede kätte langes vangi umbes 5000 20. diviisi sõdurit. Pärast Nõukogude sõjavangilaagrites viibimist saadeti nad nn filtratsioonilaagritesse. Sealt suunati nooremad mehed NKVD tööpataljonidesse ning paljud ka Siberis ja Põhja-Venemaal asuvaisse GULAGi vangilaagritesse.

Tänapäevane poleemika

2002. aastal teisaldas Eesti valitsus Pärnu lähedalt monumendi pühendusega "Eesti meestele, kes sõdisid 1940–1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel". 2004. aastal avati monument uuesti Lihulas, kuid valitsus demonteeris selle, kartes rahvusvahelist nördimust väidetavalt SS-eraldusmärkidega mundris kujutatud sõduri pärast. 15. oktoobril 2005 avati monument Lagedil asuvas eramuuseumis.

Eesti Relva-SS-i olemus on ikka veel vaidluse all. Saksa vägedes võitlesid eestlased otseselt või kaudselt vabadusvõitlejatena Nõukogude okupatsiooni/anneksiooni vastu. Samas sai natsionaalsotsialismile Nürnbergi protsessil osaks rahvusvaheline hukkamõist ning Eesti Relva-SS-i võitlejad osalesid Venemaal ja Valgevenes julmades karistusoperatsioonides tsiviilelanikkonna või partisanide suhtes.

Vaata ka

• 20. eesti diviisi veteranide kokkutulek
• Tannenbergi liin
• Avinurme lahing
• Porkuni lahing

Kirjandus

• Rolf Michaelis. "Eestlased Waffen-SS-is", Kirjastus Olion 2001, 144 lk, ISBN 9985-66-255-5.

Välislingid

• 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi endiste võitlejate avaldus
• Eesti leegion
• Eestlased saksa sõjaväes
• Leegionist diviisini
• Veterani mälestus