Surmanuhtlus

Surmanuhtlus on inimese karistamine tema surmamisega.

Jurisprudentsis peetakse surmanuhtlust kõrgeimaks (või ka erakorraliseks) karistusmääraks.

Tänapäeval suhtutakse paljude riikide õigusruumis surmanuhtlusse erinevalt. Nii võib eristada riike, kus

• karistusseadustikus on surmanuhtlus määratav ja seda ka rakendatakse;
• surmanuhtlus on nähtud ette, kuid ainult sõjaajal;
• surmanuhtlus on nähtud ette, kuid seda ei rakendata praktikas;
• surmanuhtlus on nähtud ette, kuid selle rakendamisele on kehtestatud ametlik moratoorium;
• surmanuhtlusest on täielikult loobutud ja see on õigusaktidest kõrvaldatud.

Inimõiguste eest võitleva organisatsiooni Amnesty Internationali andmetel hukati 2005. aastal 22 riigis kokku 2148 inimest. Hiina Rahvavabariigis pandi Amnesty Internationali aruande kohaselt 2005. aastal toime 1770 hukkamist, kuid inimõigusaktivistide andmetel on see arv palju suurem (nt koguni üle 8000).

Lääneriikidest kasutatakse surmanuhtlust karistusviisina USA-s (mitte kõikides osariikides) ja Iisraelis, demokraatlikes riikides on see samuti mitmel pool kasutusel (nt Egiptus, India, Sri Lanka, Tai, Singapur, Hiina Vabariik, Jaapan).

Surmanuhtluse täideviimise meetodid

Cesare Beccaria "Dei delitti e delle pene"

Ajaloos on olnud palju surmanuhtluse täidesaatmise viise. Tänapäeval on levinumad meetodid mahalaskmine (Hiinas), mürgitamine (Hiinas, USA-s), pea maharaiumine (Saudi Araabias), poomine ja kividega surnuksloopimine (Iraanis) ning surmamine elektritoolil (USA-s).

Ajaloolisi surmanuhtluse meetodeid

• Kividega surnuksloopimine
• Maasse kaevamine
• Sissemüürimine
• Elusalt matmine
• Abituna surema jätmine
• Näljutamine
• Põletamine
• Lämmatamine
• Gaasikamber
• Teibasseajamine
• Poolekssaagimine
• Surnukskeetmine
• Surnuks peksmine (kadalipp)
• Surnuks trampimine (hobustega, elevantidega vm)
• Putukatele söötmine
• Rottidele söötmine
• Metsloomadele söötmine (lõvidele vm)
• Mürgiste madudega tapmine
• Surnuks muljumine
• Ratta peale tõmbamine
• Neljaks rebimine
• "Raudne neitsi"
• "Prokustrese säng"
• Pea maharaiumine
  • Giljotineerimine
• Ristilöömine
• Poomine (ka jalgupidi)
• Kägistamine
• Mürgitamine
• Terariistaga surnuks torkamine
• Verest tühjakslaskmine
• Enesetapule sundimine
• Vee pähetilgutamine (Hiinas)
• Surnuks kõditamine (Hiinas)

Surmanuhtluse kaotamine

Viimast korda viidi surmanuhtlus Euroopa Liitu (tollal Euroopa Ühendusse) kuuluvas riigis täide 10. septembril 1977 Prantsusmaal Marseille's Baumettes'i vanglas. Giljotineerimise teel hukati Tuneesia päritolu immigrant Hamida Djandoubi, kes oli surma mõistetud piinamise ja mõrva eest.

Maailmas on täheldatav suundumus surmanuhtluse kaotamisele. Selle üks eestkõnelejaid on Euroopa Liit.

Argumendid surmanuhtluse poolt ja vastu

Argumente surmanuhtluse kaotamise kaitseks

• Surmanuhtlus on ebahumaanne karistusviis
• Pärast surmanuhtluse täideviimist võivad ilmneda uued asjaolud ning hukatu võib osutada süütuks. Temale tehtud ülekohut pole sel juhul enam võimalik heastada
• Inimesel pole õigust otsustada teise inimese elu või surma üle
• Inimelu on absoluutne väärtus
• Kurjategijale tuleb jätta võimalus meeleparanduseks

Argumente surmanuhtluse rakendamise poolt

• Surmanuhtluse rakendamine väga raskete kuritegude puhul vastab inimeste õiglustundele
• Vangide eluaegne ülalpidamine on vaestele riikidele liiga suur kulutus
• Surmanuhtlus hirmutab potentsiaalseid kurjategijaid
• Eriti raskete kuritegude sooritajal võtab surmanuhtlus võimaluse retsidiiviks

Surmanuhtlus Eestis

 Pikemalt artiklis Surmanuhtlus Eestis

Surmanuhtluse kaotamine Eestis

Kuigi surmanuhtlus säilis õigusaktides kuni 1998. aastani ja inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat, ei viidud surmanuhtlust enam täide.

Pärast iseseisvuse taastamist pidas Eesti poliitiline eliit vajalikuks Euroopa Liidu riikide eeskujul asendada surmanuhtlus eluaegse vangistusega, kuigi raskete kuritegude osatähtsus Eestis 1990. aastate alguses suurenes. 13. jaanuaril 1997 esitas valitsus Riigikogule "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr. 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu", mis nägi ette surmanuhtluse kaotamise.

Pärast surmanuhtluse kaotamist on Eesti ühiskonnas arutatud surmanuhtluse taastamie vajadust eriti raskete kuritegude puhul.

Kirjandus

• Surma mahalaskmise läbi! Esmaspäev nr 16, 18. aprill 1932. Lk 5
• Virkko Lepassalu. "Mahalaskjate privileegid". Luup, 29. mai 2000
• Ants Ruusmann. "Surmanuhtlus tuleks taastada". Videvik, 9. august 2001
• Martin Helme. "Surmanuhtlus taas ellu!" Delfi, 19. aprill 2006
• Triin Oppi. "Surmanuhtlus on kadumas... Eranditega". Postimees, 10. oktoober 2007