Mine sisu juurde

Rootsi aeg

Allikas: Vikipeedia
Rootsi Läänerereäärsed valdused 1561
Liivi sõja tulemusel valduste muutumised
Rootsi Läänerereäärsed valdused 1595
Rootsi Läänerereäärsed valdused 1617/1629, koos Ingerimaa ja Käkisalmi lääni ning Liivimaaga
Rootsi kuningriik ja dominioonid 1658. aastal

Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsi suurvõimu ajastul Rootsi kuningriigile.

Tinglikult kestis Rootsi aeg 1561–1710; selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Põhja-Eesti ehk Eestimaa Rootsi võimu alla.

Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. De facto peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, de iure aastat 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks.

Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Venemaa keisririigi valitsusaeg, uus periood Eesti ajaloos. Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks[viide?], kuna enamik praegusest Eestist oli jaotatud Rootsi ja Poola riigi vahel. Põhja-Eestis (Eestimaa kubermang) oli Rootsi ja Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermang) Rzcezpospolita võim, Saaremaa kuulus aga Taani kuninga võimu alla.

Rootsi kuningad:

Rzeczpospolita valitseja, Poola kuningas ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürst:

Taani kuninga asehalduri võim Saaremaal kehtis kuni 1645. aastani, mil Taani kaotas sõlmitud Brömsebro rahulepinguga oma valdused Eestis.

Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu sada aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Neist tähtsamateks võib pidada feodaalse läänikorra likvideerimist[1], kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis Balti erikorra osana osaliselt isegi kuni 19. sajandi lõpuni.

Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1695.-97. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis.

Rootsi Idaprovintsid Läänemere idaosas ja Rzeczpospolitale jäänud valdused Liivimaal ja vasallriik Kuramaal

Eesti alade ametlik minek Rootsi valdusse

Pärast Liivi sõda olid Eesti alad jaotatud Poola, Rootsi ja Taani vahel. Veel aastaid kestis sõjategevus Poola ja Rootsi vahel.

Poola aeg Lõuna-Eestis – Rootsi aeg Põhja-Eestis – Saaremaa Taani riigi osana.

Rootsi aja algus

Aastal 1629 sõlmiti Preisimaal Altmargi külas (praegu Stary Targ Poola Vabariigis) vaherahu (Altmargi vaherahu), millega Poola loovutas kõik Väina jõest ülespoole jäävad Liivimaa hertsogkonna alad Rootsile.

Saaremaa oli veel esialgu Taani valduses. Aastail 1643–1645 peeti Taani ja Rootsi vahel Torstensoni sõda, mille tulemusena kaotaja loovutas Brömsebro rahuga Saaremaa Rootsile. Seega oli kogu endise Vana-Liivimaa eestlaste maa läinud Rootsi riigile.

Rootsi kuningriigi valitsusalad

Östersjöprovinserna
Baltiska provinserna
Läänemereprovintsid eesti keeles
Riia
Rootsi krooni Idaprovintsid
Rootsi territoorium 1658. aastal

Rootsi valdused Baltimaades jagunesid viieks suuremaks poliitiliseks üksuseks:

Läänemereprovintsidega piirnesid veel kagus Ingerimaa kubermang ja põhjas Soome suurvürstiriik, mis kuulusid samuti Rootsi kuningriigile.

Idaprovintside valitsemine

Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli Rootsi kuninga määratud ning otse talle allusid Eestimaa Liivimaa ja Ingerimaa kuberner/kindralkuberner, kes elasid vastavalt Tallinnas Toompeal ja Riias, Riia lossis ning Nyenis/Narvas:

Vastavalt 1634. aasta Rootsi riigipäeval kinnitatud Axel Oxenstierna Rootsi "valitsemiskorraldusele" (regeringsform) oli kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks ilmuda Stockholmi aru andma. Kuningas võis ametiaega pikendada.

Rootsi kuningriik, Rootsi dominioonid ja Rootsi krooni Idaprovintsid

Põhja-Eesti tugev aadliomavalitsus leidis tollal ja edaspidigi Rootsi kuningriigi keskvõimu poolt aktsepteerimist, hiljem liidetud Liivimaad kohtles Rootsi võim teisiti. Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna alistumist Rootsile käsitati vabatahtliku sammuna, ent Liivimaa oli Rzeczpospolitalt vallutatud territoorium, mille puhul ei peetud vajalikuks aadliga samal määral arvestada. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi provintsidest kindralkubermang ja 10.12.1629 instruktsiooniga pandi ametisse Liivimaa kindralkuberner. Temale allusid Liivimaa ja Ingerimaa kubernerid ja 6 asehalduskonda eesotsas asehalduritega (Riia, Koknes, Tartu, Narva, Nötteborg, Käkisalmi). Rzeczpospolita võimu ajal õiguslikult ja majanduslikult allasurutud Liivimaa aadel lootis Eestimaa seisuste õigusliku seisundi laienemist ka Lõuna-Eestile – sellele vihjavaid lubadusi olid enne piirkonna vallutamist jaganud varasemad Põhja-Eestit valitsenud Rootsi kuningad. Kuid Gustav II Adolf kinnitas 1629. aastal Liivimaa aadli privileegid vaid osaliselt, Rootsi riik laskis käest oma majandusliku ja sellest tulenevalt ka poliitilise positsiooni Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile).

Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval – Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlil esindust ei olnud.

Rootsi aja alguses, Gustav II Adolfi valitsemisajal moodustati kohtukondade Liivimaa maakonnad, mis ei olnud rahvuslikult koostiselt ühtlaselt moodustatud. Rootsi aja lõpus, reduktsiooni ajal 1694. aastal moodustati Liivimaa kindralkubermangus kaks majandusdistrikti. Liivimaa kindralkuberneri Jacob Johann Hastferi korraldusega 4. oktoobrist 1693 fikseeriti Põhja-Liivimaa maakondade piirid arvestades rahvuslikke printsiipe, eraldades Pärnu maakonnast Salatsi, Väike-Salatsi, Ruhja, Härgmäe, Luke ja Valga ning ühendades nad Riia kohtukonnaga. Alūksne, Gulbene ja Läti osa Adseli kihelkonnast liideti Võnnu või Kokenhuseni maakohtukonda. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale. Distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. Vene aja alguses distriktid kaotati.

Rüütelkonnad

Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti– ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Eesti– ja Liivimaa rüütelkonna kõrvale moodustas eraldi rüütelkonna algselt Taani valduses olev Saaremaa, mis jäi püsima ka pärast Saaremaa liitmist Rootsiga.

Rüütelkonnad koondasid Liivimaa aadliseisusest maavaldajaid, pidasid kohalikku Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklit, kaitsesid nende õigusi Rootsi võimude ees ning lahendasid samal ajal kõiki kohalikke küsimusi, mis ei kuulunud otseselt kuninga ja tema määratud kindralkuberneri huvisfääri. Rüütelkonnad käisid koos maapäevadel (Landtag), mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju alaliselt tegutseva organina maanõunike kolleegiumi 12 (Saaremaal 6) maanõunikku (Landrat), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse.

Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamisega tegelesid Eestimaa rüütelkonna peamees ja Liivimaa rüütelkonna maamarssal. Uued maanõunikud valitigi enamasti endiste rüütelkonna peameeste ja maamarssalite hulgast.

Baltisakslased ja Rootsi aadelkond

Pärast seda, kui Poola vallutas 1561. aastal Liivimaa, asutati seniste ordu maavalduste asemel riigimõisad, mis anti valitsemiseks Poola kuninga poolt valitud Poola ja Leedu päritolu aadlikele, Liivimaa vallutamise järel aga Rootsi-Poola sõja tulemusel andis Rootsi kuningas need maavaldused (staarostimõisad) Rootsi kõrgaadlile. Rootsi kuningate nobiliteerimispoliitikaga läbi tõsteti aadliseisusesse Rootsi rüütelkonda suur hulk mitteaadlikke sõjaväelasi, raeliikmeid (vastavalt 1660. aasta Rootsi aadliseadusele andis rae vanembürgermeistri ametikoht päriliku aadliseisundi) ja madalamaid ning riigiametnikke ja suguvõsasi[1] nt: Albedyll, Anrep, Baggehufwudt, Bellingshausen, Bock, Broemsen, Budberg, Dellingshausen, Drenteln, Dücker, Fischbach, Fock, Gersdorff, Grotenhielm, Helmersen, Igelström, Kaulbars, Klugen, Krusenstern, Lantingshausen, Lilienfeld, Lode, Löschern von Herzfeld, Löwenstern, Löwenwolde, Manderstjerna, Mellin, Mohrenschildt, Müller, Osten-Sacken, Patkul, Pohlmann, Ramm, Raß, Reutern, Riesenkampff, Rosen (valge), Rosenbach, Rüdinger, Schulmann, Schwengelm, Silberarm, Silfverharnisk, Smitten, Staël von Holstein, Straelborn, Taube jt)

 Pikemalt artiklites Rootsi introdutseeritud aadlisuguvõsade loend, Rootsi introdutseerimata aadlisuguvõsade loend ja Rootsi rüütelkond

Kuningas Gustav II Adolfi ja kuninganna Kristiina ajal said sellised perekonnad nagu Oxenstierna, De la Gardie, Fleming ja Gyllenhielm võimsad läänistused Läänemereprovintsides. Enam silma paistnud perekond oli Rootsi ajal Eestis De la Gardie suguvõsa, kellest kolm põlvkonda tegutses Eestis, teine rootsi päritolu aadliperekond, kes võib end võrrelda De la Gardiedega, on Stenbockid.

 Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkond, Liivimaa rüütelkond, Saaremaa rüütelkond

Läänikorra likvideerimine

Põhja-Eesti Harju-Viru rüütelkonna ja hiljem ka Järva- ning Läänemaa poolt Rootsi kuningale truudusvande andmist, võeti Rootsi krooni valdusteks Liivimaa ordu ja piiskopilinnused koos juurdekuuluvate kinnistutega ning valdused, mis kuulusid aadlikele, kes lahkusid riigist samal ajal kui Poola sõjavägi. Eestimaal algselt Rootsi kroon ei saanud kõiki neid valdusi ise hallata, nii et nt. sai Axel Oxenstierna Liivimaal Cēsise ja Valmiera, mis Poola ajal kuulus Võnnu piiskopile. Viljandi ja Haapsalu said Jacob De la Gardie, Lennart Torstenson sai Paide ja von Tiesenhausenite perekond Rakvere linna[2].

Rootsi krooni poolt, 1681. aastal Rootsi riigipäeva otsuse alusel teostatud mõisate reduktsiooniga kehtestas Rootsi valitsus ka keskaegse läänikorra likvideerimise, mis tõi endaga kaasa maavalduse põhjaliku ümberjaotuse ja maavaldamise uued vormid. Reduktsiooniga rootsiaegsed läänistused tagastati Rootsi riigile. Läänikorra likvideerimine tähendas aga ka aadlikest mõisnike ühiskondliku positsiooni ümberkujundamist feodaalsuhetes kuningavõimuga ja alluvate talupoegadega[1].

Kohtud ja korrakaitse

Eestimaal esindasid madalamat kohtuvõimu adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli pagenud talupoegade kinnivõtmine ja tagasisaatmine, talupoegade poolt toime pandud kuritegude uurimine ja süüdlaste karistamine. Kohtunikud valiti ametisse kohalike mõisnike hulgast.

Maakondade tasandil tegutsesid Eesti- ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.

Kõrgeimaks kohtuinstantsiks oli Eestimaal Eestimaa Ülemkohus Tallinnas ja Liivimaal kuni 1703. aastani Tartus asunud Tartu õuekohus ning pärast 1703. aastal Riiga üleviimist Liivimaa Õuekohus, kus arutati raskemaid kuritegusid ja aadlike kohtuasju.

Iga kohtuotsuse võis kaevata edasi Rootsi kuningale, kes suveräänina oli ka viimane kohtuinstants.

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu kohtukorraldus, Liivimaa kubermangu kohtukorraldus
 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu korrakaitse, Liivimaa kubermangu korrakaitse

Rahvastik

Maa oli pikkade sõdade tagajärjel harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. 1620 elas Eesti alal vähem kui 100 000 inimest. 1630. aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma.

Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.

17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna-Eestis koguni 17% talurahvast.

Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid, kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–Eestis.

Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru- ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid Eesti riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest. Algul keelasid Rootsi kuningad Eestisse rännanud soome ja rootsi talupoegi pärisorjastada. Ajapikku selline suhtumine vähenes ja ka uustulnukail tuli hakata kandma raskeid mõisakohustusi. Võrdluseks – Rootsimaal ei olnud talupojad pärisorjuses ning ei kuulunud isiklikult aadlikele ega Rootsi riigile, vaid kasutasid riigile või aadlikele kuuluvaid maid (natuura või rahalise) tasu eest.

Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid lätlased, keda asus rohkesti elama eelkõige Valga ümbrusse.

Kokku elas Rootsi aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt kümne võõrrahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel poolakaid, sakslasi, leedulasi, rootslasi, ungarlasi ning isegi hollandlasi ja šotlasi.

Mõningaid tagasilööke rahvaarvu kasvus tingisid Vene-Rootsi sõja sündmused ja 1656.–1658. aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese.

Haridus ja kultuur

Luterlik kirik

 Pikemalt artiklis EELK#Rootsi territoriaalkirik, Tallinna piiskopid

Rootsi riik asus talupoegadele aktiivselt luterluse põhitõdesid tutvustama. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi.

Kirikute juures hakati talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama köstrid (kirikuõpetajate abilised). Lugemisoskus hakkas levima, kuid vaevaliselt, sest köstreid oli vähe ja nendegi haridus oli puudulik.

Liivimaa koolihariduse edendamises, rahvakirjanduse väljaandmises ja kiriku organisatsioonilises kindlustamises olid suured teened ka Liivimaa vaimulikkonna eesotsas seisnud kindralsuperintendendil Johann Fischeril.

Koguduse elu jälgimise kõrval hakati tähelepanu pöörama ka koolide asutamisele. 1645. aastal kehtestati kogu Põhja-Eestis katekismuse- ja aabitsaõpetuse nõue. Igas kihelkonnas tuli ametisse palgata köster ja tema ülalpidamiseks eraldada köstrimaa.

Hakati ka vaimulikku kirjandust eesti keelde tõlkima. Rahva seas kõneldava keele murdeerinevuste tõttu anti raamatuid välja eraldi lõunaeesti ja põhjaeesti keeles. Alustati piibli tõlkimist, kuid täismahus ilmus see alles 1739. aastal.

Tartu ülikool

Eesti hariduse edendamisel oli oluline tegelane kindralkuberner Johan Skytte, kes oli Rootsi kuninga Gustav II Adolf kasvataja ja hiljem Uppsala ülikooli kantsler. Tänu temale loodi 1630. aastal Tartus Akadeemiline Gümnaasium. 1631. aastal esitas Skytte kuningale palve muuta Tartu gümnaasium ülikooliks.

1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eestis. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased.

Juba 1641. aastast pärinevad ka esimesed kindlad teated esimese eestikeelse aabitsa väljaandmise kohta.

Rahvakoolid

Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik sisse seada rahvakoolide süsteemi.

Eestimaa provintsiaalid otsustasid 1655. aastal, et igas kihelkonnas peab olema ametis koolmeister. 1675 nähti ette koolimajade ehitamist, ent selleks puudusid veel nii majanduslikud tingimused kui vastava ettevalmistusega inimesed. Hakati nõudma, et koguduste juures töötaksid ka kooliõpetajad. Seda nõuet oli aga raske täita, sest eesti keelt valdavaid kooliõpetajaid peaaegu polnud. Esimesed kindlad andmed talurahvakoolide kohta Harjumaal pärinevad 1680. aastatest. Eesti rahvakooli alguseks võib lugeda aga alles 1686. aastat, sest siis hakati teadlikult riikliku poliitika tulemusena kooliharidust andma ka lihtrahvale.

Hariduse andmise kaugem eesmärk oli pöörata rahvas evangeelsesse usku, sest luterluse põhimõtete järgi pidi iga koguduseliige olema ise suuteline pühakirja ning muud vaimulikku kirjandust lugema.

Olukord hakkas paranema pärast õpetajate seminari loomist. Forseliuse õpetajate seminari ajast on teateid juba 41 talurahvakooli tegutsemisest, enamik neist koolidest paiknes Lõuna-Eestis.

Bengt Gottfried Forseliuse mälestuskivi Harju-Madisel

Õpetajate seminar

Harjumaalt, rootsi pastori perest pärit Bengt Gottfried Forseliusel rajas 1684. aastal Tartu lähedale Piiskopimõisa (Papimõisa) kuninga nõusolekul õpetajate seminari. Seminari asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmeistrid ja köstrid.

Õpiaeg koolis oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks oli kooli asutaja Forselius. Oluline oli sorav lugemine ja usuõpetus, veidi õpiti ka raamatuköitmist, kirikulaule, arvutamist ehk rehkendamist ja saksa keelt.

Et õpperaamatuid ei olnud, kirjutas Forselius ise 1686. aastal aabitsa, mille järgi lugemist õpetas. Vihikuid veel ei tuntud, kirjutati paberilehtedele, mida õpilased hiljem ise raamatukesteks köitsid.

Forselius hakkas kasutama ka uut lugemismeetodit. Kooris veerimise asemel luges üks poiss loo valjusti ette, teised jälgisid teksti. Tema soovitusel õpiti lugemist tähti valjusti hääldades ja häälikuid sõnadeks kokku öeldes. See oli lugema õpetamisel uus võte ja andis häid tulemusi.

Forseliuse seminar polnud kunagi eriti jõukas, kuid visa tööga saadi raskustest üle. Forseliust aitasid töös andekamad õpilased, kes abistasid mahajääjaid.

Suuri raskusi tegi koolile aga õpilaste saamine, sest mõisnikud ei lubanud lapsi kooli saata. Haridus tegevat inimesed targaks ja kihutavat mässama. Teised ütlesid, et eestlased olevat orjadeks loodud ja pidavat neiks jääma. Mõisnikud lugesid kooliharidust lausa kahjulikuks ja püüdsid Forseliust lausa takistada. Pikkade palvete ja läbirääkimistega läks Forseliusel siiski korda saada õpilasi. Et haridustööd mõisnikkude poolt ära ei keelataks, püüdis Forselius leida kuningalt oma tööle toetust.

Abi saamiseks pöördus Forselius 1686. aasta sügisel Rootsi kuninga poole. Ta võttis kaasa kaks oma andekamat õpilast – Ignatsi Jaagu ja Pakri-Hansu Jüri ja viis nad kuningas Karl XI ette Stockholmi. Poisid oskasid kuningakojas vastata kõigile keerukatele küsimustele. Kuningas jäi õpetaja ja õpilaste saavutustega rahule ning kinkis kummalegi poisile kuldraha.

Selle reisi tulemusena saadi kuningalt luba koolide ehitamiseks Harju-Madise ja Risti kiriku juurde. Ühtlasi sai riigikontor korralduse eraldada mõlema kihelkonna sissetulekuist koolmeistrite ülalpidamiseks 50 hõbetaalrit.

1687. aasta suvel pandigi mõlema kooli ehitus käima. 1687. aasta sügisel sai Risti kiriku pastor Gabriel Herlin kokku 25 õpilast. 1688. aasta suveks oli Arul koolis käinud juba 75 poissi, lugeda oskajate arv oli aga suurem – Harju-Madisel kokku 60 ja Ristil 84, sest lugemise selgeks saanud lapsed asusid teisi õpetama, üksteist olla õpetatud koguni karjas käies.

1688. aastal sõitis Forselius taas Stockholmi, kus ta määrati Eesti- ja Liivimaa talurahvakoolide inspektoriks ning talle anti luba koolide asutamiseks kõikjal, kus tarvis. Tagasiteel hukkus Forselius sügistormis ja koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse.

Nelja aasta jooksul oli seminari õpetust saanud esialgse ettevalmistuse 160 peamiselt eesti rahvusest kooliõpetajat.

Kuigi seminari lõpetajaile muretseti kooliõpetaja- ja köstrikohad, polnud õpetaja seisukord sugugi kerge. Koolimajade aset täitis tihti lihtne rehetuba. Ka ei makstud õpetajale palka. Ta sai küll prii korteri ja kooliajal mõisa või kirikumõisa perelauas süüa. Suvevaheajaks läks ta näiteks oma vanemate poole ja tegi seal põllutööd.

1687. aastaks oli Liivimaa maapäev otsustanud, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Aga sellest hoolimata koolide ehitamine edenes visalt ja õppetöö toimus tavaliselt rehetoas.

Rahvakoolid pärast seminari

Riigivõim hakkas kooliküsimustega tõsisemalt tegelema 17. sajandi lõpul. Siis nõudis kuningas, et kõikide kirikute juurde oleksid ehitatud koolid ja rahvale õpetataks ristiusku. Seadustest hoolimata ei edenenud koolide ehitamine, kuid lugemisoskuse omandamiseni jõuti ka koolideta kihelkondades. Põhja-Eestis jäi koolide arv ja lugemisoskuse tase Lõuna-Eestist maha. Lõuna-Eesti koolivõrk püsis ka pärast Forseliuse hukkumist.

Aadlike seas püsis teatav vastuseis talupoegade hariduspüüdlustele, kuid sellest hoolimata olid koolid peagi olemas enamikus Liivimaa Eesti ala kihelkondades. 1687/1688. aasta talvel õpetasid Forseliuse kasvandikud juba peaaegu kõigis Mandri-Eesti maakondades. Seda võib lugeda üldise lugemisõpetuse alguseks Eestis.

Forseliuse rajatud koolis oli tähtsal kohal õpetaja seletus ja õpilaste iseseisev lugemine. Esikohale seati huvi äratamine õpetuse vastu. Et lugema õppimine toimus Forseliuse uuendatud, lihtsustatud meetodil ja tema koostatud aabitsa järgi, saadi lugemine selgeks mõne kuuga esimese õppeaasta jooksul. Aabitsas oli ka araabia ja Rooma numbreid, mistõttu hakati varsti pisut matemaatikatki õpetama. Põhiliselt tehti seda juhul, kui lapsevanemad soovisid ja selle eest tasusid. Vanemate soovi korral õpetati ka kirjutamist.

Koolide kõrval oli lugemisoskuse omandamisel oluline ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.

Koolis käisid ainult poeglapsed. Tänu kooliskäijatele poistele õppisid kodudes ka õed-vennad lugema.

Laste koolitulek sõltus põllutöödest ja kasutatavatest ruumidest. Algul toimus õppetöö 3–4 kuud aastas. Õppimine võis alata, kui välitööd olid lõppenud; seal, kus kooliruumiks oli rehetuba, alles pärast rehepeksu. Alustati tavaliselt pärast mardipäeva või kolmekuningapäeva, lõpetati aprillis jüripäeva paiku.

Eestikeelne kirjapilt ja kirjandus

Juba Gustav II Adolfi päevil ilmusid mõned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad.

1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks.

Forselius, kes oli väga tähelepanelik ja rahvaga kokku puutus, õppis juba noores eas elavalt rahvakeelt tundma. Ta jõudis kindlale otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Selleks kirjutas ta eestikeelse aabitsaraamatu, mis kirikuõpetajate keskel suurt poolehoidu leidis.

Forselius tegi ettepaneku kasutada eesti keele kirjutamisel soome keele eeskujul foneetilist kirjaviisi, kuid see lükati vanameelsete pastorite poolt tagasi. Kirjaviisi üle vaieldi ka piiblikonverentsidel 1686. ja 1687. aastal, kuid üksmeelele ei jõutud ka seekord.

1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani.

Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna, kuna kirjaviisi osas ei suudetud kokkuleppele jõuda. 1686. aastal anti siiski välja lõunaeestikeelne Uus Testament, mille tõlkisid ja toimetasid Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. See oli esimene läbinisti eestikeelne raamat.

Samal ajal hakati eesti keelde tõlkima kirikulaule ja alguse sai ka eestikeelne juhuluule.

Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht Ordinari Freytags Post-Zeitung.

Rootsi-Vene sõda 1656–1661

Karl X Gustav

Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655. aastal sõjakäiku Venemaaga sõdiva Rzeczpospolita (Poola) vastu, millega hõivas Kuramaa, Leedu, Ida-Preisimaa ja suure osa Poolast. Sellega oli Läänemeri muutunud Rootsi sisemereks.

 Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda ehk Uputus

1655. aasta sügistalvel alustasid venelased suure saladuskatte all ulatuslikke ettevalmistusi Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ründamiseks. Lootes seni käest libisenud alasid lõpuks vallutada, alustas tsaar 1656. aasta suve hakul Ingeri sõda. Osa Vene vägesid jõudis välja Neeva jõeni, juunis hõivasid nad Nöteborgi ja Nyeni. Vene vägede peajõud hõivasid juulis-augustis Dünaburgi ja Kokenhuseni, aga augusti lõpus hakkasid Liivimaa pealinna Riiat piirama; et oma tahtmist saavutada, juhtis Riia piiramist Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš isiklikult.

 Pikemalt artiklis Rootsi-Vene sõda (1656–1658)

Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta oktoobris, Vene vägede kätte langes ka Vastseliina linnus. Sõja ajal hävisid Võrumaal Kirumpää linnus ja selle juures olnud asula. Eesti pinnal toimunud lahinguist oli olulisim Valga lahing 8. juunil 1657.

Vene väed ei suutnud Riiat vallutada ja oktoobri lõpus lõpetati Riia piiramine tulemusteta, kuid sõjategevus jätkus veel Põhja-Eestis, 1658. aasta alguses hõivasid Vene väed Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet.

1658. aasta lõpus sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu.

Kui Rootsi lõpetas sõja Poolaga Oliwa rahuga ning Venemaal tekkis reaalne sõjaoht Poolaga, sõlmis Venemaa 1661. aastal Rootsiga Laiuse kihelkonnas Kärde mõisas lõplik rahu (Kärde rahu). Sellega tuli venelastel loobuda oma 1656.–1658. aasta vallutustest Eesti- ja Liivimaal ning taastada endised Rootsi valduste piirid.

Rootsi kuningriik oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse.

Rootsi kuningriigi sõjavägi Eestimaal

Rahuajal paiknesid Rootsi garnisonid peamiselt Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus, hiljem ka Kuressaares, Eestisse asusid peamiselt värvatud Rootsi ja Soome väeüksused, Karl XI poolt läbi viidud riigikaitse reformid seadsid Rootsi ja Soome provintsides maavägede osas sisse maapaigalised sõdurid ja rügemendid (indelningsverket). Riigikaitsereform ei puudutanud, väljaarvatud ühe ratsarügemendi osas, Eesti-, Ingeri- ega Liivimaad, sest neis Rootsi riigi osades ei olnud praktiliselt vabu talupoegi ning Läänemere maade mõisnikud ei olnud huvitatud selle süsteemi rakendamisest majanduslikel ega poliitilistel põhjustel.

Eesti-, Ingeri- ja Liivimaal asus tavaliselt neli Soome või Rootsi jalaväerügementi ja üks ratsarügement, mujalt värvatud ja ka maapaigalised territoriaalüksused. Balti provintsides teenis Karl XI korraldusel värvatud üksustes suurel arvul hiljuti Skåne sõjas vallutatud Skånest pärit sõdureid, keda kuningas ei lugenud veel Rootsi riigile piisavalt ustavateks.

Pärast Põhjasõja algust 1701. aastal alustati uute väeosade loomist. Vägesid loodi kahel põhimõttel – kas värbamise teel vabatahtlikkuse alusel või talupoegade nekrutiandmise kohustuse alusel. Eestimaal moodustati nekrutiandmise kohusluse alusel neli jalaväerügementi, Liivimaal kaksteist jalaväepataljoni.

 Pikemalt artiklis Põhjasõda Eesti alal

Mõisate reduktsioon

 Pikemalt artiklis Mõisate reduktsioon
Karl XI ausammas Karlskronas

Pärast Eesti alade üleminekut Rootsi krooni võimu alla kujunes endistest katoliikliku kiriku ordu-, kloostri- ja piiskopimaadest, samuti omanikuta jäänud mõisamaadest Rootsi riigi valdused, osa sõjas omaniku kaotanud maadest sai enda valdusse ka kohalik aadel. Riigimaa haldamiseks jaotati see lääniasehaldurite juhitavateks linnuseläänideks, need omakorda riigimõisateks, mida juhtisid mõisafoogtid.

1660. aastal sai Rootsi troonile nelja-aastane Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 12 aastat hiljem. Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI 1680. aastal Balti provintsides (Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa) oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist, mõisamaade riigistamist — reduktsiooni, kuna mõisaomanikest aadlikud olid vabastatud maksudest ja riigile tulutoovad riigimõisad olid vahetanud omanikku.

Rootsi riigi ja kohaliku sakslastest aadli suhted kujunesid jahedateks, isegi vaenulikeks, kuna aadlikud käsitasid seda kui oma õiguste rikkumist. Riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. 1700. aastal seoses Põhjasõja algusega katkestas Karl XII mõisate reduktsiooniprotsessi.

Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti riigipiiriga. Kahe haldusüksuse piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, seega jäi Valga linn koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele.

Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks.

Riigimõisate tulunduslik valitsemine kuulus Liivimaal nn tulundus-asehaldurite kompetentsi. Neid oli kaks, üks Põhja- ja teine Lõuna-Liivimaa jaoks, kusjuures esimene asus Tartus, teine – Riias. Põhja-Liivimaa tulundusasehaldurile allusid tulundusvalitsuse suhtes Tartu ja Pärnu maakonnad (sel ajal ei olnud Valga, Võru ja Viljandi kreise, mis tekkisid 18. sajandil Katariina II ajal.

Pärisorjuse likvideerimise algus

1681. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI välja edikti Liivimaale ja Eestimaale riigimõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades riigimõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil valida vabalt tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik redutseerinud 5/6 maadest Liivi- ja 1/2 Eestimaal[3].

Karl XI poolt 21. augustil 1691 kinnitatud instruktsioon kuninglikele tulundusasehaldureile Liivimaal pidas ka muu seas silmas järelevalvet talupoegade kaitse teostamise järgi asehaldurite kaudu, ja 21. märtsil 1696 kinnitatud Tulundusreglement määras kindlaks riigimõisa rentnikelt talupoegade kaitse talu pidamisel, kohustiste täitmisel mõisa vastu, andamite maksmisel ja teoorjuse õiendamisel kui ka nende kaitse majanduslikes asjus, kaebuste ja muude kohtuasjade puhul. Selleks ajaks oli Rootsi riigi poolt juba Liivi aadli võim juba murtud ja aadli omavalitsusest järele jäänud ainult vilets vari: maanõunike kolleegium, hävitatud, maapäev ise sattunud, kuninga määrusega 20. detsembrist 1694, sõltuvusse Rootsi keskvalitsusest ja kohalikust Liivimaa kindralkubernerist.

Kindralkuberner pidi hoolitsema, et tulundusasehaldurid reisiks rendimõisates ja et, mõisarentnikud ei koormaks talupoegi lepinguvastaste nõudmistega. Kui mõni mõisarentnik pani talupoegadele peale enam makse, kui määratud vakuraamatus, pidi ta selle kahekordselt tagasi maksma. Iga ülearuse rakmepäeva eest pidi rentnik maksma kaks hõbetaalrit, iga jalapäeva eest – ühe hõbetaalri ja iga ülearuse küüdipenikoorma eest – 8 ööri. Ka keelati rentnikele talupoegi (peremehi) karistada, kui nad mõnes asjas eksinud, sest nende süüteod pidid kuuluma kohtu alla[4].

Karl XI tegi kindralkuberner Erik Dahlbergile ülesandeks koostada ja saata projekt kodukariõiguse kohta aadlimõisates, mille Dahlberg ka teostas, kuid energilise ja teovõimelise Karl XI surma tõttu jäi see realiseerimata. Tema järglane Karl XII arvas aga, et raske on ilma aadli nõusolekuta korraldada aadlimõisate alla kuuluvate talupoegade maksumäärasid või muul viisil teha korraldusi eraomandi puhul. Ta andis kindralkubernerile kasu teha muudatuste projekt rüütelkonnale maapäeval teatavaks, kuid sellega lükkus asi edasi ja alanud Põhjasõda muutis olukorda põhjalikult.

Talupoegade kohustused

Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud.

Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi, teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse.

1632. aasta 1. veebruari seadus reguleeris talupoegade seisundi ning õiguse väikeste rikkumiste korral politsei ning kohtuvõimu rolli täitmisele mõisnike poolt Liivimaal ja 1645. aastal fikseeris Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse Põhja-Eestis. Pärisorjus oli Eestis juurdunud juba ordu ajal, pärisorjuslikud sidemed olid vahepeal sõjaoludes lõtvunud, kuid nüüd neid tugevdati taas.

Et mõisnike võimu talupoegade üle veelgi kindlustada, andsid Rootsi võimud välja seadusi ja korraldusi, millega keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisniku juurest. Selleski polnud midagi uut – sunnismaisus oli olemas olnud juba ordu ajal, tuletagem meelde Riisipere mõisnik Yxkülli nõuet Tallinna linnale oma talupoja tagasisaamiseks 1520. aastatel. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Mõisnikud võisid talupoegadele anda ka ihunuhtlust. Ka see oli vana orduaegne tava. 1639. aasta seaduse ja 1671. aasta maapolitsei korraldusega fikseeriti sunnismaisus nii pärisorja peres sündinud lastele kui ka aadliku maale elama asunud pärisorjadele ning vabadele inimestele.

Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Talupoegadele anti isegi õigus mõisniku tegusid kohtusse kaevata.

 Pikemalt artiklis Liivimaa talurahvarahutused (1638–1639)

17. sajandi lõpul toimus mõisamaade kaardistamine ning moodustati nn Suur Rootsi kataster. Maade kaardistamise eesmärgiks oli täpsustada maade maksustamisnorme ja täita rootsi riigikassat, mistõttu kaardistati täpsemalt põllumaa. Mõisasüdamed ja suured külad kaardistati võrdlemisi täpselt. Külade vahele jäävad metsaalasid ei mõõdetud ja hajaasutsuses on kaardid ebatäpsed. Põhiliselt püüti määrata mõisate piire, need rootsiaegsed kaardid on esimesed maakasutust ja asustust peegeldavad kaardid Eesti aladel.

Katk

Lisaks sõjakoledustele hakkas levima katk, mis hävitas suure osa Eesti rahvastikust, mõisnikud ja pastorid kaasa arvatud. Aastatel 1665–1690 ei toimunud katku tõttu õppetööd isegi Gustav II Adolfi poolt 1632. aastal asutatud Tartu ülikoolis (Academia Gustavianas).

Suur nälg

 Pikemalt artiklis Suur Nälg

Teadaolevalt kõigi aegade laastavaim näljahäda oli Eestis aastail 1695–1697. Saagiikaldusi, mis aga tõsisemaid näljahädade mõõtmeid ei võtnud oli ka aastatel: 1629–1631, 1641–1642, 1684–1685, 1691, 1709–1710[5]

Ikaldus tabas Eestit aastail 1694. Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Paljud inimesed lahkusid kodudest, et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus. 1697. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju talvel surnud inimeste laipu. Kõige vähem lootust olid orbudel ja vanuritel.

Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. 1696. aastal oli linnades veel piisavad toiduvarud, kuid neid ei jagatud välja. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem. Suurem heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks toimus Tartus.

Levisid tüüfus ja düsenteeria.

Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 70 000–75 000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. See tundub liialdusena. 1701.–1703. aasta nekrutivõtu ajaks oli keskklassi talupoegadel veel küllalt raha, et oma antud nekrutitele palka ja riietust osta. See näitab, et löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla.

Põhjasõda ja Rootsi aja lõpp

 Pikemalt artiklis Põhjasõda ja Põhjasõda Eesti alal

Kronoloogia 1600–1700

Eesti ja Läti ala kaart (umbes 1630)
"Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal". Nicolas de Feri kaart
Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa (1705)
Rootslaste võit Narva lahingus

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Aleksander Loit, ROOTSI AEG EESTIS, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 15, jaanuar 2015
  2. ↑ TOPOGRAPHICA ESTONIÆ. Handritade kartor och ritningar över Estonia i svenska offentliga samlingar / Hand-drawn maps and drawings of Estonia in Swedish public collections., Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 12, jaanuar 2001 (rootsi keeles)
  3. ↑ Aleksander Loit, Pärisorjuse kaotamise Eestis Rootsi ajal[alaline kõdulink], Kleio, 16 (1996)
  4. ↑ Hendrik Sepp, Talupoegade kaitse Rootsi aja lõpul, eriti Liivimaal., Ajalooline Ajakiri, 1929 nr 4
  5. ↑ Marten Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 38
  6. ↑ Kalmari sõda Eestis 1611 – 1613

Kirjandus

  • Richter, A. v. (1858). Geschichte der dem russischen Kaiserthum einverleibten deutschen Ostseeprovinzen bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben: Bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben. Theil II (1562–1721). Riga: Nicolai Kymmel.
  • Aleksander Loit. ROOTSI AEG EESTIS, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat = Annales Societatis Litterarum Estonicae in Svecia, nr. 15, jaanuar 2015
  • Ilmar Tammisto. Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhted aastatel 1634 – 1643: Liivimaa rüütelkonna taasloomine. Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Ajaloo ja arheoloogia instituut. Tartu 2017
  • Ilmar Tammisto. Aadel ja riigivõim Liivimaal 1634–1680. DISSERTATIONES HISTORIAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 55

Välislingid

Eesti võtmeartiklid
Ajalugu
 Eesti vapp
Loodus
Riik
Majandus
Ühiskond
ja kultuur
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rootsi_aeg&oldid=6597003"