Spiekeroog

Spiekeroog
	Pindala: 18,2 km² (2017)
	Elanikke: 841 (31.12.2022)
	Koordinaadid: 53° 46′ N, 7° 42′ E
	Valla asend Wittmundi kreisis

Spiekeroog on üks Ida-Friisi saartest Saksamaa Põhjamere rannikul. See asub Langeoogi (läänes) ja Wangerooge (idas) vahel. Saarel on luiteid, kõrgus kuni 24 meetrit. Saar moodustab omaette valla ja kuulub Wittmundi kreisi Alam-Saksi liidumaal. Ainus küla saarel on samuti Spiekeroog. Saar on osa UNESCO maailmapärandi nimistu paigast Waddenzeest ja Wittbülteni rahvuspargist.

Valla pindala on 18,25 km². 31. detsembril 2017 elas seal 805 inimest. Lühim kaugus mandrini on 5,7 km. Saar on (peale päästeautode) autovaba. Igapäevane parvlaevaühendus Neuharlingersieli sadamast ühendab saare mandriga. Saart eraldab Wangeroogest Harle väin.

Spiekeroogi nime päritolu üle vaieldakse. Tänapäeval kipub enamik inimesi uskuma, et see tähendab "ladustamissaart".

Ajalugu

Spiekeroogi on esmamainitud 1398. aastal kui Spiekeroch. Sel ajal oli see piraatide peidukoht. Saareelanikud toetasid neid, kuid nad röövisid ka neid.

1625. aastal elas saarel 13 perekonda, kes elatusid põllumajandusest, kalapüügist ja teokodade lubjakivi (muschelkalk) tootmisest. Hilisematel aastatel muutusid vaalapüük ja laevandus saarele üha olulisemaks. Napoleoni okupatsiooni ajal peatus laevandus Inglismaa-vastase blokaadi tõttu, mis tõi kaasa suure vaesuse. Salakaubavedu toonase Inglise Helgolandiga oli tol ajal ainus sissetulekuallikas. 1812. aastal ründas Inglismaa Prantsuse asulaid saarel, kuid löödi tagasi.

19. sajandi alguses muutus Saksa Põhjamere saartel populaarseks Inglismaalt pärit rannikukuurortide idee. Esimene rannikukuurort asutati 1797. aastal Norderney saarel. 1820. aastast kasutasid külalised Spiekeroogi puhkuseks. Iganädalane parvlaevaühendus Neuharlingersielist loodi 1792. aastal ja 1842. aastast on see igapäevane. Turistide ja külaliste mugavuse parandamiseks ehitati 1885. aastal küla ja lääneranna vahele 1,7 km pikkune hoburaudtee. Seda pikendati 1892. aastal uue sadamani saare edelaosas. See hoburaudtee asendati 31. mail 1949 diiselrongidega, mis tegi sellest viimase hoburaudtee Saksamaal.

Turism

Spiekeroog oli mitme Saksa presidendi sage puhkusepaik. Gustav Heinemann, Richard von Weizsäcker ja Johannes Rau (kes abiellus saarel) veetsid seal puhkust.

Põhjamere rannikukuurordina on saarel mitu terviseasutust, sealhulgas tervisekeskus, ema/lapse tervisekeskus ja saare spaa. Spiekeroogil on külalistele 3500 voodikohta: hotellides, pansionides, eramajutustubades, puhkemajades ja tervisekeskustes. 2003. aasta uuringu kohaselt külastab saart igal aastal 64 000 turisti, 554 000 ööbimise ja 81 000 ühepäevakülastusega. Keskmine viibimine saarel on 5,8 päeva.

Hotellide, pansionide ja puhkemajade kõrval on saare lääneosas kämping. See on avatud maist septembrini.

Huvipaigad

"Vana saare kirik" (protestantlik) ehitati 1696. aastal ja on seega vanim kõigist kirikutest Ida-Friisi saartel. Neitsi Maarja portree kirikus peaks olema tulnud Hispaania armaada laevalt, mis keeras Spiekeroogile 1588. aastal.

Drinkeldodenkarkhof, tuntud ka kui "Kodutute kalmistu", on 1854. aastal uppunud laeva Johanne 84 ohvri surnuaed.

Saare muuseumis eksponeeritakse ajaloolisi esemeid saarelt, rannikukuurordi arengut ja saare loodust.

Teokarbi muuseum Kogge majas näitab 2000 teokarpi kogu maailmast.

2007. aastast seisab luitel Saksa skulptori Hannes Helmke pronksskulptuur "De Utkieker" (kõrgus 3,50 m), vaadates üle mere. See on sümbol saare kui loodusliku kalliskivi säilitamiseks.

Rahvuspargi keskus Wittbülten asub Spiekeroogi külast 2 km idas, ümbritsetud liivaluidete ja merilavendliga kaetud soolasoodega. Väljapanek näitab kašeloti luustikku ning palju interaktiivseid ja multimeedia objekte, mis selgitavad saare elupaiku.

Loodetetasandike ekskursioonid on veel ühed saare peamistest võludest.

Aprillist septembrini (sõltuvalt puhkuseaegadest) tegutseb vana raudteejaama ja lääneotsa vahel hoburaudtee.