Munselli värvisüsteem

Munselli värviring 20 tooniga: 5 tähistab selle värvitooni tsentrit, nii-öelda esindusvärvi (5R on puhas punane), 10 on poolel teel teise värvitooni suuns (10R on R ja YR vahetoon)

Munselli värvisüsteemi kolm telge (selguse mõttes on skeem erinevalt värvipuust korrapärane)

Illustratsioon värvitahvlil Munselli raamatus näitab erinevat küllastusastmete arvu eri värvitoonide korral

Läbilõige Munselli värvikehast toonide 5 PB ja 5Y kohal. Kollase puhas toon (5Y) on asetatud kõrgele, helehalli 8 tasandile, lillakassinise puhas toon (PB5) madalale. Ka küllastusastmete erinev arv on näha

Munselli värvisüsteemi mudel pärast 1943. aasta ülemõõtmisi (sRGB värviruumi värvid on lisatud)

Munselli värvisüsteem (inglise keeles Munsell Color System, ka Munsell Color Order System), ka Munselli värvipuu on kolmel värvi põhikarakteristikul tuginev kolmemõõtmeline ebakorrapärase kujuga värvisüsteem, mille lõi Ameerika Ühendriikides elav kunstnik ja kunstiõpetaja Albert Henry Munsell. Munsell töötas süsteemi kallal alates 1898. aastast ning avaldas oma töö tulemused 1905. aastal raamatus "A Color Notation". Kunstnikuna lähtus Munsell olemasolevatest pigmentvärvidest, segud ja heledusastmikud segas ta ise ning mõõtis nende heledust ja küllastust. Tema värvide korrastamise süsteemi lähtepunktiks on inimese värvinägemine.

1915. aastal ilmus süsteemi kirjeldus uuesti koos värviatlasega teoses "Munsell Book of Colors", kus defineeriti täpsemalt süsteemi aluseks olevad arvnäitajad. Raamat ilmus kahe näidistekomplektiga: 1277 värvinäidist matil ja 1452 värvinäidist läikival paberil.

1943. aastal mõõtis American Optical Society iga värvi uuesti ja kirjeldas need CIE Lab-väärtuste abil uuesti (Munsell Renotations), kuid vaid mõned värvinäidised vajasid täpsustamist.

Ülesehitus

Munsell valis värvisüsteemi kolmeks dimensiooniks Hermann von Helmholtzi eeskujul kolm värvi põhikarakteristikut: värvitooni (hue), kromaatilisuse ehk küllastatuse (chroma) ja heleduse (value). Tema värvi "notatsioonis" märgitakse need kujul H V/C (näide: 5R 4/12 puhas punane, heledusaste 4, küllastusaste 12).

Värvitoon Munselli süsteemis

Värvitooni aluseks võttis Munsell spektrivärvid ning arvestamata kvantitatiivseid erinevusi jagas ta ringile asetatud spektrilindi viieks võrdseks osaks (punane, kollane, roheline, sinine, lilla), mille tähistas ingliskeelsete värvinimetuste esitähtedega: Red (R) - Yellow (Y) - Green (G) - Blue (B) - Purple (P). Neile viiele lisas ta viis vahevärvi: YR, GY, BG, PB, RP. Iga värvitooni jagas ta omakorda 10 osaks ja varustas need lõigud numbritega nii, et 5 tähistab keskset puhast tooni. Ogden Roodi komplementaardiagrammi eeskujul asuvad komplementaarvärvid ringi vastaskülgedel ja annavad keskel aditiivselt segunedes vastava heledusega halltooni.

Heledus Munselli värvisüsteemis

Heleduse skaalaks valis Munsell kümneosalise astmiku, kus musta tähistab 0, valget tähistab 10 ja nende vahel on üheksa halli astet, mis on tähistatud numbritega 1–9. Halltoonid on mõõdetud fotomeetriga. Akromaatiliste valge, halli ja musta jaoks kasutas Munsell mõistet neutraalsed värvid ja nende määratud telge nimetas ta neutraalteljeks.

Kuna fotomeetriga saab mõõta ka kromaatilisi värve, siis sellest mõõtmisest tõukub üks Munselli süsteemi suurimaid erinevusi võrreldes teiste värvisüsteemidega, nimelt värvikeha ebakorrapärasus (sellest ka nimetus "värvipuu"). Munsell järjestas puhtad toonid nende kvalitatiivse heledusväärtuse alusel (võttes eeskuju Schopenhaueri värviteooriast) ja nii ei asetse puhtad värvid mitte värvikeha ekvaatoril, vaid vastavalt heleduse väärtusele korrastatult diagonaalselt üle värvikeha, kollane kõige kõrgemal, punane ligikaudu keskel, lillakassinine madalaimal.

Kromaatilisus Munselli värvisüsteemis

Kromaatilisus Munselli süsteemis ühendab värviringi hallskaalaga, täpsemalt määrab värvi erinevuse sama heledusega hallist. Kuna Munsell lähtus erinevatest pigmentvärvidest, neil on aga erinev segunemisjõud, siis tekivad puhta värvi ja halli vahel sõltuvalt värvitoonist erineva pikkusega read. Punasel on kümme küllastusastet, rohelisel viis.

Küllastuse skaala on püütud teha visuaalselt võrdsete astmetega ja kuna kasutusse lisanduvad uued pigmendid, mis on enam küllastunud, saab astmeid Munselli süsteemi lisada. Munselli kümne esindusvärvi küllastusastmeid oli kuni 12. Tänapäeval on värve, mille küllastusaste on kuni 20, või fluorestseeruvate värvide puhul ligineb 30-le

Seosed teiste värvisüsteemidega

Munsell õppis füüsikat Nicholas Ogden Roodi juures ja oli ka tuttav Ogden Roodi ringikujulise värvidiagrammiga, kus puhtad värvid olid asetatud selliselt, et iga värvitooni vastas asus tema komplementaarvärv. Arvatavasti on füüsikaõpingute tulemus ka Munselli soov määratleda iga värvi täpselt mõõtmiste alusel, mitte vaid värvinimetusega, mida ta nimetas "irratsionaalseks ja tihti naeruväärseks".

Helmholtzilt võttis ta üle värvi kolm muutuvat põhikarakteristikut, ent Munsell oli esimene, kes eraldas värvi põhikarakteristikud üksteisest sõltumatute, mõõtarvudega iseloomustatavate suurustena ja kasutas neid telgedena, et iga värv saaks oma kindlalt määratletud koha kolmemõõtmelises ruumis.

Kasutamine

Munselli värvisüsteem on ajale väga hästi vastu pidanud, pidevalt täiendatuna kasutatakse seda värvi määratlemisel siiamaani väga palju Ameerika Ühendriikides. Munselli süsteem sai aluseks Inter-Society Color Council'i ja Rahvusliku Standardibüroo (National Bureau of Standards) poolt 1930. aastatel välja töötatud standardsete värvinimetuste süsteemile. Eestis on Munselli süsteem eelistatud näiteks hambaemaili värvuse määramisel ja proteeside tegemisel, mulla värvuse kirjeldamisel, mootorsõidukite registreerimismärkide nõuetes.

Välislingid

• Munselli värvisüsteem colorsystem.com veebilehel (saksa keeles, inglise keeles)
• Munselli värvisüsteemist The International Society of Optics and Photonics lehel
• Munselli värvisüsteemist paljude illustratsioonidega (inglise keeles)
• Munselli süsteemi selgitus maalikunstnikule (inglise keeles)
• Munselli värvisüsteemi virtuaal-värviatlas

Kirjandus

M. Tammert. Värviõpetus. Tallinn 2006. lk 72–73