Digitaalne peegelkaamera
Digitaalne peegelkaamera (ka digipeegelkaamera või DSLR) on digitaalne kaamera, mis ühendab endas peegelkaamera (SLR) ja digikasseti, vahetades välja filmilindi. Digitaalset peegelkaamerat eristab teistest peegelkaameratest peeglisüsteem. Valgus liigub läbi objektiivi kaamerasse, kus peeglisüsteem suunab osa valgusest pildiotsijasse. Läbi pildiotsija paistab täpselt sama pilt, mis kaamera sensori poolt mälukaardile salvestatakse. Peegelkaamera idee seisnebki selles, et pildistaja näeks täpselt seda, mida ta pildistab.
Digitaalsete peegelkaamerate ülesehitus
- Objektiiv
- Peegel
- Katik
- Pildisensor
- Mattklaas
- Korrigeeriv lääts
- Pentaprisma/pentapeegel
- Pildiotsija
Sarnaselt peegelkaameratele on ka digitaalsetes peegelkaamerates peamiselt kasutusel vahetatavad objektiivid (1) vastava objektiivikeermega. Mehaaniline liikuv peeglisüsteem (2) on paigutatud objektiivi telje suhtes 45° nurga alla, seega suunab ta objektiivilt tuleva valguse 90° üles, peeglikambri "lakke" (üksikute mudelite puhul ka külje peale), kus valgus läbib esmalt mattklaasi (5), seejärel korrigeeriva läätse (6) ning pentapeegeldi (7), mis suunab kujutise optilisse pildiotsijasse(8). Enamus algtaseme peegelkaamerad kasutavad traditsioonilise pentaprisma asemel pentapeeglit. Pentapeegel koosneb põhiliselt plastikust ning seda on lihtsam ning odavam toota kui pentaprismat, kuid pentapeegli puhul on kujutis pildiotsijast vaadatuna tavaliselt tumedam.
Fokuseerimine saab olla kas manuaalne või automaatne. Automaatne fokuseerimise puhul vajutatakse päästik poolenisti alla või kasutatakse eraldiseisvad autofookuse nuppu. Pildistamise hetkeks tõuseb peegel üles, et võimaldada valgusel jõuda otse fokaaltasandile. Seejärel avatakse katik (3) särituseks. Pärast katiku taassulgumist naaseb peegel oma endisesse asendisse. Tänapäevastel kaameratel, mil on automaatsäri ja autofookus, on sageli peegli keskosa poolläbipaistev, lubades osa valgusest minna läbi peegli. Peapeegli tagumise poole küljes on sel juhul väiksem sekundaarne peegel, mis suunab talle langeva osa valgusest alla, peeglikambri põhja, kus asuvad autofookus- ja/või automaatsäritussensorid. Sekundaarsel peeglil on omakorda mehhanism, mis ta võtte hetkeks vastu peapeeglit kokku lapib.
Erinevalt uudsetest digihübriidkaameratest võimaldab peegelsüsteem koos eraldiseisvate autofookuse- ning särimõõtesensoritega täpset optilist eelvaadet. Iga digitaalne kaamera sisaldab endas võimendit, analoog-digitaal muundurit, pildiprotsessorit ning teisi (mikro)protsessoreid kujutise digitaalseks töötlemiseks, andmete salvestamiseks ning nende elektrooniliseks kuvamiseks.
Faasituvastusega autofookus
Pikemalt artiklis Faasituvastusega autofookus
Tavaliselt kasutavad digitaalsed peegelkaamerad faasituvastusega autofookuse süsteemi. See fokusseerimismeetod on väga kiire, kuid nõuab optilisele teele spetsiaalse sensori lisamist, mistõttu kasutatakse seda süsteemi peamiselt vaid digipeegelkaamerate puhul. Digitaalsed kaamerad, mis kasutavad LCD ekraanil või elektroonilises pildiotsijas reaalaja vaadet, peavad kasutama kontrastituvastusega autofookust, mis on mõnedes rakendustes aeglasem.
Digitaalsete peegelkaamerate omadused
Režiimiketas
Digitaalsed peegelkaamerad, nagu ka enamus teised digitaalsed kaamerad, üldiselt omavad režiimiketast, et pääseda ligi standardsetele kaamera sätetele (PASM) või stseenirežiimidele. Standardsed kaamera režiimid on programmeeritud automaatne režiim, automaatne katiku prioriteedi režiim, avaprioriteediga automaatrežiim ning täielikult käsitsi režiim. Stseenirežiime on mitmeid erinevad ning oma olemuselt on nad vähem kohandatavad. Tüüpilisemad neist on täis-automaat, maastiku, portree, spordi, makro ja öö režiimid. Professionaalsed digitaalsed peegelkaamerad endas üldiselt stseenirežiime ei sisalda, sest professionaalsed fotograafid tunnevad oma tehnikat ning oskavad kiiresti kaamera sätteid muuta ning kohandada, et tulemuseks oleks neile meelepärane foto.
Tolmu vähendamise süsteemid
- Pikemalt artiklis Tolmu vähendamise süsteem
Kui kaamera töötab, tekib sensori pinnale staatiline elekter, mis meelitab ligi tolmu, mis võib vahel väga selgelt fotode peal nähtav olla tumedate laigukestena. Ainuke koht, kust tolm peegelkaamera sisemusse minna saab on objektiiviava ning pea ainuke aeg, millal tolm sinna minna saab on objektiivi vahetamise ajal: siis, kui ava on lahti. Sensori puhastamiseks tolmust on põhiliselt kaks viisi: sensori märgpuhastus ning sensori puhastamine õhkpumbaga.
2002. aastal tutvustas Sigma oma esimest digitaalset peegelkaamerat Sigma SD9, millel oli „tolmukatte“ filter, mis asub vahetult objektiivi bajoneti taga ning aitab vältida tolmu sattumist kaamera kere sisemusse.
2003. aastal esitles Olympus oma esimest digitaalset peegelkaamerat Olympus E-1, millel oli sisse ehitatud sensori puhastussüsteem. Teised digipeegelkaamerate tootjad on Olympuse eeskoju järginud ning tänapäeval on digitaalsetes peegelkaamerates asuvad tolmu vähendamise süsteemid väga levinud: Pentaxi kaameratel näiteks on kolmeastmeline tolmueemaldussüsteem: sensorile on kantud fluoriidvääristus, mis peaks minimaliseerima sinna kinni jääva tolmukübemete hulga. Kui sinna siiski mingeid kübemeid satub, eemaldatakse need sealt sensorit suurel kiirusel raputades. Lõpuks peaks tolm langema kere põhjas olevale kleepribale. Uuematel peegelkaameratel on kõigil sensori raputamisfunktsioon olemas, paljud masinad võimaldavad kontrollida sensori tolmusust automaatselt.[1]
Vahetatavad objektiivid
- Pikemalt artiklites Fotoobjektiiv ja Peegelkaamerate objektiivid
Üks põhilisi tegureid, miks peegelkaamerad on populaarsed , on võimalus vahetada objektiive vastavalt vajadusele, kuigi see omadus ei ole omane vaid peegelkaameratele, vaid ka peeglita hübriidkaameratele, mis on samuti üha populaarsemaks muutumas. Peegelkaamerate objektiividel on spetsiaalne bajonett, mis enamasti on peegelkaamerate tootjatel erinev. Fotograafid sageli kasutavad ühe ja sama tootja keresid ning objektiive (näiteks Canon EF objektiive koos Canoni kerega), kuigi on olemas ka iseseisvad objektiivitootjad, nagu näiteks Sigma, Tamron, Tokina ja Vivitar, kes teevad objektiive erinevatele bajonettidele. On olemas ka adapterid, mis võimaldavad kasutada objektiive bajonettidel, milleks see objektiiv pole ette nähtud. Paljud objektiivid on kasutatavad nii uutel digitaalsetel peegelkaameratel kui ka vanadel filmikaameratel. Kui kasutada 35 mm filmile või sama suurusega digitaalsele pildisensorile mõeldud objektiivi väiksema sensoriga digitaalse peegelkaamera ees „pügatud“ (nn crop factor): objektiivil tundub olevat suurem fookuskaugus kui tegelikult on. Mida väiksem on sensor, seda kitsama vaatenurgaga nähtav kujutis salvestub (sama objektiivi korral). Enamik digitaalsete peegelkaamerate tootjaid valmistavad spetsiaalseid objektiive ka väiksematele sensoritele, kui seda on traditsiooniline 35 mm sensor, põhiliselt on selliste objektiivide fookuskaugused lainurga piirkonnas ning need üldiselt täiskaaderkaamerate kerede ees täisfunktsionaalselt ei tööta.[2]
HD video salvestamine
Alates aastast 2008 omavad enamik peegelkaameraid kõrglahutusega video salvestamise võimalust.[3] Esimene digitaalne peegelkaamera oli Nikon D90 mis suudab salvestada videot režiimis 720p24 (24 kaadrit sekundis resolutsioonil 1280x720). Teised varajased filmi salvestamise võimalusega digitalsed peegelkaamerad omavad ebastandardset resolutsiooni või kaadrisagedust: näiteks Pentax K-7 kasutab mittestandardset resolutsiooni 1536 × 1024, mis vastab 3:2 küljesuhtele. Canon EOS 500D (Rebel T1i) võimaldab mittestandardset kaadrisagedust 20 kaadrit sekundis resolutsioonil 1080p, kuid ka tavapärasemat 720p30 režiimi. Peegelkaamera sensor on palju suurem kui tavalise videokaamera oma, mistõttu peegelkaameraga filmitud videol on teistsugused omadused: peegelkaameratega filmides on võimalik saavutada palju väiksem teravussügavus ning parem jõudlus hämaras.[4] Peegelkaamera sensoril on väga palju piksleid (tänapäevastel peegelkaamerate lahutusvõime on vähemalt 12MP). Full HD videoklipi (1920x1080 pikslit) jaoks ei lähe aga vaja rohkem kui 2 MP. Sellises olukorras jätab kaamera video salvestamisel piksliridu vahele. Selliselt saadud piksliread pressitakse horisontaalselt kokku ning kombineeritakse lõppkaadriks. Selline tehniline lahendus, mis on leiutatud üle saamaks fotograafia jaoks optimeeritud sensori iseärasustest, toodab soovimatuid kõrvalefekte nagu aliasing ja moiré. Aliasing on nähtus, kus kontuursete teravate joonte tihe koospaiknemine tekitab kaadris silmatorkava ja häiriva virvenduse. Samal põhjusel tekib moiré – värviline, vahel ka täpiline virvendus kontuursetel, peene mustriga ja hästi fookuses olevatel aladel.[5]
Fotode pildistamiseks optimeeritud suure sensori tõttu tekib ka tarretiseefekt (ingl. k Shutter Rolling). Erinevalt CCD sensorist ei salvesta CMOS sensor kaadrit kõik pikslid korraga vaid umbes nagu skanner – hulk piksliridu ülevalt alla. Seetõttu tekib efekt, kus kiiresti liikuvad objektid võivad ühes kaadris olla mitmes erinevad kohas. 24 ja enam kaadrit sekundis jooksval videol näeb selline asi välja nii, et tekib tunne nagu pilt veniks nagu kumm või kõiguks nagu tarretis.[5]
Digitaalsete peegelkaamerate optilise konstruktsiooni tõttu puuduvad nendel mõningad elementaarsed funktsioonid, mida omavad enamus videokaameraid: korralik autofookus filmimise ajal, elektriline suum ning elektrooniline pildiotsija/eelvaade. Seetõttu on peegelkaameraga filmimine keerukam kui videokaameraga, sest peegelkaameraga filmimine on oskuste ning võttepaiga suhtes palju nõudlikum. Video funktsionaalsus on peegelkaamerates alates selle loomisest tunduvalt paranenud. Tänapäeval omavad enamus peegelkaameraid HD video salvestamise võimalust, alates algtaseme kaameratest (nagu näiteks Canon EOS 650D (Rebel T4i / EOS Kiss X6i) ja Nikon D3200) lõpetades professionaalidele mõeldud peegelkaameratega (Canon EOS-1D C ja Nikon D4. Suurenenud on nii video resolutsioon kui ka selle bitikiirus ning salvestatavate faililaiendite arv. Paranenud on autofookus ning käsitsi särituse juhtimine. Kiire peegelkaamerate videofunktsioonide areng on tekitanud revolutsiooni digitaalses filmitegemises: peegelkaameraid kasutatakse paljude filmide, dokumentaalide, telesaadete ning reklaamide ja teiste projektide filmimiseks. Üks selline projekt on Canoni "Story Beyond Still" konkurss, kus filmitegijad ühiselt tegid 8 peatükiga lühifilmi. Iga peatükki filmiti ainult paar nädalat ja määrati iga peatüki võitja, hiljem filmisid võitjad koos loo viimase peatüki. Eriti populaarseks on peegelkaameraga filmimine saanud sõltumatute filmitegijate seas. Tänu taskukohasele hinnale ning mugavale suurusele kasutati viite Canon EOS 5D Mark II ning kahte Canon 7D digitaalset peegelkaamerat Hollywoodi kassahiti „Tasujad“ võtetel. Peegelkaamerad võimaldasid filmida rohkemate nurkade alt ning vähendasid keeruliste märulistseenide kordusvõtete arvu.[6] Seoses peegelkaamerate kasutamisega videokaameratena, toodetakse elektroonilisi pildiotsijaid, et muuta filmimine mugavamaks.[7]
Viited
- ↑ "TOLM – digitaalse peegelkaamera kuri vaenlane". Photopoint. 16. juuni 2008. Vaadatud 8. oktoober 2012.
- ↑ Stephen Shankland (17. detsember 2007). "How Nikon bettered Canon with full-frame SLRs". Cnet. Vaadatud 8. oktoober 2012.
- ↑ Stephen Shankland (16. juuni 2010). "10 Must Read HDSLR Guides For Filmmakers". DSLR Video Shooter.
{{cite web}}: eiran teksti "http://dslrvideoshooter.com/10-must-read-hdslr-guides-for-filmmakers/" (juhend); parameeter|accessdate=nõuab parameetrit|url=(juhend); puuduv või tühi|url=(juhend) - ↑ Rudy Winston (27. märts 2011). "What's New in the EOS Rebel T1i: HD Movie Mode". Canon. Vaadatud 8. oktoober 2012.
- ↑ 5,0 5,1 Lauri Veerde (6. juuli 2012). "7 põhjust, miks peegelkaamera filmimiseks ei kõlba". Fotokursus. Vaadatud 8. oktoober 2012.
- ↑ "More Sharing ServicesShare". Canon. Vaadatud 8. oktoober 2012.
{{cite web}}: eiran teksti "Share on facebook Share on twitter Share on digg Share on delicious Share on google Canon EOS 5D Mark II and EOS 7D Digital SLR Cameras of Choice for Stunts and Action Work on Set of "Marvel's The Avengers"" (juhend) - ↑ Ryan Koo (30. september 2010). "Zacuto Announces EVF Viewfinder, Redrock Micro EVF May Have Less Resolution than Claimed". Nofilmschool. Vaadatud 8. oktoober 2012.