Põhja-Makedoonia: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
|||
| 15. rida: | 15. rida: | ||
| pealinn = [[Skopje]] |
| pealinn = [[Skopje]] |
||
| riigipea_ametinimi = president |
| riigipea_ametinimi = president |
||
| riigipea_nimi = [[ |
| riigipea_nimi = [[Gordana Siljanovska-Davkova]] |
||
| valitsusjuhi_ametinimi = peaminister |
| valitsusjuhi_ametinimi = peaminister |
||
| valitsusjuhi_nimi = [[Talat Xhaferi]] |
| valitsusjuhi_nimi = [[Talat Xhaferi]] |
||
Redaktsioon: 12. mai 2024, kell 16:45
|
See artikkel räägib tänapäevasest riigist, Kreeka Makedoonia kohta vaata artiklit Makedoonia (Kreeka geograafiline piirkond), vanaaja Makedoonia kohta artiklit Vana-Makedoonia. |
|
Põhja-Makedoonia Vabariik
| |||
 | |||
| Riigihümn | "Denes nad Makedonija" | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Skopje | ||
| Pindala |
25 713 km²  | ||
| Riigikeel | makedoonia keel | ||
| Rahvaarv |
1 836 713 (2021)[1] | ||
| Rahvastikutihedus | 71,4 in/km² | ||
| President | Gordana Siljanovska-Davkova | ||
| Peaminister | Talat Xhaferi | ||
| Iseseisvus | 8. september 1991 | ||
| SKT |
11,338 mld $ (2017)[2] | ||
| SKT elaniku kohta |
5414 $ (2017)[3] | ||
| Valuuta | denaar (MKD) | ||
| Ajavöönd | Kesk-Euroopa aeg | ||
| Tippdomeen | .mk | ||
| ROK-i kood | MKD | ||
| Telefonikood | 389 | ||
Põhja-Makedoonia Vabariik (makedoonia keeles Република Северна Македонија, Republika Severna Makedonija)[4][5] on merepiirita riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaare keskosas.
Lääne-Balkani riikide hulka arvatud suuresti mägine Põhja-Makedoonia piirneb Serbia, Bulgaaria, Kreeka, Albaania ja Kosovoga. Riik moodustab põhjapoolse osa ajaloolisest Makedoonia piirkonnast.
Põhja-Makedoonia on parlamentaarne vabariik, ÜRO, Euroopa nõukogu ja NATO liige[6]. Riik on olnud alates 2005. aastast ka Euroopa Liidu liitumiskandidaat.
Nimi
Pikemalt artiklis Makedoonia nimelepe
2019. aasta 12. veebruarist on riigi ametlik nimi Põhja-Makedoonia Vabariik, osana kokkuleppest Kreeka ja Põhja-Makedoonia vahel.
Enne 2019. aastat kuulus Põhja-Makedoonia rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nimega "endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik" (makedoonia keeles Πоранешна Југословенска Република Македонија – ΠJРМ, Poranešna Jugoslovenska Republika Makedonija – PJRM, inglise keeles Former Yugoslav Republic of Macedonia, lühend FYROM). Nimevahetuse põhjuseks oli Kreeka soov, et tänapäevast riiki eristataks selgelt Kreeka Makedooniast. Kreeka kartis, et kui riiki tunnustatakse Makedoonia nime all, võiks ta hakata esitama Kreekale territoriaalseid nõudmisi. Tüli lahendati osana Prespa kokkuleppest.
Loodus
Põhja-Makedoonia on valdavalt mägine maa, kõrgeim tipp on läänepiiril asuv Golem Korab (2764 m). Tähelepanuväärne ja tuntud on ka Šari mägede kõrgeim tipp Titov Vrv (2748 m). Idapiiril Bulgaariaga on kõrgeim mägi Rujen/Ruen (2252 m).
Riigil pole merepiiri, kuid riigi edelaosas asuvad tähelepanuväärsed järved Ohrid ja Prespa. Riigi suuruselt kolmas järv on Dojrani järv.[7]
Põhja-Makedoonia pikim jõgi on Vardar. Pikkuselt teine on Bregalnica.
Haldusjaotus
Alates 2004. aasta augustist on Põhja-Makedoonia jaotatud 84 omavalitsuseks (opštini; ainsus: opština); nendest 10 on pealinna Skopje koosseisus.
Statistika koostamise eesmärkidel on Põhja-Makedoonia jaotatud 8 piirkonnaks. Piirkonnad on:
- Idapiirkond
- Kirdepiirkond
- Pelagonia piirkond
- Pologi piirkond
- Skopje piirkond
- Kagupiirkond
- Edelapiirkond
- Vardari piirkond
Demograafia
Põhja-Makedoonia rahvaarv on 2010. aasta seisuga 2 072 086. Sündimuskordaja on 11,92‰ ja suremuskordaja 8,87‰. Keskmine eluiga on 74,92 aastat, sealjuures meestel 72,4 ja naistel 77,64 aastat.[8]
67% elanikest elab linnades.[8]
Rahvuslik koosseis
Põhja-Makedoonia suurimad etnilised grupid olid 2002. aasta rahvaloenduse järgi makedoonlased (64,2%), albaanlased (25,2%), türklased (3,9%), mustlased (2,7%) ja serblased (1,8%). Teisi rahvusi oli 2,2%.
Seoses Kosovo sõjaga (1998–1999) põgenes riiki 20. sajandi lõpuaastail tuhandeid Kosovo albaanlasi.
Rahvatervis ja tervishoid
AIDSi on nakatunud 2007. aasta seisuga vähem kui 200 inimest.[8]
Linnad
Põhja-Makedoonia pealinn on Skopje.
| Koht | Linn | Elanike arv (linnas) |
Elanike arv (omavalitsuses) |
|---|---|---|---|
| 1. | Skopje | 488 103 | 526 502 |
| 2. | Bitola | 69 287 | 105 644 |
| 3. | Kumanovo | 75 051 | 98 104 |
| 4. | Prilep | 63 308 | 63 308 |
| 5. | Tetovo | 63 176 | 63 176 |
| 6. | Veles | 48 463 | 48 463 |
| 7. | Štip | 44 866 | 44 866 |
| 8. | Ohrid | 42 033 | 42 033 |
| 9. | Gostivar | 35 847 | 35 847 |
| 10. | Strumica | 33 825 | 49 995 |
Ajalugu
- Pikemalt artiklites Põhja-Makedoonia ajalugu, Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Makedoonia Sotsialistlik Vabariik
Põhja-Makedoonia tähistab oma iseseisvuspäeva 8. septembril. Sel päeval 1991. aastal toimus Makedoonia iseseisvusreferendum, kus osales Makedoonia elanikest 75,8%, kellest 95,5% pooldas Makedoonia iseseisvumist. Juba sama päeva õhtul kuulutas Makedoonia tollane president Kiro Gligorov riigi iseseisvaks. Erinevalt teistest riikidest, mis Jugoslaavia lagunemise käigus tekkinud olid, iseseisvus Makedoonia vägivallatult.
Makedoonias oli rahulik kogu Jugoslaavia kodusõja jooksul. Jugoslaaviaga sõlmiti piirileping, millega kaasnesid väga väikesed muudatused riigipiiris.
Olukord riigis destabiliseerus järsult 1999 Kosovo sõja ajal, kui Makedooniasse põgenes 360 000 albaanlasest sõjapõgenikku. Nad deporteeriti pärast sõja lõppu, kuid seepeale tõstsid mõlemal pool riigipiire elavad albaanlastest äärmuslased relvad Makedoonia valitsuse vastu, et saavutada autonoomiat või koguni omariiklust.
Kodusõda kestis 2001. aasta märtsist juunini. Sõda lõppes NATO rahuvalvejõudude riiki toomisega. Seejärel sõlmiti Ohridi leping, millega valitsus kohustus andma albaania vähemusele riigivalitsemises ja kultuuris suuremat sõnaõigust. Vastutasuks loobusid albaanlased separatistlikest nõuetest ja tunnustasid kõiki Makedoonia institutsioone. Lisaks nägi leping ette, et Makedoonia albaanlaste Riiklik Vabastusarmee desarmeeritakse ja NATO võtab kõik nende relvad endale.
Majandus
Põhja-Makedoonias on käibel Põhja-Makedoonia denaar.
Töötuse määr oli riigis 2010. aastal 33,1% ja alla vaesuspiiri elas 2008. aastal 28,7% rahvastikust.[8]
| Sektor | SKT osakaal | Tööjõu osakaal |
|---|---|---|
| Põllumajandus | 12,1% | 18,6% |
| Tööstus | 29,6% | 29,5% |
| Teenindus | 58,3% | 51,9% |
Väliskaubandus
Põhja-Makedoonia ekspordib peamiselt toiduaineid, jooke, tubakat, tekstiili, tööstuskaupu ning rauda ja terast. Riigi tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa (20,31%), Kreeka (13,09%), Itaalia (11,08%), Bulgaaria (10,61%) ja Horvaatia (7,74%) (2009).[8]
Põhja-Makedoonia impordib peamiselt masinaid ja seadmeid, autosid, kemikaale, kütuseid ja toidukaupu. Riigi tähtsamad impordipartnerid on Saksamaa (15,11%), Kreeka (14,88%), Bulgaaria (9,08%), Itaalia (7,68%), Türgi (7,59%), Sloveenia (6,26%) ja Ungari (4,31%) (2009).[8]
Vaata ka
- Põhja-Makedoonia riigipeade loend
- Põhja-Makedoonia Eurovisiooni lauluvõistlusel
- Põhja-Makedoonia jalgpallikoondis
- Makedoonia muusika
- Lääne-Balkani riigid
- Eesti – Põhja-Makedoonia suhted
- Põhja-Makedoonia veinid
- Kanep Põhja-Makedoonias
- Prostitutsioon Põhja-Makedoonias
Viited
- ↑ https://www.stat.gov.mk/PrikaziSoopstenie_en.aspx?rbrtxt=146
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 18.10.2018.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
- ↑ H KAΘHMEPINH (12. juuni 2018). "Northern light: FYROM makes name change deal with Greece". International New York Times - Kathimerini English Edition.
- ↑ "Macedonia and Greece fail to resolve bitter naming dispute" (inglise). theguardian.com. 13. juuni 2018. Vaadatud 14. juunil 2018.
- ↑ "North Macedonia joins NATO as 30th Ally". NATO koduleht. 27. märts 2020. Vaadatud 27.03.2020.
- ↑ "Exploring Macedonia: Dojran Lake". Vaadatud 15. aprillil 2023.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 cia factbook vaadatud 23.01.2011
Välislingid
Põhja-Makedoonia – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus
Põhja-Makedoonia – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹ | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²
Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard
Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria