Dodo

Dodo
Rekonstruktsioon linnust, Oxfordi ülikooli loodusloomuuseum
Kaitsestaatus
Väljasurnud (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Tuvilised Columbiformes
Sugukond	Tuvilased Columbidae
Alamsugukond	Raphinae
Perekond	Raphus Brisson, 1760
Liik	Dodo
Binaarne nimetus
Raphus cucullatus Linnaeus, 1758
Kunagine levila (sinisega)
Sünonüümid
Struthio cucullatus Linnaeus, 1758 Didus ineptus Linnaeus 1766

Dodo ehk dront (Raphus cucullatus) on tuvilaste sugukonda perekonda Raphus kuulunud väljasurnud lennuvõimetu lind.

Esimesena kirjeldas dodot teaduslikult Linnaeus 1758 nime all Struthio cucullatus, aga tänapäevase nime all prantsuse zooloog ja loodusfilosoof Mathurin Jacques Brisson 1760.

Lind oli endeemne India ookeanis asuval Mauritiuse saarel. Tema lähim sugulane oli läheduses asuval Rodriguese saarel elanud Pezophaps solitaria, mis suri välja umbes samal ajal. Tänapäeval elavatest lindudest on nende lähim sugulane Nicobari saartel elav Caloenas nicobarica.

Dodo esivanemad kaotasid lennuvõime sellepärast, et Mauritiusel puudusid vaenlased, kelle eest olnuks vaja lennata, seevastu toitu oli saarel rikkalikult ja see võimaldas lindudel järjest suuremaks kasvada. Teadaolevalt oli dodo kõige suurem tuvilane.

Usutavasti elas dodo põhiliselt Mauritiuse kuivemate rannikualade metsades. Ühe kirjelduse põhjal oli dodo pesas üksainus muna.

Traditsioonilise ettekujutuse järgi olnud dodo väga paks ja rumal lind. Niisugune vaade on liialdatud. Paljud dodo kirjeldused on tehtud vangistuses ületoidetud lindude või rohmakate topiste põhjal, samuti usuti, et tark lind ei oleks välja surnud.

Esimest korda mainisid dodot kirjalikult Hollandi meremehed 1598. Järgmiste aastate jooksul jahtisid dodot meremehed, nende koduloomad ja teised nende poolt saarele toodud võõrliigid. Viimast korda kohati dodot üldtunnustatud andmete põhjal 1662. Tema väljasuremist ei märgatud otsekohe, aga kui siis dodot lõpuks otsima hakati ega leitud, hakkasid teised kahtlema, kas dodot üldse olemas on olnud, ja nimetasid teda müütiliseks loomaks. Siiski selgus 19. sajandil, et 4 isendi jäänused on toodud Euroopasse 17. sajandi alguses. Nende seas oli üks kuivatatud pea, mis on ainus säilinud pehmete kudede jäänus dodost. Kuid tänapäeval on avastatud suurel hulgal dodode subfossiile, peamiselt Mare aux Songes'i soost.

Dodo väljasuremine vähem kui sajandi jooksul pärast avastamist juhtis tähelepanu seni märkamatuks jäänud probleemile, et inimtegevuse tulemusena võivad terved liigid välja surra – varem pidasid mõned seda koguni võimatuks.

Dodo on Mauritiuse rahvuslind.

Kehaehitus

Subfossiilide põhjal on selge, et dodo oli 1 m kõrge ja võis kaaluda 10–18 kg. Kuid tema välimus ei ole nii selge. 17. sajandist pärit joonistused, maalis ja kirjeldused dodost on väga erinevad, sest enamik neist pole tehtud elava linnu põhjal. Sellepärast on tema täpne välimus teadmata. Samamoodi on vähe teada dodo elupaigast ja käitumisest. Kirjelduste põhjal oli tal nähtavasti pruunikashall sulestik, kollased jalad, peaaegu paljas pea ning musta-kollase-rohelisekirju nokk. Tema sabasuled moodustasid tuti. Lind oli lennuvõimetu, sest ta tiivad olid imepisikesed.

Toitumine

Eeldatavasti sõi ta peamiselt puuvilju. Tõenäoliselt sõi ta veel pähkleid, seemneid, sibulaid ja juuri. On ka oletatud, et dodo sõi krabisid ja teisi koorikloomi, sest seda sööb tema sugulane kroontuvi. Dodo sõi ilmselt mitmekesist toitu, sest vangistatud dodosid veeti üle mere teistele maadele ja merereisi ajal anti dododele süüa mõndagi niisugust, mida nad oma kodusaarel polnud saanud, ilma et nad selle kätte surnud oleks. Kuna Mauritiusel eristuvad märg ja kuiv aastaaeg, siis sõi dodo end nähtavasti märja aastaaja lõpul rasva, et üle elada kuiv aastaaeg, kui toitu oli vähem. Kaasaegsete kirjelduste järgi sõi dodo "ahnelt". Selleks, et toitu paremini seedida, neelas ta pisikesi kive.

Kirjandus

• David Quammen. "Dodo laul. Saarte biogeograafia väljasuremiste ajastul". Inglise keelest tõlkinud Marika Liivamägi. Tallinn, "Varrak" 2004.