Fordism

Fordism - suurkombinaatide masstootmise süsteemi üldnimetus

Fordism (nimetatud Henry Fordi järgi) on modernne sotsiaalne ja majanduslik süsteem, mis põhineb masstoodangul. Seda mõistet kasutatakse erinevates sotsiaalsetes teooriates toodangu ja sellega seotud sotsiaalmajanduslike nähtuste kohta. Fordistlikus süsteemis makstakse töölisele valdavalt kõrget palka toodetud masstoodangu ostmiseks suurtes kogustes.

Fordismi mõiste võttis esimesena kasutusele Antonia Gramsci oma essees “ Amerikanism ja Fordism”. Sellest ajast on see leidnud laialdlast kasutust nii majandust kui ka sotsiaalseid protsesse käsitlevates kirjutistes.

Fordi autotööstus

Fordi autotööstus oli üks tosinast väikesest automobiilide tootjatest, mis tekkis 20.sajandi alguses. Pärast viit aastat autode tootmist, tutvustati Ford T mudelit, mille masstoodang langetas selle ühikuhinda, tehes ta taskukohaseks ka keskpärase tarbija jaoks. Ford suurendas oluliselt ka oma tööliste palku, andes neile sellega võimaluse saada klientideks. Need faktorid viisidki massilise tarbimiseni. Fordism on tootmissüsteem, mis nõuab sünkronisatsiooni, täpsust ja spetsialiseerumist firma siseleslt.

Majanduslik struktuur

 ; Fordism : on  tootmissüsteem, mis on loodud tootma standardseid madala hinnaga kaupu ning  kus makstakse oma töötajatele piisavalt korralikkupalka, et osta neid  kaupu.
 ; Fordismi : on ka kirjeldatud kui majadusliku ekspansiooni ja tehnoloogilise progressi mudelit, mis põhineb masstoodangul, kus standardset kaupa toodetakse suurtes kogustes, kasutades spetsiaalseid masinaid ja kvalifitseerimata tööjõudu.

Kuigi Fordism on meetod, mida kasutati produktiivsuse parandamiseks autotööstuses, saab seda rakendada ükskõik millise tootmisprotsessi heaks. Eesrindlikkus pärineb kolmest põhimõttest:

 ** Toote standardisatsioon (mitte midagi ei tehta käsitsi ega  käsitööliste abiga - kõik on valmistatud kasutades masinaid).
 ** Spetsiaalse otstarbega töövahendite kasutuselevõtt, mis tegi võimalikuks konveierliinid.
 Töövahendid võimaldavad madala oskustasemega töölistel töötada konveierliinil, kus iga tööline teeb ühte ülesannet üha uuesti ja uuesti – nagu nuku kokkupaneku liinil, kus üks tööline võib terve päeva mööda saata nukule päid otsa keerates.
 ** Töölistele makstakse kõrgemaid palku, et nad saaksid endale lubada neid tooteid, mida nad ise valmistavad.

Need põhimõtted koos tehnoloogilise revolutsiooniga võimaldasid uudsel meetodil levida. Henry Fordi konveierliin oli küll revolutsiooniline, aga mitte originaalne. Tema originaalsus seisnes selles, et keerulised ülesanded jaotati lihtsamateks lõikudeks spetsiaalsete töövõtete abil. See võimaldas olla väga paindlik ja muuta konveierliinidel erinevaid komponente toote kokkupanekul.

 Tegelikkuses oli konveierliin juba olemas enne H.Fordi aegu, aga mitte nii efektiivne, kui H.Ford oma. Tema tõeliseks saavutuseks oli potentsiaali ära tundmine. Ta  lammutas  laiali vanaeesmärgiga see uuesti üles ehitada effektiivsemaks ja produktiivsemaks ja   saavutada nii optimaalne meetod reaalse maailma jaoks. Sellise muutuse  eeliseks olid:
 ** Tööjõu vähendamine, mida oli vaja, et tehas saaks toimida
 ** Töö muutumine lihtsamaks  vähendades tootmiskulusid

Fordism Lääne-Euroopas

Ajaloolase Charles Maieri järgi oli fordismi eelkäijaks Euroopas taylorism.

 ; Taylorismi :  puhul on tegu tehnikaga, mis on suunatud töödistsipliinile ja töökoha organiseerimisele ja see põhineb väidetavalt teaduslikel uurimustel  inimese effektiivsusest ja stiimulitest .Taylorismist huvitusid Euroopa intellektuaalid – eriti Saksamaal ja Itaalias– alates 19.sajandi lõpust kuni I maailmasõjani.
 Üleminek fordismile algas Euroopas peale 1918.aastat.  Tootmisprotsessidreorganiseeriti konveierliinideks, standardiseeriti ja suunati masstootmisele. Euroopalasi köitis fordismis  see, et see lubas kõik arhailised jäänused pre-kapitalistlikust ühiskonnast minema pühkida ning allutada majandus, ühiskond ja  isegi inimenetehnilise ratsionaliseerimise rangetele reeglitele. 
 Suur depressioon hägustas utoopilist visiooni ameerikalikust tehnokraatiast. Teine Maailmasõda ja selle tagajärjed äratasid selle taas elule.

Taylorismi printsiibid võttis kiiresti üle Lenin ja rakendas neid Nõukogude Liidu industrialiseerimisel. Hilisemal perioodil lähtuvalt Antonio Gramscist arendasid marksistid fordismist 1930ndatel ja 1970ndatel aastatel post-fordismi.Fordism tähendas Itaalia marksit Antonio Gramscile rutiniinset ja intensiivset tööd toodangu saamiseks.

Fordism jõudis oma haripunkti II Maailmasõja järgsetel kümnenditel USA domineermise ja massilise tarbimise ajal, kuid kukkus kokku tänu poliitilistele rünnakutele  1970ndatel aastatel. Tehnoloogia areng “Külma sõja” lõpul tekitas uue neoliberaalse faasi globalisatsioonis 1990ndatel. 

Fordismi negatiivsed elemendid (nt. majanduslik ebavõrdsus) jäid püsima ningesile kerkisid kultuuriga ja keskkonnaga seotud probleemid.

Fordism regulatsiooniteoorias

Fordismil on võtmeroll regulatsiooniteoorias.

 Regulatsiooniteoorias on ; fordism : akumulatsiooni režiim või makromajanduslik kasvumuster, mis on välja arendatud USA-s ja levinud mitmetes vormides Lääne-Euroopasse peale 1945.aastat. 
 ; Fordism : hõlmb selles  kohalikku masstoodangust koos erinevate asutuste ja poliitikatega, mis toetavad masstarbimist, kaasa arvatud stabiliseerivad majanduslikud poliitikad ja keynesialistlike nõudluse juhtimine, mis omakorda määravad nõudluse ja sotsiaalse stabiilsuse. See sisaldab endas veel klassikompromisse või sotsiaalsete lepingutega kaasnevaid peret toetavaid palku, tööhõive stabiilsustja tööturuge, mis viivad laias laastus jagatud heaoluni . Tõusvad sissetulekud  seoti tootlikusega  perioodil 1940ndatest kuni 1970ndate alguseni. Tööjõu tasandil on fordism kui taylorism, aga riiklikul tasandil kui keynesialism.

  Sotsiaalteadusliku lähenemise fordismile võttis kasutusele prantsuse regulatsiooni koolkond,  mis on marksismist mõjutatud majanduspoliitika haru. Regulatsiooni koolkonna järgi kapitalistliku tootmise paradigmad sünnivad eelnevate paradigmade kriisist. Vastsündinud paradigma on määtatud varem või hiljem  langema kriisi. Fordismi kriis tuli marksistidele ilmsiks 1960ndatel lõpul.

Fordismi kasutatakse ka 1945.aasta järgse lääneriikide majandusbuumi kirjeldamiseks. Seda iseloomustab masstoodang ja -tarbimine standardiseeritud tarbijale suunatud toodete tootmisest kaitstud kohalikul turul müümiseks ja keynesialiku majanduspoliitika kasutamisest. Kuna standardmusteriks on sõjajärgne USA, siis on riiklikud variatsioonid sellest standardist tuntud. Regulatsiooniteooria räägib natsionaalsekasvu režiimidest, et tähistada fordismi erinevaid liike üle Lääne-Euroopa.