Lehekülje Lääne-Rooma keisririik lähteteksti vaatamine

{{ToimetaAeg|kuu=juuli|aasta=2010}}
 {{Endine riik
 |nimi                = Lääne-Rooma keisririik
 |lipp                = 
 |lipp-tekst          = 
 |vapp                =
 |vapp-tekst          = 
 |asendikaart         = Western-Roman-Empire-AD395.png
 |asendikaart-tekst   = Lääne-Rooma keisririik aastal 395
 |algusaasta          = [[285]]
 |lõppaasta           = [[476]]
 |valitsusvorm        = 
 |osa                 =
 |ajalugu1            =
 |sündmus1            =
 |ajalugu2            =
 |sündmus2            =
 |ajalugu3            =
 |sündmus3            =
 |riigikeel           = 
 |peamised-keeled     = 
 |pealinn             = [[Mediolanum]] (285–402)<br>[[Ravenna]] (402–476)
 |riigipea            = 
 |riigipea-nimi       = 
 |riigipea2            = 
 |riigipea-nimi2      = 
 |religioon           = [[kristlus]]
 |pindala             = 
 |rahvaarv            = 
 |rahvaarv-aasta      = 
 |rahvastikutihedus   = 
 |rahaühik            = 
 |eelnes              = 
 |järgnes             =
 |hümn                = 
 |deviis              = 
}}
'''Lääne-Rooma keisririik''' oli [[Rooma impeerium]]i jagunemise järel selle läänepoolses osas eksisteerinud riik. Nimetus "Lääne-Rooma riik" on hilisem, kaasaegsed ei tajunud riiki kui [[Rooma keisririik|Rooma keisririigi]] lagunemise järel kujunenud eraldiseisvat riiki, vaid kui ühist Rooma riiki, mida valitsesid kaks erinevat valitsejat oma [[õukond|õukonnaga]].

Lääne-Rooma riigi territooriumi moodustasid Rooma impeeriumi kõrgajal vallutatud piirkonnad: [[Hispaania ajalugu#Rooma impeerium|Hispaania]] ([[Baetica]], [[Lusitinia]], [[Tarraconensis]]), [[Gallia]] ([[Akvitaania]], [[Gallia Aquitania]], [[Gallia Belgica]], [[Narbonensis]], [[Gallia Cisalpina]] jt), [[Inglismaa#Suurbritannia saare lõunaosa Rooma Impeeriumi provintsina|Britannia]], [[Noricum]], [[Illüüria]] jt.

Lääne-Rooma keisririik lagunes [[suur rahvasterändamine|suure rahvasterändamise]] käigus. Lagunemise tagajärjel keskendus enamik Euroopa talumehi [[Viinamari|viinamarjakasvatuse]] asemel [[Teravili|teravilja]] viljelemisele.<ref name=":0">{{Netiviide |perekonnanimi=Arasen |eesnimi=Jonas Terney |autor-link=Jonas Terney Arasen |kuupäev=1. märts 2023 |pealkiri=Mungad päästsid veini ja jõid seda ise! |url=https://www.imelineajalugu.ee/mungad-paastsid-veini-ja-joid-seda-ise/ |url-olek=töötab |vaadatud=2023-03-17 |väljaanne=Imeline Ajalugu |keel=et}}</ref> 
{{Sisukord paremale}}
==Lääne-Rooma riigi moodustumine==
Lääne-Rooma riik tekkis [[Rooma keisririik|Rooma hilise keisririigi]] ajal, keiser (284–305) [[Diocletianus]]e [[Rooma kodusõjad|Rooma kodusõdade]] [[3. sajandi kriis]]i (235–284) järgse otsusega, et Rooma impeerium on liiga suur ühele inimesele valitseda, ning ta jagas [[285]]. aastal impeeriumi kaheks, pannes teist poolt valitsema asekuningad. 
===Tetrarhia===
[[Diocletianus]]e asutatud ja aastail [[293]]–[[313]] kehtinud [[Tetrarhia]]-valitsemiskorraldus, kus kumbagi Rooma riigiosa (Ida ja Läänt) valitses ülemkeiser (''[[augustus (lisanimi)|augustus]]'') ja temale alluv alamkeiser (''[[caesar (tiitel)|caesar]]''), keda on nimetatud ka abikeisriteks. Keiser Diocletianus nimetas väejuhi [[Maximianus]]e 285. aastal oma kaasvalitsejaks (''augustus''). 293. aastal nimetas ta [[Galerius]]e ja [[Constantius Chlorus]]e abikeisriteks (''caesar''). Diocletianus suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. 

Diocletianuse ja [[Constantinus Suur]]e valitsemisajal tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia, rajati sõjaväeline ja bürokraatlik monarhia ([[dominaat]]). Mõjukaimaks kihiks said [[koloon]]e ja patronaadi all olevaid talupoegi ekspluateerivad suurmaaomanikud. Constantinus legaliseeris 313. aastal [[ristiusk|ristiusu]], mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.<ref name="vrx13" /> [[Vana-Rooma keiser]] (306–337) [[Constantinus Suur]] nõrgestas oluliselt Lääne-Roomat, viies pealinna üle [[Konstantinoopol]]isse Ida-Rooma ([[Bütsants]]), kus oli esile kerkinud [[ristiusk]] ja õitses kaubandus.

[[Tetrarhia kodusõjad|Tetrarhia kodusõdades]] (306–324), mis algasid [[Maxentius]]e poolt võimu usurpeerimise ja [[Severus]]e lüüa saamisega ja lõppesid sellega kui [[Constantinus Suur]] aastal 324 [[Licinius]]e alistas. Need sõjad tõid kaasa [[Diocletianus]]e rajatud [[tetrarhia]] lagunemise. Tetrarhiasüsteemist loobuti, kuid säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.<ref name="rGrZK" /> Impeerium jäi ametlikult ühtseks ning õigusakte anti välja iga nelja keisri nimel. 

[[Constantinus Suur]] rajas 330. aastal pealinna Konstantinoopolisse, mis asus soodsas impeeriumi ida-läänesuunaliste kaubandusteede ristumiskohas. Seejärel reformis ta impeeriumi sõjaväelisi, [[rahandus]]likke, tsiviil- ja religioosseid institutsioone. Mõned õpetlased süüdistasid teda seetõttu pillavas finantsdistsipliinis, kuid reformide ajal kasutusele võetud kuldmünt [[solidus]] tõi rahandusse stabiilsust ja edendas majandust. Constantinus Suure valitsemise ajal (306–337) ei saanud [[kristlus]] impeeriumis veel valdavaks [[usund]]iks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja privilegeeritud suhtumine kristlusse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud [[doktriin]]i kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku [[oikumeenia|oikumeenilise]] kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud [[Arles'i kirikukogu]] ja [[I Nikaia kirikukogu]] näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.

Constantinus Suure surma järel [[337]]. aastal, jagasid tema kolm poega impeeriumi omavahel, vastavalt isa testamendile ja sellele, milliseid alasid nad alamkeisrina olid valitsenud. [[Constans]] sai päranduseks [[Itaalia]], [[Pannoonia]] ja [[Põhja-Aafrika]] alad, välja arvatud [[Egiptus]]e. [[Constantinus II]], valitses [[Gallia]]t, [[Hispaania]]t ja [[Britannia]]t. Constantinus II alustas [[340]]. aastal oma noorima venna vastu sõda alustada ja tungis Galliast Itaaliasse. Ta asus piirama [[Aquileia]] linna, kuid Constansil õnnestus oma venna väed linna all purustada. Lahingus hukkus ka Constantinus II ise ja Constans liidendas tema valdused enda omadega, saades nüüd kogu impeeriumi [[Lääne-Rooma riik|lääneosa]] ainuvalitsejaks. [[350]]. aasta alguses alustas [[Gallia]] kindral [[Magnentius]] Constansi vastu mässu ja lasi ennast sõjaväel [[Autun]]is keisriks kuulutada. Constansil ei õnnestunud toetuse puudumise tõttu vastupanu organiseerida ja ta suundus Gallia lõunarannikule, et sealt meritsi põgeneda. Magnentiuse mehed tabasid ta [[Püreneed]]e jalamil [[Elne|Helena]] kindluse lähistel ja hukkasid ta kohapeal. 
[[Pilt:Roman empire 395.jpg|pisi|left|Rooma riigi alad 395. aastal]]
[[Pilt:The Roman Empire ca 400 AD.png|pisi|left|Rooma riigi jagunemine u 400. aastal [[Bütsants|Ida-Rooma riigiks]] ja Lääne-Rooma riigiks]].
[[Constantius II]], kelle isa nimetas [[324]]. aastal juba seitsmeaastaselt [[tseesar]]iks ehk alamkeisriks, määrates tema valitsemisalaks impeeriumi idaosa, valitses aga impeeriumi idaosa. Idaosa, mis oli territoriaalselt suurim ja kultuuriliselt arenenuim, ent ohustatud tugevatest välisvaenlastest ja lõhestatud sisemistest usutülidest. Constantius II sõjalistest saavutustest on olulisimad edukas Bütsantsi kaitsesõda [[Pärsia impeerium]]i vastu aastatel [[337]]–[[350]] ning Rooma riigi lääne- ja idaosa taasühendamiseni viinud kodusõda aastatel [[350]]–[[353]].

[[350]]. aastal oli sõjavägi alustanud [[Gallia]]s Constansi vastu mässu ja kuulutas uueks keisriks väepealik [[Magnentius]]e. Constans mõrvati ja kuna Constans ei olnud abielus ja tal puudusid meessoost järeltulijad, kuulus impeeriumi lääneosa troon nüüd samuti Constantius II-ele, kuid sellele asumise nimel tuli tal esmalt Magnentiusega sõtta astuda. [[351]]. aastal toimus [[Pannoonia]]s [[Drava]] jõe orus [[Mursa Majori lahing]], mis lõppes Constantiuse jaoks täieliku võiduga. [[352]]. aastal saavutas Constantius kontrolli [[Itaalia]] üle ja tungis suvel [[353]] üle [[Alpid]]e Galliasse. [[Mons Seleucuse lahing]]us said Magnentiuse väed lõplikult lüüa.

Impeeriumi tohutu ulatuse tõttu tuli Constantius II-el ametisse nimetada alamkeisrid ehk [[tseesar]]id, aastatel [[351]]–[[354]] oli tseesariks impeeriumi idaaladel [[Constantius Gallus]] ja aastatel [[355]]–[[361]] impeeriumi läänealadel [[Julianus Apostata|Claudius Julianus]]. Mõlemad tseesarid, üritasid võimu haarata. 

Constantius II-e riigi lääneosa piirid olid pidevalt [[germaanlased|germaani]] hõimude rünnakute all. Kodusõja aastatel [[350]]–[[353]] tungisid [[frangid]] üle [[Reini jõgi|Reini jõe]], sest usurpaator [[Magnentius]] oli sealsetele piiridele paigutatud eliitüksused Constantiuse vastu sõtta viinud. Samuti tungisid [[352]]. aastal Rooma piiridesse [[alemannid]]. Sisuliselt vallutasid germaanlased kogu Reini läänekalda ja korraldasid enam kui aasta jooksul [[Gallia]]sse ulatuslikke rüüsteretki. Aastatel [[354]]–[[356]] korraldas Constantius germaanlaste vastu mitu sõjaretke, rünnates neid peamiselt tänase [[Breisgau]] ja [[Bodensee]] piirkonnas. Nende sõjakäikudega saavutati küll ajutist edu, kuid hiljem tuli alamkeiser [[Julianus Apostata|Claudius Julianusel]] võitlust germaanlastega jätkata. Alles tema juhtimisel saavutati [[357]]. aastal [[Argentoratumi lahing]]us oluline võit seitsme alemanni hõimupealiku üle ja taaskindlustati piir Reini jõe läänekaldal.

[[Vana-Rooma keiser]] [[Theodosius I|Theodosius Suur]] aga jäi viimaseks, kes valitses nii Rooma ida- kui ka lääneosa, kuna aastal [[395]] pKr lõi Lääne-Rooma täielikult [[Ida-Rooma]]st lahku.

==Frangid==
{{Vaata|Frangid}}
[[germaanlased|Germaani]] hõimurühm [[frangid]] asusid [[3. sajand eKr|3. sajandil eKr]] [[Rein]]i jõe paremal kaldal. Frangid moodustusid [[2. sajand|2.]]–[[3. sajand]]il [[Magna Germania]] ääremail paljude väikeste [[hõim]]ude liitudest. [[3. sajand]]i lõpuks olid [[frangid]] asunud [[Rein]]i [[Rooma]]-poolsele kaldale ja hõivasid pärast [[Lääne-Rooma riik|Lääne-Rooma riigi]] lagunemist suure osa Galliast. Saali frangid läksid umbes [[4. sajand]]i keskpaiku üle [[Rein]]i, hõivasid sealsed alad ja vallutasid [[Köln]]i. Üle [[Toxandria]] läksid nad edasi [[Gallia]]. Ripuaari frangid läksid üle Reini keskjooksu läbi [[Moseli jõgi|Moseli jõe]] piirkonna lõunasse ning [[Gallia Belgica]]sse. [[Vana-Rooma keiser]] (361–363) [[Julianus Apostata]] asundas frangid [[Maasi jõgi|Maasi]] ja [[Schelde jõgi|Schelde jõe]] vahelisele alale.
{{Vaata|Frangi riik}}

==Läänegoodid==
[[Pilt:Visigoth migrations.jpg|pisi|[[läänegoodid|Läänegootide]] peavoolu ränded]]
{{Vaata|Läänegoodid}}, ''[[Alarich I]]''
Läänegoodid, üks kahest [[Goodid|gooti]] rahvuse põhiharust olid osa [[Germaanlased|germaani]] hõimude hulgast, kes liikusid läbi [[Rooma riik|Rooma riigi]] [[Hilisantiikaeg|hilisantiikajal]] või [[Suur rahvasteränne|Suure rahvasterände]] ajal. [[375]]. aastal põgenesid [[läänegoodid]] [[hunnid]]e ja nende liitlaste eest üle Doonau [[Ida-Rooma]]sse. Läänegoodid jäid [[Daakia]]sse aastani 376, kui üks nende juhte [[Fritigern]] palus Rooma keisrilt [[Valens]]ilt luba asuda oma rahvaga [[Doonau]] lõunakaldale. Siin lootsid nad leida varjupaika [[hunnid]]e vastu. [[Traakia]]sse asunud läänegootide tekkinud näljahädas ei varustanud Rooma riik neid ei lubatud toidu ega maaga; järgnes mäss, mis viis 6 aastat kestnud rüüstamise ja hävitamiseni kogu [[Balkan]]il. Gootide mahasurumiseks küsis Ida-Rooma keiser Valens abi [[Lääne-Rooma]] [[Lääne-Rooma keisrite loend|keisrilt]] [[Gratianus]]elt. [[Adrianoopol]]ist (tänapäeva [[Edirne]]) põhja pool toimunud [[Adrianoopoli lahing (378)|Adrianoopoli lahing]]us [[378]]. aastal ründas [[Valens]]i juhitud vägi Adrianoopoli lähistel laagris olnud [[läänegoodid|läänegootide]] väge, kuis roomlased löödi puruks, kaks kolmandikku nende väest ning keiser Valens hukkusid. Adrianoopoli lahing oli osa [[Gooti sõda (376–382)|376. kuni 382. aastani kestnud sõjast]] gootide vastu. Kaotus Adrianoopoli all vapustas Rooma maailma ning sundis lõpuks roomlasi läbi rääkima ja hõimu keisririigi piiridesse asustama. Uus keiser [[Theodosius I]] tegi mässajatega rahu ja seda rahu ei murtud kuni Theodosiuse surmani aastal 395. 

Theodosiuse järglaseks said tema saamatud pojad: [[Arcadius]] [[Bütsants|idas]] ja [[Honorius]] Lääne-Rooma keisririigis. Järgneva 15 aasta jooksul murti rahu juhuslike konfliktidega Alarichi ja võimsate germaani kindralite vahel, kes valitsesid Rooma armeesid idas ja läänes, omades keisririigis tegelikku võimu. Lõpuks, pärast Lääne-Rooma keisririigi kindrali [[Stilicho]] hukkamist Honoriuse poolt aastal 408 ning Rooma leegionite veresauna 30 000 Rooma armees teeniva barbarisõduri perekondade kallal, kuulutas Alarich sõja. Pärast kahte kaotust Põhja-Itaalias ja Rooma piiramist, mis lõppes lunaraha läbirääkimistega, pettis Alarichit teine roomlaste [[Fraktsioon (institutsioon)|fraktsioon]]. Ta otsustas linna ära lõigata vallutades selle sadama. 24. augustil 410 sisenesid Alarichi väed [[Porta Salaria]] kaudu Rooma, võttes selle rikkusi [[Rooma rüüstamine (410)|rüüstates]]. Kuna Rooma ei olnud enam Lääne-Rooma riigi ametlik pealinn (see oli strateegilistel põhjustel [[Ravenna]]sse viidud), raputas selle langemine tõsiselt keisririigi aluseid.

Rooma rüüstamise järel aastal 410 asusid läänegoodid seejärel elama algselt Lõuna-[[Gallia|Galliasse]] ning hiljem [[Pürenee poolsaar]]ele, praeguse [[Hispaania]] ja [[Portugal]]i aladele, kus nad asutasid võimsa [[Läänegootide kuningriik|Läänegootide kuningriigi]]. 418. aastal asusid läänegoodid Lõuna-Galliasse kui Rooma [[föderaadid]]. Theoderich II ajal (450. aastad) asusid läänegoodid [[Akvitaania]]sse kui Lääne-Rooma riigi föderaadid. Aastal 462 andis keisririik, läänegootidele asustada Gallia Narbonensise provintsi lääneosa. Läänegoodid hõivasid ka [[Provence]]'i (idapoolne Narbonensis) ja alles aastal 475 loovutas läänegootide kuningas [[Eurich]] selle keisririigile lepinguga, millega keiser [[Julius Nepos]] tunnistas läänegootide täielikku sõltumatust.
{{Vaata|Hispaania ajalugu}}, ''[[Läänegootide kuningriik]]'', ''[[Septimaania]]'', ''[[Akvitaania]]''

==Vandaalid==
{{Vaata|Vandaalid}}
Aastal [[400]] või [[401]] hakkasid hasdingid (võib-olla [[hunnid]]e rünnakute tõttu) koos oma germaanlastest ([[sueebid]]) ja [[sarmaadid|sarmaatidest]] ([[alaanid]]) liitlastega liikuma lääne poole. Hiljem ühines nendega osa silingidest. Vandaalid liikusid eriliste raskusteta mööda Doonaud lääne poole, ent [[Rein]]i jõeni jõudes kohtasid nad vastupanu [[frangid|frankidelt]], kes asustasid ja hoidsid enda kontrolli all Rooma valdusi Põhja-[[Gallia]]s. Oktoobris [[409]] ületasid nad [[Püreneed]] ning jõudsid Hispaania aladele. Roomlased andsid vandaalidele [[Galicia]] ja [[Andaluusia]] (Vandaluusia); alaanid said [[Portugal]]i ja [[Cartagena (Hispaania)|Cartagena]] ümbruse. Sueebid, kelle kontrolli all oli osa Galiciast, ning läänegoodid, kes enne Lõuna-[[Prantsusmaa]]l maade saamist tungisid Hispaaniasse.

==Burgundid==
{{Vaata|Burgundid}}'', [[Burgundia kuningriik]]''
[[Reini ületamine aastal 406|Reini ületamisega]] aastal 406 asus [[idagermaani hõimud|idagermaani hõim]] burgundid [[föderaadid|föderaatidena]] Rooma provintsi [[Germania Secunda]] piki [[Rein]]i keskjooksu. 430. aasta paiku alustas burgundide kuningas [[Gundahar]] mitmeid sõjakäike naabruses olevasse [[Gallia Belgica]]sse, mis viis rängale lüüasaamisele Rooma ja [[hunnid]]e ühendatud vägede käest [[Aëtius|Flavius Aëtius]]e juhtimisel aastal 436 [[Worms]]i lähedal. Järelejäänud burgundid asusid aastast 443 ''Sapaudia'' ([[Savoia]]) piirkonda, taas föderaatidena, seekord Rooma [[Maxima Sequanorum]]i provintsis.

==Hunnide invasioon==
[[File:Southeast Europe in the 450s AD.png|pisi|left|[[Kagu-Euroopa]] alad aastal 450]]
[[File:Shepherd-c-048.jpg|pisi|300px|Lääne-Rooma keisririik ja hunnide Attila impeerium u 450. aastal]]
Aastal [[400]] ilmusid hunnid [[Pannoonia]]sse. Täielikult asus enamik hunne Pannooniasse pärast [[412]]. aastat. Hunnide hiilgeaeg oli [[Attila]] valitsusajal (434–453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. [[451|451.]] aastal ületasid nad [[Rein]]i ja tungisid [[Gallia]]s [[Orléans|Orléansini]]. Lääne-Rooma vägedega peetud [[Katalaunia lahing]] jäi viiki. Aasta hiljem rüüstasid hunnid Põhja-[[Itaalia]]t ja hävitasid [[Aquileia]]. 

454. aastal, aasta pärast Attila surma, hõimuliit lagunes. Osa hunne hukkus sõdades, osa rändas itta ja segunes [[Ida-Euroopa]] stepirahvastega. Hunnide riigi territooriumi vallutasid sinna tunginud [[madjarid]].

{{Vaata|Hunnid}}'', [[Attila]], [[Katalaunia lahing]] (451)''

==Viimane keiser==
[[Pilt:Roman Empire 460 CE-es.svg|pisi|300px|Lääne-Rooma keisririik 460. aastal]]
[[File:628px-Western and Eastern Roman Empires 476AD(3).PNG|pisi|300px|Lääne- ja [[Ida-Rooma]] riigi alad 476. aastal]]
[[476]]. aastal kukutas viimase keisri [[Romulus Augustus]]e tema ihukaitseülem barbari päritolu [[Odoaker]], kellest sai Itaalia esimene roomlaste võimu järgne kuningas. Odoaker oli keisri [[Romulus Augustulus]]e [[ihukaitseülem]] ning 476. aastal otsustas ta viimase kukutada. Odoaker ei soovinud enam valitseda varikeisri varjus, vaid saada Itaalia otseseks isandaks. Nii kuulutas ta end ametlikult [[Ida-Rooma keiser|Ida-Rooma keisrile]] [[Zeno]]le alluvaks, ent tegelikult valitses ta Itaaliat üksinda. Aastal [[480]], pärast [[475]]. aastal kukutatud ja 475&ndash;480 [[Dalmaatsia]]s valitsenud Lääne-Rooma keisri [[Julius Nepos]]e surma, liitis Odoaker oma kuningriigiga ka kunagise [[Illüüria]] provintsi. Ent hiljem läks ta Zenoga tülli ning nii saatis too Itaaliat vallutama [[Theoderich Suur]]e ja [[idagoodid]]. Aastaks [[493]] jõudsid Theoderich ja Odoaker kokkuleppele, et jagavad võimu, kuid pidusöögil tappis Theoderich ta ilmselt isiklikult.

==Lääne-Rooma keisrid==
{{Vaata|Lääne-Rooma keisrite loend}}
*[[395]]–[[423]] [[Honorius]]
*[[407]]–[[411]] [[Constantinus III]]
*[[421]] [[Constantius III]]
*[[423]]–[[425]] [[Johannes (vastukeiser)|Johannes]]
*[[425]]–[[455]] [[Valentinianus III]]
*[[455]] [[Petronius Maximus]]
*[[455]]–[[456]] [[Avitus]]
*[[456]]–[[461]] [[Majorianus]]
*[[461]]–[[465]] [[Libius Severus]]
*[[465]]–[[472]] [[Anthemius]]
*[[472]] [[Olybrius]]
*[[472]]–[[473]] [[Glycerius]]
*[[473]]–[[475]] [[Julius Nepos]]
*[[475]]–[[476]] [[Romulus Augustulus]]

==Vaata ka==
*[[Germaanlased]], [[burgundid]], [[alemannid]], [[sueebid]]
*[[Goodid]]

==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="vrx13">Kõiv, Mait. Inimene, ühiskond, kultuur. I osa: vanaaeg. 2006. Lk. 182–183.</ref>
<ref name="rGrZK">Inimene, ühiskond, kultuur I. Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma: XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998. Lk. 211–212.</ref>
}}

==Välislingid==
{{commonskat-tekstina|Western Roman Empire}}

{{Impeeriumid}}

[[Kategooria:Lääne-Rooma keisririik| ]]
[[Kategooria:Euroopa vanaaeg]]
[[Kategooria:Ajaloolised riigid]]
[[Kategooria:Euroopa ajaloolised riigid]]
[[Kategooria:Euroopa vanaaja riigid]]
[[Kategooria:Aafrika ajaloolised riigid]]
[[Kategooria:Aafrika vanaaja riigid]]