Sügis

Sügis on jahe aastaaeg, mis väljendub eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Sügisele on iseloomulikud õhutemperatuuri langus, sajab vihma ja vahel ka lund ning veekogudel tekib jääkate.

Arcimboldo, "Sügis" (1573)

Rosalba Carriera (1675–1757), "Sügise allegooria", s.d.

Sophie Schäppi, "Sügis" (1884)

Nils Kreuger, "Sügis, Varberg" (1888)

Luise von Milbacher, "Sügisene vaikelu" (1899)

Hans Andersen Brendekilde, "Sügisene rada" (1902)

Ikeda Shōen, "Sügisene aed" (1904)

Fanny Assenbaum (1846?-1917), "Koduteel", s.d.

Bertha Wegmann (1847-1926), "Sügise viimane tervitus", s.d.

Maximilian Lenz, "Sügiskuld" (1905)

Alma Charlotta Judén (1854-1914), "Õhus on sügist", s.d.

Märtha Tynell, "Petit Trianon, sügis" (arvatavasti 1921)

Elfriede Thum, "Sügismaastik" (u 1925)

Anna Althea Hills (1882-1930), "Sügis, Fallbrook", s.d.

Valeria Telkessy (1870-1950), "Saak", s.d.

Pauline Adour (?-1953), "Sügise allegooria", s.d.

Proosa

• Puud on juba oma värvilistest metamorfoosidest haaratud, ilusad kiirjad vahtralehed, ümarad haava- ja odasarnased pajulehed ilmutavad uhket puna, kased kannavad lehtede asemel suisa tukateid ja puistavad pillavalt oma kulda laiali, tammed on ikka veel vastupidavalt rohelised ning ilus ja lopsakaim pruun moodustab tagapõhja kanvaal, millele metsahaldjad on tikkinud oma maastikumaalid. Meeldivalt tagasihoidlikke mahedalt paisuvaid künkaridu katavad värvilised triibud. Iga viljasort näitab ise värvi ja igaüks neist kulgeb kitsa viiruna üle siledate kõrgendike. Väävelkollase odra varjundite, keerduva kaera ja kahvatupunaka rukki või tema tüügaste vahel väänlevad punakaspruun tatar ja roosa ristik. Ning küngaste kohal seisavad sõbraliku välimusega valged vaiksed pilved. Nad ei kavatse meie lusti segada. Pikad valged härmaniidid purjetavad läbi õhu — reisihimuliste ämblike improviseeritud õhupallid — ning õhk on nii lustlikult selge, nii kosutav, et vene professuuritudeng, kes istub minu kõrval, hüüab: "Mis meehldiv segu haapnikust ja leemastikust!"

Päike soojendab leebelt, kõik sooned pulbitsevad, kõik põllud uhkeldavad, kõik inimesed söövad. — Ühel on pundar herne varsi kaenla all ja ta pulsterdab kaunade sisu endale suhu, teine ragistab oma tervete hammastega pähkleid ja väike valgepäine eesti tüdruk närib tohutu suur porken’it (kollane porgand), mille juurde tema ninakene kastet annab. Karjasetüdrukud, juuksed lehvimas nagu Watteau maali nümfidel, jooksevad kohale ja pakuvad oma torbikuid — valgest kasetohust nõusid — müüa. Torbikutest vaatavad vastu kollased murakad, kahvatud sinikad, pruunid muulukad, hilised metsmaasikad ja vaarikad või seened, ilusad Liivimaa kaseriisikad, mis koore ja võiga praetult on maailma esimene delikatess.

• Georg Julius von Schultz-Bertram, "Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi", tlk Viktor Sepp, Loomingu Raamatukogu, nr 17, 1999, lk 20

• Liginevat vanadust silmas pidades on kena, kui sul on säärane urg, et sul on katus pea kohal, kui algab sügis.
  • Franz Kafka, "Urg", tlk Mati Sirkel, rmt: "Hiina müüri ehitamisel", Tallinn: Varrak, 2002, lk 561–562

• Aedniku sügis algab juba märtsis: esimesena õitsevad ära lumikellukesed. (lk 72)
• Sügis on ülimalt heldekäeline aeg; ma ütleksin, et kevad on tema kõrval täielik nannipunn; sügise tegevuses on suurt haaret ja laia joont. Kas teil on kunagi ette tulnud, et kevadine kannike sirgub kolme meetri kõrguseks või et tulp muudkui kasvab ja kasvab ja ulatub viimaks üle puude peade? Noh, näete siis! Kuid seevastu juhtub, et panete kevadel mingid sügisesed astrid maha, ja oktoobris on neist saanud kahe meetri kõrgune põlismets, kuhu te ei julge jalgagi tõsta, sest te ei leiaks teed tagasi; või te panete aprillis heleeniumijuurika mulda, nüüd aga koogutavad kuidagi irooniliselt ülalt alla teie poole kullakarva õied, milleni te enam käega ei ulata isegi mitte sel juhul, kui tõusete kikivarvule. Sääraseid asju tuleb aednikul ikka ette, niipea kui ta vähegi unustab mõõdutunde. (lk 99)
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu, nr 40/41, 1964

• Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab vihma või rahet, jäine tuul tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv Linnutee hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani. (lk 33–34)
  • Harri Jõgisalu, "Lennuõnnetus", lk 33–35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Sügis pole kaugel, tegelikult pole ta ükski aasta kaugel, nagu pole kaugel ka kevad, suvi ja talv. Nii lühike on aasta, mis saab siin muud olla kui lähedased asjad?
  • Mati Unt, "Öös on asju", Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk ??

• [Risku:] Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat augustikuu päeva.
  • Pirkko Saisio, "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, Loomingu Raamatukogu, nr 36-37, 2018, lk 18

• See aeg, kui sügis muutub talveks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et sellel maal, kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada.
  • Sass Henno, "Mina olin siin", Tallinn: Rahva Raamat, 2022

• Kuigi Valdur Mikita rahvuse kujutlemise viisid pole päris minu maitse, on tema ja paljude teiste eesti kirjanike viis seostada rahvuslikku identiteeti maa ja maastikega minulegi lähedane. 1990. aastate alguses tundsin end tihti nagu XX sajandi alguse eesti haritlane, kes pani heina rõuku, tõi jõhvikad soost koju, võttis kartulid üles, ja läks siis sügisel Euroopasse ülikooli.
  • Eneken Laanes, "Eestlasena olla ja töötada", Keel ja Kirjandus, nr 1-2, 2018, lk 37

• On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse (u 347‒419/420 pKr), tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril – mis tema surmapäevana sai uueks sünnipäevaks – langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.
• Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.

Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.

• Marju Lepajõe, "Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks", ERR, 21.10.2018

• Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal lapsevanemate pisarad, mis on esile kutsutud õpikute ja töövihikute kaanetamisest tingitud tülpimusest. See kõik tähistab suve nukrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist.
  • Kaupo Meiel, "Võimatu missioon – elada üle me tusameele sügis" ERR, 28.08.2020

Luule

Tuulehoog lõi vetesse,
lehed langsid laintesse:
lained olid tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise.

See oli hää mu südamel:
sääl olid tunded tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tinakarva sügise.

• Juhan Liiv, "Lehed langsid" kogus "Juhan Liivi luuletused", Tartu: Noor-Eesti, 1910

Lehti sajab nagu rahet,
hoogudel ei ole vahet.
Pilvi üle puude pillub,
okstest alla lendvad killud.
Käes ju sügisene ring.

• Henrik Visnapuu, "Sügisring"

Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

• Gustav Suits, "Sügise laul", G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 102

Vihma küll valab ja pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.
...
Puru veel suus — pead võtma märsi,
perenaine ei oodata kärsi:
"Karjalaps nooruke — ega ta väsi! ..."
Nii käib sügisel karjase käsi!

• August Alle, "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 7

Hallist sügisesajust kostis
kurbkaeblikku viiulihäält.
Jäid külas suletuks uksed,
ainult kodutud tulid mäelt.

Seisid paljapäi hallis sajus,
musta madala taeva all,
ja laulsid mehega kaasa
kodust punaste pihlade all

• Kalju Lepik, "Mängumees" kogust "Mängumees", Stockholm: Eesti Raamat, 1948

Sügistuultel nüüd on lusti laialt,
õhtust hommikuni nende trall
kestab pimedas ning märjas aias,
õunapuudes meie akna all.

Väljas mängida ei meeldi enam,
vihmasajudki on tugevad.
Nüüd on palju haaravam ja kenam
õhtul laua ümber lugeda.
...
Nõnda loeme sügisõhtul pikal,
loeme õhinaga mõlemad,
ja me teoste kangelased ikka
külla meie juurde tulevad.

Väljas vihma loobib muudik raju,
hullab raagund õunapuude seas.
Meie juurest sügiski on hajund,
meil on raamatuga väga hea.

• Ilmi Kolla, "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", Tallinn: Eesti Raamat, 2009, lk 26–27

Nüüd laine märjaks peksab kaldakivid.
liiv rannal enam kuivada ei saa.
Ja mere kohal kured läevad rivis,
on jälle sügis üle Eestimaa.

Siin Kadriorg neid sügistorme kuuleb,
täis tuult on Matsalu ja Peipsi veed.
On sügis seal, kus südilt läbi tuule
käib minu vennas oma kooliteed.

Uus, töökas aastaaeg sest suvest sündis,
mis alles laiutas seal väljul end.
Nüüd juba traktorite sügiskündi
seal kodunurmedel näeb minu vend.
...
Sa õpi, vennas, kasuta neid aegu,
ma soovin edu igas sinu teos.
Ei saa ma ise tõesti tulla praegu,
ka mind see sügis kohustab ja seob.

Kolmnurkses rivis kured läksid teele,
nüüd hetkeks pilvitu on taevakaar.
Ja särab päikest vahusele veele,
on kuldne sügis üle Eestimaa.

• Ilmi Kolla, "Sügisene tervitus", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 28

Nüüd on puud täis kuldset valgust
sügis viib mind kevadesse
üle lume lainete.

• Marie Under, "Kusagil", rmt: "Uneretk", Loomingu Raamatukogu, nr 13, 1968, lk 20

Käin langend lehti kuldset paela pidi -
on sügispäeva küpsmisrauge lõuna.
Puust kuulen kukkuvat mõnd hilist õuna -
suud nukker rõõmuhüüd vast ehmatama pidi!...

• Marie Under, "Mine!", rmt: "Uneretk", 1968, lk 21

Oli õhtu, oli sügis,
oli vaikne, vilu.
Rentslis koltund leheprügis
pehkis suve ilu.

• August Sang, "Oli õhtu, oli sügis", koondkogus "Emajõe unisel veerel", Tallinn: Vagabund, 2003, lk 12

Sügis on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid rõõme.
Suvised rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest valgus käib läbi.

• Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ, 3. detsember 1971, nr 35, lk 4

Ah see õunarohke sügis, ah need
hullult hellad heinakuumad ööd.

Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see vihm, mis tasa trummi lööb.

• Paul-Eerik Rummo, "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48

Päike kullerdab udus,
liiprid seisavad reas.
Juba on üksikud salgud
kollased pärnade seas.

• Katre Ligi, "Piki raudteed", Peedu. Kultuur.

Kuulsite! Sügis peab sünnipäeva!
Ah et millal? Täna, just praegu!
Läheme külla, sest kõik on palutud,
ärge nüüd kahelge ilmaaegu!
Lauad on laiad ja küllaga kaetud,
Sügis kostitab külalisi.
Pähklite põsed on päikese praetud,
uudsesepikul sädeleb mesi.
Virnade viisi on tomateid toodud,
kuhjade kaupa kurke.
Köögist ent kantakse kümnel kandikul
kogukaid keedisepurke.

• Maimu Linnamägi, "Sügise sünnipäev", rmt: "Sügise sünnipäev", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 43

päev vajus ära ja otsa jäi
päike enam rõõmsalt ringi ei käi

suvi kõndis välja selle päeva seest
sügis ajab mindki tee pealt eest

• Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 38

Vanasõnad

• Kehv suvi, lahja sügis.
• Kevadine muda enam kui sügisene sööm.
• Kevadine päev, sügisene nädal.
• Kevadine vesi tark, sügisene loll.
• Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
• Kui karusepäev kuiv, tuleb tahe sügis.
• Kõik sügised ei ole salvetäidjad.
• Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
• Suvel hauguvad suured koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
• Sügis söödab, kevad kurnab.
• Sügisel maksetakse liha eest raha, kevadel luude eest.
• Sügisel näed orast küll, aga vili ei ole veel salves.
• Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
• Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad.
• Ära kiida suve enne sügist!
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• Hendrik Relve, "Vahtral on sünnipäev sügisel", 1981