Pööning

Pööning on hoone ülemise korruse lae ja hoone katuse vahele jääv ruum.

Julius Exner, "Pööning" (1845)

Édouard Vuillard, "Grangette'i pööning Valvins'is" (1897)

Anders Zorn, "Pööningutrepil" (1898)

Proosa

• Kass lasti sisse; see sarnanes küll rohkem külalise vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et majja oli võetud pigem väike laps, igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen loom, kes ei andunud keldrite ja pööningute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis.
  • Robert Musil, "Portugallanna" kogust "Kolm naist", tlk Peeter Tulviste, Loomingu Raamatukogu 12-13/1972, lk 45

• "Ema ütles, et mingeid vaime ega tonte pole olemas," sõnas Tommy uljalt.

"Seda ma usun," lausus Pipi. "Kuskil mujal neid polegi, ainult siin, sest nad kõik elavad minu pööningul, niipalju kui neid üldse on. Täiesti asjatu on paluda, et nad ära koliksid. Aga nad ei ole üldsegi kohutavad. Nad ainult näpistavad käsivartest, nii et sinised plekid järel, ja uluvad. Ja mängivad oma peadega keeglit."

• Astrid Lindgren, Pipi Pikksukk (raamat), rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 103

• Kuid Jonte ei püüdnudki ennast koorekihi hulka seada. Ta oli täiesti rahul ka oma perekonna laguneva majaloguga, mille esimesel korrusel olid tuba ja köök ning teisel pisike pööningukamber. Viimane oli elamiskõlblik ainult suvel. Talvel oli seal liiga külm. Praegu aga oli juuli ja pööningutuba kuum nagu Veneetsia tinakamber, järelikult oli see eriti sobiv koht põhjalikuks ülekuulamiseks. Pööningul oli Jonte ainuvalitseja. Ta magas seal lihtsas välivoodis, seina ääres seisis tal omatehtud, suhkrukastidest riiul, kus Jonte hoidis oma detektiivijutte, margikogu ja mis tal iganes muud hinnalist oli. Ükski kuningas ei võinud olla rohkem rahul oma lossiga kui Jonte oma väikese kambriga, kus soe õhk püsis liikumatuna ja kärbsed sumisesid lae all.
  • Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Jutte", 1989, lk 175

• Pööningust sai meeldiv mängupaik. Suured ümmargused värvilised kõrvitsad moodustasid ilusaid laudu ja toole. Pea kohal kõikusid punased piprad ja sibulad. Laest rippusid alla ka paberisse pakitud suitsusingid ja suitsutatud hirveliha. Kuivatatud ravimtaimede kimbud, vürtsitaimed toitude maitsestamiseks ja mõrudad taimed ravimiseks - täitsid pööningu vürtsika ja tolmuse lõhnaga.
  • Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994, lk 14

• Sõnad - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed majad oma keldri ja pööninguga.
  • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika", tlk Kaia Sisask, 1999, lk 216

• Meie oma kogemus annab põhilise materjali meie kujutlusvõime jaoks, mistõttu viimane on piiratud ulatusega. Sellest pole abi, kui püüame kujutleda, et meie käsivarte külge kinnitub lennunahk, mis võimaldab meil videvikus ja koiduajal ringi lennata ning putukaid suhu püüda; et meil on väga vilets nägemine ja et me tajume ümbritsevat maailma peegeldunud kõrgsageduslike helisignaalide abiga; ja et me veedame päevaaja pea alaspidi pööningul rippudes. Niivõrd, kui ma suudan seda kujutleda (mitte eriti), ütleb see mulle ainult seda, mis tunne oleks minul käituda nii, nagu käitub nahkhiir.
  • Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 10/1996, lk 2090-2108.

Luule

Segan suhkrut malbelt tassis,
Kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või pattu
Enam iial ma ei tee.

Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see.
Ja mu pööning järsku näib mul
Lausa keisrite palee.

• Priidu Beier "Segan suhkrut malbelt tassis" (tuntud Tõnu Trubetsky viisistatuna ansambli Vennaskond albumilt "Ltn. Schmidt'i pojad", 1991)