Hasso Krull

Hasso Krull (varjunimega Max Harnoon; sündinud 31. jaanuaril 1964) on eesti luuletaja, esseist ja tõlkija.

Hasso Krull 2010. aastal rääkimas Põhja-Ameerika indiaanlaste antropoloogiast Otepää külje all Ketta talus Tartu NAK-i seminaril Lätete Pääl.

Artiklid

• Öelgem siis, et Eesti kirjanduskriitikas ja mitte ainult seal on märgatav eriline nüansimeele kriis.

Võibolla ei ole see tegelikult midagi uut. Tähendab, et me võibolla ei olegi olnud teab mis rikkad nüansitundlikkuse poolest, et peenemad ja vaevalisemalt tabatavad varjundid ongi meie kriitilisele mõttele kättesaamatuks jäänud. Võib-olla kirjanduskriitika polegi ala, kus üldse saaks ilmsiks tulla tugevam, intensiivsem varjundipeenuste taju. Imepisisused, tibatillemused, õrnemad erinevused peavad seal jääma kas märkamata või märkimata. Konteksti loomise, hinnangute andmise nõue ei luba. Siis võib seda paotumust varjata filoloogilise analüüsiga. Viimane toob aga üht-teist peenemast, kiulisemast, ebemelisemast alati ikkagi nähtavale.

Kas ma siis igatsen taga, kahetsen filoloogilise analüüsi vähenemise pärast kriitikas? Mitte seda. Nagu öeldud, keeleomane lähenemine võib nüansitundetust teinekord ka lihtsalt varjata. See, mis ebamugavust tekitab, on ikka sellesama nüansimeele enese vähenemine või soikujäämine.

• Kogu kirjatükist (autoriks Ülo Mattheus) jääb mulje, et luule, eriti muidugi Kaplinski oma, on üleüldse üks vastuoluline, keeruline, koguni segane värk, mille interpreteerimisel peab ainult jumalat tänama, kui on vähemasti varnast võtta mõni konkreetne poliitiline seik või moraalne üksikasi luuletaja paikapanemiseks. Tõesti, kes see siis hakkab kirjutama "mahukat traktaati"...
• Nagu polekski kirjandus muude ühiseluliste vormide seas just see ainumas, mis lubab katsetada kõige erisugusemaid ühendusi, luua kõige püsimatumaid konstruktsioone ja kõige kummalisemaid sünteese. Kirjandus on tiigel, katseahi, triiphoone, talveaed, niihästi eituse kui jaatuse võime on kirjanduses määratult suuremad kui ükskõik mis moraalses või poliitilises pruugis. Seepärast on ta ka võrratult nüansirikkam, liialdusrohkem, ühtaegu unenäolisem ja reaalsestki reaalsem. Jah, aga kuidas suhestuvad sellega kirjanduse empiirilise subjekti, kirjaniku enese isiku täiesti kirjandusvälised teod? Kõigepealt nõnda: ka kirjandus ise, kirjandusteose kirjutamine ja avaldamine on kirjaniku jaoks eelkõige tegu.
• Võib ju öelda, et poliitilises sfääris ei ole need alati päris arvestatavad teod, aga kirjanduskriitika ei pea ju ometi tegelema kirjaniku pihtimuslikku laadi teostele poliitilise hinnangu andmisega? Tundub, et nüansimeel algab siin kõigepealt kainest ja korrektsest eristusvõimest. Järgnema peaks juba sisulisem ja nõtkem varjundite nägemise võime.
• Võibolla ei ole nüansimeele kriis meie kriitikas praegu veel üldiseks saanud, aga ta kaldub saama ja üks võimalusi asjasse sekkuda on lihtsalt juhtida toimuvale tähelepanu, millele siinne sõnavõtt ongi sihitud.
  • Hasso Krull, "Nüansimeele kriis", Eesti Elu 30. märts 1992, raamatus "Katkestuse kultuur" (Vagabund 1996), lk 152-153. Nüansimeele kriisi mõistet on hiljem kasutanud nt Marek Tamm ja Aare Pilv.

• Eestis valitsev ideoloogiline monotoonsus on otse hämmastav. Võiks arvata, et tegelikult vaevleb see maa ränga poliitilise tsensuuri kütketes. Ometi on sõnavabadus Eestis juba mitu aastat täiesti reaalne.

Esimene võimalik seletus oleks, et olemasolevaid võimalusi pole õpitud täiel määral kasutama, et neid suures osas isegi ei tajuta. Nõukogude-aegsed kinnismõtted pole hajunud, vaid painavad varjatud kujul ikka edasi. Täiesti vääramatu on arvamus, et kui rääkida (mõelda, teha) kõike vastupidiselt sellele, kuidas oli "siis", jõuabki selle kaudu tõeni, Läände ja Euroopasse. Sotsialism oli pahe: järelikult tuleb kõike teha teistmoodi. Kui sotsialism propageeris võrdsust, pooldame meie ebavõrdsust; kui sotsialism rahasuhteid tõkestas, siis meile dikteerigu kõike üksnes turg jne. Need klišeed tulid käibele paar-kolm aastat tagasi, kuid nad on visad muutuma - viies selleni, et sotsialismi eitamise tuhinas pikkamisi hakkab kaduma võime eristada head kurjast.

• Hasso Krull, "Ükssarvede lahkumine", Eesti Ekspress, 30. detsember 1994, kordustrükk raamatus "Katkestuse kultuur", lk 154-155

• Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants.
  • Hasso Krull, "Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku", Vikerkaar 6/2013/6 (arvustus: Valdur Mikita, "Lingvistiline mets")

Luule

See pole Wittgensteini redel. See on
liblika redel. Kerin ta kokku ja pistan
taskusse, alles nüüd olen sõlmiline,
alles nüüd olen sõlmest lahti,
alles nüüd olen liblikas, alles
nüüd ma magan.

• Hasso Krull, "Sõlm", Juhan Liivi luuleauhinna blogi, 30.10.2017

Sõnavõtud

• Kevadine raierahu meie metsas on ikka alles habras unistus. Oksad ei tilgu seal ammugi magusat mett, vaid vastkoorunud linnupoegade verist sulepudi. Eesti mets on tapamaja, see on Auschwitzi laager, Gaza sektor – kui seal mõnd puudki veel püsti on. Kuni lageraiet pole Eestis lõpetatud, on selle maa tulevik lukus: me jääme ilma oma elusast ümbrusest, viimsestki hingepidemest, mille asemele antakse surnud maastik, lõputud raiesmikud ja läbitungimatu võsa. Tagane, RMK! Häbene, Graanul Invest! Te olete võtnud palju rohkem, kui õigus on võtta; kord tuleb selle eest ka maksta. Aga maksame meie. Teie eest maksab kogu rahvas.
• Praegune majanduskasvu mudel on paratamatult destruktiivne, sest see põhineb elukeskkonna rüüstamisel ja uute alade hõivamisel, sarnanedes kohati sõjalise vallutuse, kohati lihtsalt röövimisega. Kui destruktiivsest mudelist ükskord õnnestub vabaneda, tuleb tahes-tahtmata üle minna kontributiivsele mudelile, kus osapooled ei võistle mitte selles, kes suudab teiste arvelt rohkem hõivata, vaid selles, kes suudab kogukonna heaks rohkem ära teha. Kohalikke ressursse mitte ei kurnata välja, vaid võimendatakse kohalikke loovaid jõude. Tõsi küll, kõigi panus ei saa kunagi olla võrdne, kuid paratamatud puudujäägid peab korvama vastastikune abi, mis ongi inimühiskonna kõige vanem ja kõige tugevam sideaine.
  • Hasso Krull, kõne Paide keskväljakul Paide teatri aktsiooni "33 kõnet" raames, 3. mai 2021

Intervjuud

• Kui tegeleda keelega, mis on luules keskne, siis tõlkimine annab sellele täiesti uue mõõtme: üldiselt on luulet tõlkida palju raskem ja keerulisem kui seda ise kirjutada. Peab kogu oma suhte keelde ümber mõtestama. Sa tuled pärast tagasi ja näed keelt täiesti teistmoodi.
• Eestis on üks põhilisi küsimusi, misasi see Eesti riik üldse on ja milleks ta olemas on. On inimesi, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et SKT hästi üles viia – et mingid inimesed saaks siis kõvasti pappi. Aga on ka neid, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et hoida ja kaitsta midagi, mida ma nimetaks pärimuslikuks ökoloogiliseks koosluseks. See ongi mu meelest see päris Eesti – niihästi vana kui ka uus Eesti. Ta on see, mille pealt Eesti riigi idee on tekkinud. Kui pärimuslikku ökoloogilist kooslust enam ei ole, siis – ma olen Mikitaga täiesti nõus – pole sellel riiklusel mitte mingisugust mõtet.
• Teatavaid asju võib omaks pidada küll – on selge, et üks inimene või kogukond ei saa endas sisaldada kõike. Ta sisaldab endas mingisuguseid jõujooni. Aga teisalt, ei pea väärtustama midagi ainult selle pärast, et see on omane "minule". Ainult "oma" väärtustamine ja kõige võõra vaenamine ongi "põlguse aktivism", mis on näiline radikaalsus, mis ei jõua tegelikult kuigi sügavale.
• Kui analüütiliselt ei saa, peab proovima poeetiliselt. Ja kui poeetilisest üksi on vähe, tuleb müütiline mõte appi võtta – et ta looks avarama ruumi. Müütilise materjali kaudu saab mõelda asjadest ja läbi tunda asju, mida tegelikult isegi intuitiivselt ise veel päriselt ei hooma. Saab teatud mõttes enda väikesest vaatepunktist loobuda ja minna teisele tasandile, kus need probleemid hakkavad ennast justkui ise mõtlema.
• /---/ eurooplased oleme kahtlemata – pruugib vaid Euroopa Liidust välja sõita ja igal pool maailmas tuntakse sinus kohe ära eurooplane. /---/ minu meelest ei saa eestlasi ja eurooplasi enam vastandada. Reaalselt seda vastandust minu jaoks ei ole. Mina tunnen ennast eurooplasena kõigepealt ja siis tekibki küsimus, kes siis on eestlased ja kas ma võiksin või tahaksin veel ka nende hulka kuuluda. Sest Eesti poliitika on läinud selliseks, et paiguti ei olegi tahtmist eestlane olla – tahaks olla keegi teine. Või vähemasti on Eesti poliitilises identiteedis midagi sellist, millega ei taha mitte mingil juhul samastuda... Teisest küljest on Eestis ka päris tugev vastuhoovus sellele identiteedile /---/. Kui jääks peale see hoovus, siis teaksin, miks ma tahaksin eurooplasena olla ka eestlane – ja missugune eestlane. Aga ma ei taha olla igasugune eestlane. Eurooplasena tahan olla eestlane teataval viisil, mitte ükskõik kuidas.
• Jättes kõrvale kogu filosoofilise tausta, mis neil mõistetel on, ütleks ma praegu nii, et vabadus ja võrdsus minu jaoks ei vastandu. Mis puutub vabadusse, siis tajun seda sellisena, nagu oli kreeklaste eleutheria – et saab teha asju omamoodi. Vabadus ei tähenda seda, et indiviid võib lihtsalt suvaliselt lahmida ega hooli mitte millestki. Neoliberaalse individualismi puhul kiputakse kogu aeg vabadust samastama hoolimatusega ja siis ongi nii, et näiteks sõnavabadus tähendab meil sõnahoolimatust. Et võib kasutada ükskõik milliseid sõnu, rääkida ükskõik millist jama ja see kõik peab olema lubatud, sest "muidu ei ole vabadust" – minu jaoks ei tähenda see seda. Hoolimatus ja vabadus ei ole sama asi. Kõige tähtsam ei ole mitte individuaalne, vaid just kogukondlik vabadus – et kogukond saaks teha asju omamoodi, nagu on alati tehtud.
• Ilma võrdsuseta inimestevahelised sidemed lihtsalt lagunevad ja kogukond puruneb. Ütleme nii, et kui esmane on kogukondlik vabadus (ja indiviidi vabadus mitte ei allu sellele, vaid tuleneb sellest), siis võrdsus ja õiglus toetavad alati vabadust, kuna tänu sellele püsivad kogukondlikud sidemed hästi koos.
• Vapustusi tuleb sellel sajandil veel nii või teisiti, aga on võimalik ka endale pehmemaid maandumisi ette valmistada, kui inimesed käituvad intelligentselt. Põhiline probleem on apaatia.
  • Hasso Krull, intervjuu: Juhan Raud "Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased", Postimees, 31. jaanuar 2019 (intervjuu)

Tema kohta

• Lõpuks ometi! Lõpuks ometi on ka eesti luules üks tõeliselt andekas noor dekadent! Pool sajandit oleme teda asjatult oodanud.
• Kas tõesti tahab ta olla ainuke õigel teel sammuja ja sealt kõik teised kõrvale suruda? Ilu otsides kergelt ilutsemisse sattuda on ju andestatav. Jah, puhta loogikaga pole siin midagi peale hakata. Ikka reedab Krullis end luuletaja, st ebajärjekindel inimene, kellele suured abstraktsioonid vaid sümboleiks või metafoorideks jäävad.
• Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui proosa ja Krull teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks. Kahtlemata on see üks tänavuse aasta tugevamaid ja huvitavamaid kogusid. Ja huvitavaks teeb teda ikkagi eelkõige luuletaja enda androgüünne, kuigi varjata püütud isik. Kuidas ta ka ei ründaks lüürilist kangelast iseendas ega jälestaks igasugust sentimenti, ometi on tulemus tihti vastupidine soovitule. Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni maski, teinud pähe surmtõsise taimetoitlase ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju "Mustvalge" iroonia ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline y on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas vabavärss või blankvärsid peavad taanduma rangelt riimi aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, rütm on pinguldatud ja närviline nagu surija pulss ja süüdi on selles tsesuuri ülirohke kasutamine värsi sees.
  • Priidu Beier, "Androgüüni luule", Vikerkaar 10/1988, lk 93-95 (Krulli luulekogu "Pihlakate meri" (1988) arvustus)