Tallinna Pedagoogiline Instituut

Tallinna Pedagoogiline Instituut
Tegutsemisaeg	1952–1992
Tüüp	kõrgkool
Rektor	Karl Prinkman (1952–1960) Arnold Koop (1960–1968) Johannes Jakobson (1968–1973) Kalev Koger (1973–1979) Rein Virkus (1979–1992)
Akadeemilisi töötajaid	270 (1985/86 õa)
Asukoht	Tallinn
Endised nimed	Tallinna Õpetajate Seminar (1919–1932) Tallinna Pedagoogium (1932–1937) Tallinna Õpetajate Seminar (1937–1947) Tallinna Õpetajate Instituut (1947–1952)
	1992. aastal nimetati Tallinna Pedagoogiline Instituut ümber Tallinna Pedagoogikaülikooliks. 2005. aastal liitusid Tallinna Pedagoogikaülikooliga mitmed Tallinnas asuvad kõrgkoolid ja haridusasutused. Ühinemise tulemusena asutati Tallinna Ülikool.

Tallinna Pedagoogiline Instituut on aastatel 1952–1992 Tallinnas asunud kõrgkool, kus koolitati tulevasi õpetajaid.

Tallinna Pedagoogilise Instituudi eelkäijad on Tallinna Õpetajate Seminar (1919–1947, vahepealne nimi Tallinna Pedagoogium (1932–1937)) ja Tallinna Õpetajate Instituut (1947–1952). ^[1]

Ajastu

Eestis oli 1944–1991. aastatel teine Nõukogude okupatsioon. See tähendas Eestile sunniviisilisi poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid ümberkorraldusi ning siinsetele elanikele verist terrorit.^[3] Eesti oli allutatud NSVL üleliidulisse süsteemi ega olnud oma otsustes vaba.

Nõukogude ajal oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi kõige suurem probleem ühitada üleliiduliselt kehtivaid norme ja Eesti tegelikke haridusvajadusi. Üleliiduline surve ei võimaldanud teha optimaalseid valikuid nii instituudi juhtimisel kui ka õpetatavate erialade ja õppeainete osas. ^[4]

Õppetöö eri aastakümnetel

1950.–1960. aastad: muudatuste- ja segadusteaeg

Tallinna Pedagoogiline Instituut alustas 1. septembril 1952 tööd kõrgkoolina kahe teaduskonnaga: matemaatika-loodusteaduskond ja ajaloo-keeleteaduskond. Õppetöö toimus kuuel erialal: eesti keel ja kirjandus, vene keel ja kirjandus, ajalugu, füüsika, matemaatika ja loodusteadus. Õppeaeg oli neli aastat.^[4] 1956/57. õa pikendati õppe kestus viiele aastale.^[4]

1955. aastal lõpetas kooli kaugõppes esimene lend (128 lõpetajat), 1956. aastal lõpetas kooli statsionaari esimene lend (144 lõpetajat).

Sel perioodil anti kultuuri- ja haridusasutustele tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelaste nimesid. 1955. aastal sai instituudi uueks nimeks Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut.^[4]

Alates 1956/57. õppeaastast tehti instituudi õppetöös suuri ümberkorraldusi. Seda iseloomustab hästi tõsiasi, et ükski üliõpilane ei lõpetanud õpinguid selle õppekava alusel, millega ta oli alustanud. Otsuste taustal oli keskhariduse varasemast laiem levik, samal ajal kui puudusid sobiva ettevalmistusega õpetajad ja Tartu Riiklik Ülikool ei suutnud vajalikul määral kõrgharidusega õpetajaid ette valmistada. Kümnendi lõpuks oli keskkooliõpetajate defitsiit ületatud. See tõi õppetöös taas kaasa muutused.

1958. aastast orienteerus kõrgkool vaid algklassiõpetajate ettevalmistusele. Sellega koos oli õppijatel lubatud omandada lisaerialana muusika, laulmise, tööõpetuse, joonistamise ja joonestamise, kehalise kasvatuse või internaadi kasvatuse eriala. Taoline lisaeriala andis õiguse õpetajal õpetada ka vanemates klassides. Sellest aastast hakkas tulevasi keskkooliõpetajaid koolitama vaid Tartu Riiklik Ülikool.

1959. aasta tõi Tallinna Pedagoogilises Instituudis kaasa uued muutused nii struktuuris kui õppekorralduses, sest Nõukogude Liidus, kuhu Eesti tol ajal Vene okupatsiooni tõttu kuulus, viidi ellu koolireform. Reformi sisu oli üleminek varasemalt kuueklassiliselt hariduselt kaheksaklassilisele koolikohustusele ja vajadus õpetada välja tootmisõpetuse õpetajaid. Muudatuste tõttu reorganiseeriti matemaatika-loodusteaduskond tööõpetuse ja pedagoogika teaduskonnaks.

1963/64. õppeaastal hakati vastavalt Nõukogude Liidus kehtivatele eeskirjadele kõikides kõrgemates õppeasutustes õpetama teaduslikku kommunismi ja muid ühiskondlikke erialasid. Selle jaoks loodi ühiskondlike erialade teaduskond ehk ÜET.^[5]

1960. aastate keskpaigas ootas Nõukogude Liit taas uue haridusreformi ellu viimist. Tallinna Pedagoogilisele Instituudile tähendas see, et kõrgkooli põhiülesandeks sai jälle keskkooliõpetajate ettevalmistamine ja jätkus ka kõrgharidusega algkooliõpetajate koolitamine.

1970. aastad: stabiilne arenguetapp

1969/70. õppeaastal oli instituudis viis teaduskonda 20 kateedriga:

Keeleteaduskond – eesti keele ja kirjanduse, vene keele ja kirjanduse, inglise keele, saksa keele kateeder.
Kultuuri- ja muusikateaduskond – muusikapedagoogika, dirigeerimise, klaveri, kultuurihariduse, raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder.
Matemaatika-loodusteaduskond – matemaatika, füüsika, üldtehniliste distsipliinide, joonistamise ja graafika, loodusteaduste kateeder.
Pedagoogika ja kehalise kasvatuse teaduskond – algõpetuse pedagoogika ja psühholoogia, kehalise kasvatuse ja spordi, kehalise kasvatuse metoodika kateeder.
Kaugõppeteaduskond.

Lisaks olid üleinstituudilised kateedrid: ühiskonnateaduste (NLKP ajaloo, filosoofia ja poliitökonoomia) ja pedagoogika ning psühholoogia kateeder.

Neil aastail õpiti kõikidel erialadel üleliiduliste õppeplaanide ja- programmide alusel. Vaid osa neist oli kohandatud kohalikele Eesti vajadustele. Pearõhk oli ainekesksel õpetajate ettevalmistusel, õpetajate professionaalsed oskused jäid tagaplaanile.

1970. aastate lõpul hoogustus Eestis venestamispoliitika. Seda dikteeris NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsus 13. oktoobril 1978 ja sellele järgnenud EKP Keskkomitee büroo otsus 19. detsembril 1978. Otsuste keskmes olid haridusasutused. Tallinna Pedagoogilisele Instituudile tähendas see taas muudatusi. Ettekirjutus nägi ette, et osasid aineid pidi hakkama õpetama vene keeles, vene keele erialal pidi suurendama vastuvõttu 25-lt 75 üliõpilaseni, tööle pidi rakendama vene keele täiendusteaduskonna. Ootustele vastamiseks loodi neli vene keele kateedrit. Neist kolm (vene keele, vene kirjanduse ja vene keele metoodika) õpetas eriala ja korraldas õpetajate täiendkoolitusi. Neljas, vene keele üldkateeder õpetas vene keelt kui üldkohustuslikku ainet.

1980. aastad: uued õppehooned

1980. a alguses avati instituudis venekeelne sõjalise algõpetuse ja kehalise kasvatuse liiteriala ning loodi Vene armeele alluv sõjalise õpetuse kateeder. See tõi kaasa rohkesti probleeme, muu hulgas Nõukogude armee bürokraatliku tööstiili kõrgkoolis.^[4]

Vaatamata sügavale stagnatsiooniajale, otsisid Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud vastavalt võimalustele viise, kuidas edendada kõrgkoolielu – otsiti koostöövõimalusi teiste haridus- ja kultuuriasutuste ning sõsarkõrgkoolidega Baltikumis. Otsiti uusi võimalusi teadustöö, eriti pedagoogika arendamiseks ja tulevaste õpetajate ettevalmistuse parandamiseks.

Sel perioodil paranesid märkimisväärselt õppetingimused:

- 1980. aastal sai kehalise kasvatuse teaduskond uued moodsad ruumid Pirita Purjespordikeskuses.

- 1983. aastal valmis keeleteaduskonna hoone, kuhu kolis ka raamatukogu, mis sai kolm lugemissaali.

- 1983. aastal valmis 400-kohaline Karu 17/19 üliõpilaste ühiselamu. Seal avati ka üliõpilaste polikliinik ja tervisekabinet. Aasta hiljem avati Karu 15 pereühiselamu, kus oli 280 kohta. Tänu intensiivsele arendusele majutati 1984. aastal ühiselamutesse mugavatesse tingimustesse 1080 üliõpilast.

- Kümnendi alguses pandi alus õppearvutuskeskusele: hangiti 32 arvutit, sisustati kaks arvutiklassi ja mitmed kateedrid said esimesed arvutid. Täienes ka keeleteaduskonna õppetehnika: rajati viis lingvafonikakabinetti ja fonoklass, loodi laboratooriume ja õppekabinette.

Ajastu olmelist õhustikku Eduard Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis näeb 1984. aastal tehtud videos. ^[6]

1990. aastate algus: uus nimi ja iseseisvad otsused

1. septembrist 1990 hakati õppetööd ulatuslikult uuendama, sest alates 1990/91. õppeaastast sai Tallinna Pedagoogiline Instituut hariduskomiteelt loa koostada ise õppeplaanid ja -programmid. See tähendas uut akadeemilist kvaliteeti ja välissuhete hüppelist arengut.

30. jaanuaril 1992 nimetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Tallinna Pedagoogilise Instituudi Tallinna Pedagoogikaülikooliks.

Üliõpilaste arv

1952/53 – statsionaaris 162 ja kaugõppes 229 üliõpilast
1953/54 – statsionaaris 300 üliõpilast
1971/72 – statsionaaris 1195 ja kaugõppes 927 üliõpilast, ettevalmistusosakonnas 83 õppijat
1976/77 – statsionaaris 1451 ja kaugõppes 1146 üliõpilast, ettevalmistusosakonnas 100 õppijat
1991/92 – statsionaaris 2370 ja kaugõppes 1160 üliõpilast ^[4]

Teaduse areng

1954. aastal loodi Üliõpilaste Teaduslik Ühing (ÜTÜ), mis hoogustas üliõpilaste teadustöö tegemist.

1970. aastate alguses hakati õpetamise kõrval veelgi enam pöörama tähelepanu teadustööle, järjekindlamalt hakati ette valmistama uut õppejõudude põlvkonda. Õppejõud hakkasid taotlema teaduskraade ja teadustöösse haarama ka üliõpilasi. 1971. aastal oli 186 õppejõust teaduskandidaate 44. 1979. aastal oli 240 õppejõust teaduskandidaate 91. Sel perioodil kaitsesid doktoritööd ka Lembit Andresen ja Jüri Männiste.

Sport

1960. aastate keskel anti instituudile Vana-Otepää kooli hooned, et arendada seal välja õppe-spordibaas. 1980. aastate alguses sai vana arendus uue hingamise: Järveselja elamu, sauna, uue söökla ja uued spordiväljakud, lisaks remonditi magalaid.

1972/73. õppeaastal avardusid instituudi sportimisvõimalused ka Tallinnas. Instituudi peahoone juurdeehitusena valmis spordihoone, milles on kaks võimlat, tõstesaal ja mitu auditooriumit.

1980. aastate keskel alustati Lahemaa rahvuspargi territooriumil Arbaveres uue õppe- ja puhkekeskuse rajamist.

Üliõpilaste märkimisväärsed spordisaavutused ^[4]

OLÜMPIAMÄNGUD
	Kuldmedal
Ants Antson	1500 m kiiruisutamine	Innsbruck	1964
Svetlana Tširkova	vehklemine (NL naiskonnas)	Mexico	1968
	vehklemine (NL naiskonnas)	München	1972

	Hõbemedal
Tõnu Tõniste ja Toomas Tõniste	purjetamine klassis 470 (NL koondises)	Seoul	1988

	Pronksmedal
Allar Levandi	kahevõistlus (NL koondises)	Calgary	1988
Tõnu Tõniste ja Toomas Tõniste	purjetamine klassis 470	Barcelona	1992

**MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED**
	Kuldmedal
Svetlana Tširkova	vehklemine (NL floretinaiskonnas)	Ankara	1970
	vehklemine (NL floretinaiskonnas)	Viin	1971
Illa Raudik	allveesport, tsooniujumine		1973
	allveesport, (NL koondises), naiskonna harjutustes		1973
Kaija Parve	laskesuusatamine 10 km distantsil	Egg	1985
	laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas)	Egg	1985
	laskesuusatamine 5 km distantsil	Falun	1986
	laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas)	Falun	1986
	laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas)	Lahti	1987
	laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas)	Chamonix	1988

	Hõbemedal
Svetlana Tširkova	vehklemine (NL floretinaiskonnas)	Havanna	1969
Toomas Hint	vehklemine (NL meeskonnas)	Cali	1982
Heino Enden	korvpall (NL meeskonnas)	Cali	1982
Inna Rose	laskmine (NL sportpüstoli naiskonnas)	Caracas	1982
	laskmine (NL õhupüstoli naiskonnas)	Caracas	1982
Kaija Parve	laskesuusatamine (NL teatenaiskonnas)	Chamonix	1984
	laskesuusatamine 5 km distantsil	Egg	1985
	laskesuusatamine 10 km distantsil	Lahti	1987
Anatoli Dalidovitš	allveesport		1985
Janika Mölder	iluvõimlemine (NL naiskonnas mitmevõistlus)		1987

	Pronksmedal
Svetlana Tširkova	vehklemine naiste floretis	Havanna	1969
Peeter Päkk	jahilaskmine (NL kaarrajameeskonnas)	Tucuman	1981
Toomas Turb	kergejõustik (NL jooksukrossimeeskonnas)	Rooma	1982
Inna Rose	laskmine õhupüstolist	Caracas	1982
	laskmine (NL õhupüssinaiskonnas)		1987
Allar Levandi	meeskondlik kahevõistlus (NL koondises)		1987

**ÜLIÕPILASTE MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED**
	Kuldmedal
Tiiu Kivi	tennis, üksik- ja segapaarismängus		1970
Toomas Turb	kergejõustik, 10 000 m jooksus		1981

**JUUNIORIDE MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED**
	Kuldmedal
Raivo Russmann	moodne viievõistlus (NL meeskonnas)	Moskva	1974
Jüri Rohilaid	võrkpall (NL meeskonnas)	Rio de Janeiro	1977
Aare Salumaa	võrkpall (NL meeskonnas)	Colorado Springs	1981

	Hõbemedal
Raivo Russmann	moodne viievõistlus	Moskva	1974
Toomas Hint	vehklemine epees	Veneetsia	1980
Even Tudeberg	laskesuusatamine (NL teatemeeskonnas)	Anterselva	1983

	Pronksmedal
Boris Joffe	vehklemine epees	Genova	1969
Tõnu Pääsuke	laskesuusatamine 15 km distantsil	Anterselva	1983
Allar Levandi	kahevõistlus (NL meeskonnas)	Trondheim	1984

**EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSED**
	Kuldmedal
Ants Antson	kiiruisutamine mitmevõistluses	Oslo	1964
Tiiu Kaaret-Jänes	allveesport 400 m akvalangiga ujumises		1969
	allveesport poiujumine		1970
Illa Raudik	allveesport 25 m sukeldumises		1969
	allveesport 400 m lestadega ujumises		1970
	allveesport 400 m akvalangiga ujumises		1970
Tõnu Lepik	sisekergejõustik, kaugushüpe	Viin	1970
Tiiu Parmas-Kivi	tennis, naispaarismäng	Sofia	1970
Peeter Päkk	jahilaskmine (NL kaarrajameeskonnas)	Moskva	1981
Anatoli Dalidovitš	allveesport, grupiharjutus		1984
Janika Mölder	iluvõimlemine (NL naiskonnas), lint ja rõngas		1988
Tõnu Tõniste ja Toomas Tõniste	purjetamine klassis 470		1992

	Hõbemedal
Ants Antson	1500 m kiiruisutamine	Lahti	1967
Tiiu Kivi	tennis, paarismäng	Torino	1969
Inna Rose	laskmine (NL sportpüstolinaiskonnas)	Titograd	1981
	laskmine sportpüstolist	Titograd	1981
	laskmine (NL õhupüstolinaiskonnas)	Budapest	1984
Heino Puuste	kergejõustik, odavise	Ateena	1982
Janika Mölder	iluvõimlemine (NL naiskonnas), rühmavõimlemise mitmevõistluses		1988

	Pronksmedal
Ants Antson	1500 m kiiruisutamine	Göteborg	1965
	3000 m kiiruisutamine	Lahti	1967
Tõnu Lepik	kergejõustik, kaugushüpe	Ateena	1969
Jaak Salumets	korvpall (NL meeskonnas)	Barcelona	1973
Heino Enden	korvpall (NL meeskonnas)	Nantes	1983
Indrek Pertelson	judo		1990

**EUROOPA JUUNIORIDE MEISTRIVÕISTLUSED**
	Kuldmedal
Jaak Salumets	korvpall (NL meeskonnas)	1968
Avo Tasane	võrkpall (NL meeskonnas)	1971
Andres Karu	võrkpall (NL meeskonnas)	1975
Jüri Rohilaid	võrkpall (NL meeskonnas)	1977
Heino Enden	korvpall (NL meeskonnas)	1978
Marina Kasch	võrkpall (NL naisskonnas)	1979

	Hõbemedal
Anu Kaljurand	kergejõustik, kaugushüpe	1986

Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektorid

1952–1960 Karl Prinkman
1960–1968 Arnold Koop
1968–1973 Johannes Jakobson
1973–1979 Kalev Koger
1979–1992 Rein Virkus

Ülikool praegu

1992. aastal nimetati Tallinna Pedagoogiline Instituut ümber Tallinna Pedagoogikaülikooliks.

2005. aastal liitusid Tallinna Pedagoogikaülikooliga mitmed Tallinnas asuvad kõrgkoolid ja haridusasutused. Ühinemise tulemusena asutati Tallinna Ülikool^[7], mis on 2024. aasta seisuga üliõpilaste arvult kolmas ülikool Eestis. Rahvusvahelises võrdluses on Tallinna Ülikool 5% maailma parimate ülikoolide seas.^[8]

Teadusülikoolina on Tallinna Ülikooli peamised teadus- ja arendusvaldkonnad haridusuuendus, terve ja jätkusuutlik eluviis, kultuurilised kompetentsid, ühiskond ja avatud valitsemine ning digi- ja meediakultuur.

Ülikooli rektor on alates 17. maist 2021 Tõnu Viik.

Viited

↑ "Tallinna Ülikool", Vikipeedia, 10. september 2024, vaadatud 13. septembril 2024
↑ tlu.ee
↑ "Eesti 1940-1991". okupatsioon.ee. Vaadatud 20. septembril 2024.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 ^4,5 ^4,6 Virkus, Rein (1998). Tallinna Pedagoogikaülikool läbi aegade. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Lk lk 158. ISBN 9985-58-074-5.
↑ Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut. Tallinn: Valgus. 1972.
↑ Kukk, Uno. "Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut". arhiiv.err.ee.
↑ "Ajalugu". Tallinna Ülikool. 14. märts 2018. Vaadatud 13. septembril 2024.
↑ "Tallinn University". Top Universities (inglise). Vaadatud 20. septembril 2024.

[1] "Tallinna Ülikool", Vikipeedia, 10. september 2024, vaadatud 13. septembril 2024

[2] tlu.ee

[3] "Eesti 1940-1991". okupatsioon.ee. Vaadatud 20. septembril 2024.

[:0-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 ^4,4 ^4,5 ^4,6 Virkus, Rein (1998). Tallinna Pedagoogikaülikool läbi aegade. Tallinn: TPÜ Kirjastus. Lk lk 158. ISBN 9985-58-074-5.

[5] Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut. Tallinn: Valgus. 1972.

[6] Kukk, Uno. "Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut". arhiiv.err.ee.

[7] "Ajalugu". Tallinna Ülikool. 14. märts 2018. Vaadatud 13. septembril 2024.

[8] "Tallinn University". Top Universities (inglise). Vaadatud 20. septembril 2024.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]