Soomusjalavägi

Soomusjalavägi ehk mehhaniseeritud jalavägi (ka motolaskurvägi, soomusgrenaderid), on maavägede koosseisu kuuluv relvaliik või soomusväe alamrelvaliik, mis koosneb jalaväe lahingumasinate, harvem soomustransportööridega varustatud jalaväest.

Iseloomustus

Soomusjalavägi moodustab tänapäeval paljude riikide armeede maaväe põhiosa.

Soomusjalavägi sarnaneb struktuurilt suures osas tavalise kerge jalaväega, kuid omab märksa suuremat manöövrivõimet ja tulejõudu. Soomusjalaväelased tegutsevad reeglina lahingus koostöös tankiväega ehk tankide toetusel, vallutades, hõivates või hoides maa-alasid ja ehitisi ning hävitades vastase elavjõudu, relvasüsteeme ja kergemaid soomukeid. Soomusjalaväelased teostavad lahinguluuret ja tankitõrjet ning omavad orgaanilist kaudtulevõimet (peamiselt miinipildujad).

Soomustransportööridega varustatud jalaväeüksusi on võimalik lugeda soomusjalaväeks, kui nad on väeüksuse struktuuris koos tankidega.

Ajalugu

Idee ja areng

Soomusjalaväe loomisele hakati mõtlema I maailmasõja lõpus. Esimeseks algeks võib lugeda ideed paigutada jalaväejagu rünnakuks pikendatud Inglise tanki Mark V sisemusse, kus avastati selleks piisavalt ruumi olevat. Idee realiseerus Amiensi lahingus 1918. aastal, kuid ei saanud erilist tähelepanu. Probleem oli ka, et tanki sisemuses valitsevad tingimused kippusid lihtsalt jalaväelasi hirmutama.

1927. aastal formeeriti Suurbritannia ja Põhja-Iiri kuningriigis eksperimentaalne mehhaniseeritud brigaad, kuid see likvideeriti hiljem, jäädes ikkagi tankide ja jalaväelaste tegevuse eraldatuse juurde.

1930. aastatel algatasid seoses välksõja kontseptsiooniga soomusjalaväe sakslased, kes mõistsid hästi jalaväe pideva koostöö vajadust koos tankidega. Saksamaa soomusjalaväe (soomusgrenaderid) standardveokeiks said soomustatud poolroomiksõidukid SdKfz 251, mis mahutasid jao ja olid relvastatud kuulipilduja või väiksema suurtükiga.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja käigus arendasid vastavalt lahingutegevuse ja operatsioonide õppetundidele oma soomusjalaväe välja kõik sõdivad osapooled. Jalaväelasi veeti tankidega kaasa peamiselt poolroomiksõidukitel ja see võimaldas teostada ning julgestada sügavaid läbimurdeoperatsioone rünnakul, aga samuti tegutseda efektiivselt liikuvate katteüksustena taandumisel.

Külmast sõjast tänapäevani

Alates külmast sõjast on soomusjalaväest saanud iga arenenud armee põhilisi relvaliike. 1970. aastatel arendati lisaks olemasolevaile soomustransportööridele välja soomusjalaväe põhisõidukid – jalaväe lahingumasinad. Esimene uudne lahingumasin oli Nõukogude Liidus valmistatud BMP-1. NATO esimeseks õnnestunud lahingumasinaks võib lugeda Saksa Liitvabariigi Marder 1.

Soomusautode dessandi idee Eesti Rahvaväes

Eesti Rahvaväes liikus tegelikult samuti algse soomusjalaväe loomise idee juba Vabadussõja ajal vahetult enne sõja lõppu. Dokumentidest on selgunud, et soomusautode juurde kavatseti (arvatavalt soomusrongide eeskujul) formeerida oma dessantsalgad. Sõda sai aga enne läbi ja teadmata põhjusel selle oma aja kohta revolutsioonilise ideega enam ei jätkatud.